Tuhkur
Euroopa mardikas (Mustela putorius) on Euraasia lääneosas ja Põhja-Marokos levinud mardikaline liik. Teda tuntakse ka kui harilikku tuhkrut, musta või metsatuhkat, foumart või fitch. Ta on tumepruun , kahvatu aluskõhu ja tumeda näomaskiga. Vahetevahel esineb ka teisi värvivariante, näiteks albiino. Perekonda kuuluvad ka minkid ja teised nuhad. Nendega võrreldes on mardikal lühem ja kompaktsem keha, tugevamalt ehitatud kolju ja hambad ning vähem liikuv. Ta on tuntud oma võime poolest eritada oma territooriumi tähistamiseks eriti haisevat vedelikku.
See on palju vähem territoriaalne kui teised muskusloomad. Samast soost loomad jagavad sageli oma kodupiirkonda. Sarnaselt teiste muskusloomadega on ka Euroopa mardikas polügaamne, kusjuures tiinus saabub pärast paaritumist, ilma indutseeritud ovulatsioonita. Tavaliselt sünnitab ta varasuvel pesakondi, mis koosnevad viiest kuni kümnest poegadest, mis saavad iseseisvaks kahe kuni kolme kuu vanuselt. Euroopa mardikas toitub väikestest närilistest, lindudest, kahepaiksetest ja roomajatest. Aeg-ajalt lammutab ta oma saagi, läbistades selle aju hammastega, ja hoiab selle elusana oma koopas hilisemaks tarbimiseks.
Euroopa mardikas pärineb Lääne-Euroopast keskmises pleistotseenis. tema lähimad elavad sugulased on stepimardikas, mustjalgne tuhkur ja euroopa naarits. Ta võib saada viljakaid järeltulijaid koos stepikonnaga ja mustjalgse tuhkuriga. Noolase ja naaritsa hübriidid on tavaliselt steriilsed ning neid eristab emaliikidest nende suurem suurus ja väärtuslikumad karusnahad.
Euroopa kährikkoer on tuhkrute ainus esivanem, kes kodustati enam kui 2000 aastat tagasi kahjurite küttimiseks. Muidu on see liik ajalooliselt inimeste poolt negatiivselt suhtunud. Eriti Briti saartel kiusasid ulukihooldajad mardikat taga ning varases inglise kirjanduses sai mardikat sünonüümiks paljuräägitavusele. Kaasaegses popkultuuris on mardikas võrreldes teiste haruldaste Briti imetajatega ikka veel vähe esindatud ning mõnes maapiirkonnas on tema käitumise vääritimõistmine ikka veel püsinud. Alates 2008. aastast[uuendatud] on IUCN liigitanud selle laia leviala ja suure arvukuse tõttu vähim ohustatud liikide hulka (Least Concern).
Sisu
· 1 Kohalikud nimed
o 1.1 Inglise murdekeelsed nimed
· 2 Ladinakeelne nimi
· 3 Viited
o 3.1 Märkused
o 3.2 Bibliograafia
· 4 Muud veebisaidid
Kohalikud nimed
Inglise murdekeelsed nimed
Tõenäoliselt ei ole ühelgi teisel loomal Briti nimekirjas olnud nii palju kõnekeelseid nimesid kui mardikal. Lõuna-Inglismaal nimetati seda üldiselt "fitchou", samas kui põhjas oli see "foumat või foumard"... Siiski oli veel hulgaliselt teisi, sealhulgas lõputuid kirjaviisivariante: philbert, fulmer, fishock, filibart, poulcat, poll cat jne. Charles Oldham tuvastas ainuüksi Hertfordshire'i/Bedfordshire'i piirkonnas vähemalt 20 erinevat nimevarianti.
- Roger Lovegrove (2007)
Ladinakeelne nimi
Lisaks mitmetele lõhnale viitavatele kohalikele nimedele (vt eespool) tuleneb ka teaduslik nimi Mustela putorius selle liigi haisust. Ladina putorius tähendab tõlkes "hais" või "hais" ja sellest tuleneb ka ingliskeelne sõna putrid.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Euroopa mardika teaduslik nimi?
V: Euroopa mardika teaduslik nimi on Mustela putorius.
K: Millise värvusega on tüüpiline Euroopa mardikas?
V: Tüüpiline Euroopa noolkakk on tumepruun, heleda aluskehaga ja tumeda maskiga näo kohal. Mõnikord esineb ka muid värvivariante, näiteks albiino.
K: Millisesse perekonda kuulub Euroopa noolakas?
V: Euroopa mardikas kuulub mardikaliste sugukonda, kuhu kuuluvad ka minkid ja teised ninasjalgsed.
K: Kuidas märgistab Euroopa noolakas oma territooriumi?
V: Euroopa põtrad märgistavad oma territooriumi, erides eriliselt haisevat vedelikku.
K: Millal tiined emased Euroopa noolakotid tavaliselt sünnitavad?
V: Rasedad emased euroopa noolkassid toovad tavaliselt varasuvel ilmale pesakonna, mis koosneb viiest kuni kümnest poegimisest.
K: Millistest loomadest toitub Euroopa noolakass?
V: Euroopa noolkass toitub väikestest närilistest, lindudest, kahepaiksetest ja roomajatest. Aeg-ajalt lammutab ta oma saagi, läbistades selle aju hammastega ja säilitab selle oma koopas hilisemaks tarbimiseks.
K: Millal algas tuhkrute kodustamine? V: Tuhkrute kodustamine algas rohkem kui 2000 aastat tagasi kahjurite küttimiseks.
