Eudimorphodon — pterosaurus Itaaliast, tuntud mitmetipuliste hammastega
Eudimorphodon — Itaalia ülemtriase pterosaurus: peaaegu täielik skelett, unikaalsed mitmetipulised hambad, kalasööja ja saladusi pakkuv painduv saba.
Eudimorphodon on 1973. aastal kirjeldatud pterosaurus, mis on leitud Itaaliast pärit ülemtriase kivimitest ja kuulub varajaste pterosauruste hulka.
Kirjeldus ja taksonoomia
Leitud peaaegu täielik skelett näitas, et Eudimorphodon kuulub pika sabaga rühmadesse, mida traditsiooniliselt liigitatakse alamseltsi Rhamphorhynchoidea. See oli suhteliselt väike pterosaurus — hinnanguliselt tiibade ulatus jäi ligikaudu meetri kanti (noorloomad olid veel väiksemad). Liigi nimi viitab hambastumuse eripärale: hammaste morfoloogia on ebatavaline ja mitmekesine võrreldes paljude teiste pterosaurustega.
Hammaste eripära ja toitumine
Eudimorphodon on tuntud oma erilise hambastuse poolest: umbes 110 hammast olid paigutatud väga lühikesse lõualuusse (umbes 6 cm pikkusesse). Eesmised hambad olid pikemad ja kihvad, kaugemal lõualuus olid hambad väiksemad ja mitmetipulised — paljudel esinesid mitmed kõrvalmurrud, mõnel isendil kuni viie kõrvalhambaga. See on pterosauruste seas ainulaadne, sest enamikul liinidel on hambad lihtsa koonilise kujuga.
Maha sisu näitas, et üks isend oli söönud väikest kala, tõenäoliselt Parapholidophorus. Hambakulumise mustrid ja hambastuse mitmekülgsus viitavad sellele, et Eudimorphodon suutis toitu mitte ainult kinni püüda, vaid ka osaliselt purustada — see viitab osalisele durofagiale (kõvama toidu, näiteks kilpkestade või teiste kõvakooreliste selgrootute loomadega toitumine). Hambakulumise pooled märgid osutavad, et lisaks kalale võisid mõned isendid tarbida ka selgrootuid ja muid toiduaineid.
Noorloomad ja ökoloogia
Eudimorphodoni noorloomadel olid hambad vähem mitmekesised ja neid oli vähem — see on põhjus, miks nooremad isendid võisid peamiselt süüa väiksemaid saakloomi, nagu putukaid. Selline hammaste ja toitumise ontogeneetiline muutus näitab elustiili diferentseerumist eri elueas.
Saba, lend ja funktsioonid
Üks lahendamata küsimusi on selle liigi saba paindlikkus: Eudimorphodon-l puuduvad teistel pikkade sabadega pterosaurustel sageli esinevad väga pikad jäigastavad selgroo pikendused. See tähendab, et saba oli suhteliselt painduv ja mitte nii jäik kui näiteks mõnel teisel rühmaliikmel. Painduvus on basaalne tunnus, kuid selle täpne funktsionaalne tähendus just selles perekonnas jääb osaliselt selgusetuks.
Võrreldes Rhamphorhynchus-laadsete lenduritega, kelle jäigastunud saba aitas tagada õhus stabiilsuse, oleks pehmem ja painduvam saba võinud anda suurema manööverduse, kuid vähendada passiivset stabiilsust. Sellisel juhul oleks lennu juhtimine sõltunud rohkem sensoorsest ja närvisüsteemi kontrollist — see nõuaks suuremat rolli ajul aju osakaalul ning lihaste ja tiiva koordineerimisel.
Paleokeskkond ja tähendus
Eudimorphodon elas tõenäoliselt rannikualadel ja madalaveelistel vetel, kus oli ligipääs nii kalurile kui ka selgrootutele ja putukatele. Tema eriline hammaste ehitus ja kulumismustrid annavad väärtuslikku infot varajaste pterosauruste ökoloogilise mitmekesisuse kohta: juba Triias esinesid pterosaurustel eri toitumisstrateegiad ning nad täitsid erinevaid ökoloogilisi nišše.
Kokkuvõtvalt on Eudimorphodon oluline näide varajasest hammaste mitmekesistumisest pterosauruste seas ning aitab mõista, kuidas need varased lennulised roomajad kohanesid erinevate toiduressursside ja lennuökodünaamiliste tingimustega.
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis liiki olend on Eudimorphodon?
V: Eudimorphodon on hiljuti avastatud pterosaurus, mis pärineb Itaalias ladestunud ülemtriassiaegsetest põlevkivist.
K: Kuidas leiti Eudimorphodoni skelett?
V: Peaaegu täielik skelett leiti 1973. aastal.
K: Mis teeb Eudimorphodoni hambad ainulaadseks?
V: Eesmised hambad on kihvad, tagumised hambad on väikesed ja mitmetipulised, paljud neist viie hambakõrvalisega. See on ainulaadne pterosauruste seas, kelle hambad on tavaliselt lihtsa koonilise kujuga.
K: Mida Eudimorphodon sõi?
V: Maha sisu näitas, et ta oli söönud väikest kala, Parapholidophorus. Kulumine nende hammaste külgedel viitab sellele, et Eudimorphodon sööbis ka kõvakoorelisi selgrootuid. Noorel Eudimorphodonil oli mõnevõrra teistsugused ja vähem hambaid ning ta võis süüa putukaid.
K: Kuidas suhtlesid ülemised ja alumised hambad omavahel, kui lõuad olid suletud?
V: Eudimorphodoni ülemised ja alumised hambad puutusid lõualuude sulgemisel omavahel otseselt kokku, eriti lõualuu tagaosas.
K: Mis on tema saba konstruktsioonis ebatavaline võrreldes teiste pikisabaliste pterosaurustega?
V: Lahendamata mõistatus on tema saba painduvus, millel puuduvad väga pikad jäigastavad selgroolõiked, mis on teistel pika sabaga pterosaurustel.
K: Kuidas mõjutab see painduvus selle liigi lennujuhtimist?
V: See painduvus lisab nende lennule stabiilsust, kuid nõuab ilma selle stabiilsuseta manööverdamiseks suuremat kontrolli aju poolt.
Otsige