Euroopa mardikas (Mustela putorius) — tunnused, eluviis ja levik

Euroopa mardikas (Mustela putorius) on Euraasia lääneosas ja Põhja-Marokos levinud mardikaline liik. Teda tuntakse ka kui harilikku tuhkrut, musta või metsatuhkat, foumart või fitch. Ta on tavaliselt tumepruun, kõht on kahvatu ning iseloomulik on tumedast karvast moodustuv näomask. Vahetevahel esineb ka teisi värvivariante, näiteks albiino. Perekonda kuuluvad ka minkid ja teised nuhad. Nendega võrreldes on mardikal lühem ja kompaktsem keha, tugevamalt ehitatud kolju ning hambad ning vähem painduv pikk keha. Ta on kuulus oma võime poolest eritada oma territooriumi tähistamiseks tugevalt lõhnavat vedelikku (muskust), mida toodetakse näärmetes ja kasutatakse suhtluses ning kaitses.

Määratlus ja tunnused

Euroopa mardika keha pikkus ilma sabata jääb tavaliselt umbes 30–45 cm kanti, saba pikkus 12–20 cm ning kaal 0,5–2 kg, sõltuvalt aastaajast ja soost. Karvkate on tihe ja veidi õline, et pakkuda isolatsiooni ja veekindlust. Näomask, tumedamad jalgade otsad ja kahvatu kõht on liigi iseloomulikud tunnused. Emastel on tihti veidi pehmem joonis kui isastel.

Eluviis ja käitumine

Euroopa mardikas on peamiselt öine ja hämarusel aktiivne, kuid kohati võib seda näha ka päeval. Ta eelistab varjulisi alasid, tihedat põõsastikku, vanu urgusid ja rohumaade servu, kuid kohaneb sageli ka inimtegevuses muudetud maastikega: talude lähistega, aedades ja metsaservades. Mardikal on head uurimis- ja roomamisvõimed — ta suudab pääseda kitsastesse avaustesse ja ronida madalatesse põõsastesse.

Kuigi teised muskusloomad võivad olla tugevalt territoriaalsed, on Euroopa mardikas suhteliselt vähem territoriaalne. Samast soost isendid võivad jagada kodupiirkonda ning toitumisalad kattuvad sageli eri üksikisenditel. Sotsiaalne käitumine on paindlik: tihti elab isend üksi, kuid mõnikord kohtab paarilisi või väikeseid sotsiaalseid gruppe, eriti kohtudes toidu või pesa läheduses.

Toitumine ja jahipidamistehnikad

Euroopa mardikas on oportunistlik kiskja ja tema toitumine on mitmekesine. Peamised saakliigid on väiksed närilised (hiired, rotid, põdrarotid), linnud (mune ja poegi), kahepaiksed ja roomajad. Toiduks läheb ka putukaid, munad ja aeg-ajalt taimne materjal. Ta on osav jahimees: tabatud saaki võib nakatada kiire hammustada läbi aju, et tappa, või lõigata väiksemate selgrootute ja lindude liha lahti. Mõnikord hoiab mardikas oma saaki elusana koopas (säilitades seda hilisemaks söömise või söögiressursina), mis on üsna haruldane, kuid kirjeldatud käitumisviis.

Paljunemine ja elutsükkel

Euroopa mardikas on sarnaselt teiste muskusloomadega üldiselt polügaamne. Paaritumine toimub tavaliselt hilissügisel või talvel ning tiinus kestab umbes 40–42 päeva; vastsündinud pesakonnad ilmuvad enamasti kevadel. Vastsündinud on tavaliselt abituid, suletud silmadega ja kaaluvad vaid mõne grammi. Emad kasvatavad pesakondi, mis koosnevad tavaliselt 4–8 poegast (vahemikus 2–12), sõltuvalt toidu kättesaadavusest ja emapiimast. Poegadest saavad iseseisvad 2–3 kuu vanuselt ja seksuaalselt küpsed uue aasta jooksul või järgmisel kevadel.

Levik ja elupaik

Euroopa mardikas levib laialdaselt Lääne-Euroopast kuni Ida-Euroopa ja osa Aasia lääneosa territooriumini ning Põhja-Marokos. Liik on kohanenud mitmesuguste elupaikadega: metsade servad, rohumaad, põllumaa, aedade ja talukomplekside lähiala ning niidud. Ta eelistab alasid, kus on palju peidupaiku ja saaki.

Pärimus ja sugulused

Euroopa mardikas pärineb Lääne-Euroopast keskmises pleistotseenis. Tema lähimate elavate sugulaste hulka kuuluvad stepimardikas, mustjalgne tuhkur ja euroopa naarits. Liigid võivad mõnikord ristuda: stepimardikaga ja mustjalgse tuhkruga on kirjeldatud viljakamaid hübriide, samas kui mõne teiste mardikate ja naaritsate hübriidid (nagu noolase ja naaritsa kombinatsioonid) on tihti steriilsed. Hübriidid võivad erineda emaliikidest, näiteks suurema suuruse ja erineva karvkatte kvaliteedi poolest, mis on mõnel ajal mõjutanud karusnahatööstust.

Domestikatsioon ja inimeste suhted

Euroopa kährikkoer (ferret) on tuhkrute ainsast esivanemast pärit kodustatud vorm, mida hakati kasutama rohkem kui 2000 aastat tagasi peamiselt näriliste jahtimiseks. Kodustatud vormid erinesid käitumiselt ja morfoloogiliselt metsikest esivanematest. Muuhulgas on mardikas ajalooliselt sageli sattunud inimeste ebasoodsasse valgusse — teda on peetud kahjuriks või häirivaks loomaks. Eriti Briti saartel on mardika vastu olnud intensiivne tagasilükkamine: ulukihooldajad mardikat taga kiusasid ja varases inglise kirjanduses kasutati teda vahel negatiivse metafoorina (sünonüüm paljuräägitavusele). Kaasaegses popkultuuris on mardikas sageli vähem tähelepanu saanud võrreldes teiste haruldaste imetajatega, ning mõnes maapiirkonnas on tema käitumist valesti mõistetud.

Konserveerimine ja ohud

Alates 2008. aastast^{[uuendatud] on} IUCN liigitanud selle laia leviala ja suure arvukuse tõttu vähim ohustatud liikide hulka (Least Concern). Siiski ei tähenda see, et kõik piirkonnad oleksid mardika suhtes turvalised: kohalikud populatsioonid võivad kahaneda elupaikade kadumise, põllumajanduse intensiivistumise, pärssiva jahipidamise, mürgituste ja liiklusõnnetuste tõttu. Samuti levivad mardikate seas haigused, mis võivad mõjutada nii metsikuid populatsioone kui ka kodustatud vorme — näited on marutaud ja koerte katk (canine distemper).

• Peamised ohud: elupaikade kadu, põllumajanduslik pestitsiidide kasutus, inimeste poolt suunatud küttimine ja mürgitamine ning liiklus.
• Hoiustamine: kohalike elupaikade säilitamine, sobivate varjualuste jätmine ning haiguse järelevalve aitavad populatsioone toetada.

Mõõtmed, eluiga ja kiskjad

Eluiga vabas looduses on tavaliselt 2–4 aastat, kuid vangistuses või lemmikloomana nõuetekohase hoolduse korral võivad mardikad elada 6–10 aastat. Looma peamisteks kiskjateks on suuremad röövlinnud, suured kiskjalised imetajad (rebased, hundid) ning inimese tekitatud ohtudest olulisemad on koerad ja mootorsõidukid.

Roll ökosüsteemis

Euroopa mardikas mängib olulist rolli kontrollides väikeste näriliste populatsioone ja aidates säilitada metsade ning rohumaade tasakaalu. Samuti tekitab tema kohalolek toiduahela kaudu mõningast mõju teiste liikide arvukusele.

Sarnased liigid ja vahetuvus

Oma laia leviku tõttu kattuvad mardika territooriumid teiste tuhkru- ja naaritsaliikidega, mistõttu on mõnel alal raske vahet teha ilma hoolika morfoloogilise või geneetilise analüüsita. Hübriidsed isendid võivad kohati segadust tekitada nii teadlaste kui ka jahimeeste seas.

Kohalikud nimed

Inglise murdekeelsed nimed

Tõenäoliselt ei ole ühelgi teisel loomal Briti nimekirjas olnud nii palju kõnekeelseid nimesid kui mardikal. Lõuna-Inglismaal nimetati seda üldiselt "fitchou", samas kui põhjas oli see "foumat või foumard"... Siiski oli veel hulgaliselt teisi, sealhulgas lõputuid kirjaviisivariante: philbert, fulmer, fishock, filibart, poulcat, poll cat jne. Charles Oldham tuvastas ainuüksi Hertfordshire'i/Bedfordshire'i piirkonnas vähemalt 20 erinevat nimevarianti.

- Roger Lovegrove (2007)

Ladinakeelne nimi

Lisaks mitmetele lõhnale viitavatele kohalikele nimedele (vt eespool) tuleneb ka teaduslik nimi Mustela putorius selle liigi haisust. Ladina putorius tähendab tõlkes "hais" või "mädanik" ning sellest tuleneb ka ingliskeelne sõna putrid. Nimi viitab eelkõige mardika tugevale lõhnanäärmete eritusele, mis on nii sotsiaalse kommunikatsiooni kui ka kaitsevahendina oluline.

Viited ja allikad selle artikli sisu täiendamiseks on kättesaadavad erialastes zooloogia- ja looduskaitse väljaannetes ning piirkondlikes linnu- ja imetajauuringutes. Kohalikud juhised mardika käsitlemiseks ja hügiesmeetme kohta tuleks kontrollida vastava riigi looduskaitse- või veterinaarasutuste soovituste järgi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Euroopa mardika teaduslik nimi?

K: Millise värvusega on tüüpiline Euroopa mardikas?

K: Millisesse perekonda kuulub Euroopa noolakas?

K: Kuidas märgistab Euroopa noolakas oma territooriumi?

K: Millal tiined emased Euroopa noolakotid tavaliselt sünnitavad?

K: Millistest loomadest toitub Euroopa noolakass?

Otsing