Jagatud psühhoos (folie à deux): põhjused, sümptomid ja ravi

Jagatud psühhoos (folie à deux): põhjused, sümptomid ja ravi — praktiline juhend diagnoosiks, abiks ja ennetamiseks.

See on vaimse häire kohta, stuudioalbum on Folie à Deux(album)

Folie à deux on nimetus seisundile, mille puhul muidu terve inimene areneb psühhoosi sümptomite ja meelepettedega. Kui sümptomeid või meelepeteid on rohkem kui kahel inimesel, räägitakse folie à trois (3), folie à quatre (4), folie à plusieurs või folie en famille. Ametlikult nimetatakse seda seisundit tänapäeval indutseeritud meelepetteks või jagatud psühhootiliseks häireks, kuid paljudes väljaannetes kasutatakse endiselt algseid termineid, mis töötati välja Prantsusmaal 19. sajandil. Tänapäeval on selle seisundi kaks peamist vormi:

• Folie imposée: Inimene kujundab eksituse ja annab selle edasi teistele inimestele. Kui inimesed eraldatakse, kaovad harimused neil inimestel, kes neid esimesena välja ei arendanud, tavaliselt kiiresti.
• Folie simultanée: kaks inimest, kes kannatavad eksimuste all, mõjutavad üksteist nii, et nende eksimused muutuvad väga sarnaseks.

Uuemad uuringud näivad viitavat sellele, et see klassifikatsioon ei pruugi olla piisav, et kirjeldada täielikult "folie à deux". Sümptomeid võib olla rohkem, kui eespool kirjeldatud juhtudel tavaliselt kirjeldatakse. Samuti ei pruugi paljudel juhtudel kahe patsiendi eraldamine olla piisav, et seisund ühel neist kaduks. Samuti võib enne folie à deux'i tekkimist "tervena" kirjeldatud isik juba kannatada mõne psühhiaatrilise haiguse all või tal võib selline haigus tekkida.

Seda seisundit kirjeldasid esmakordselt Ernest-Charles Lasègue ja Jules Farlet 1877. aastal avaldatud artiklis.

Massihüsteeriat võib vaadelda kui üht liiki folie à deux'i.

Põhjused ja riskitegurid

Jagatud psühhoos tekib tavaliselt siis, kui üks inimene, kellel on primaarne psühhootiline häire (indutseerija), väljendab tugevasti oma eksitusi ja teine(isik) (secundaarselt mõjutatud) võtab need üle. Peamised riskifaktorid on:

• lähedane või sõltuv suhe (näiteks perekondaliikmed või partnerid);
• pikk ja isolatsioonis elatud aeg — vähene kontakt väljaspool suhet suurendab mõju;
• vaimne haavatavus, nõrk kriitiline mõtlemine või kognitiivsed langused;
• stressi- või traumakoormus;
• kultuurilised või usulised tegurid, mis muudavad teatud uskumused vastuvõetavaks;
• primaarse inimese tugev ja autoriteetne mõju secondary-le.

Sümptomid

Olulisim tunnus on süsteemne meelepetteline usk, mida jagatakse kahe või enama inimese vahel. Teised sümptomid võivad hõlmata:

• konkreetsete meelepete sisu — tagakiusamine, jälitamine, erakorralised uskumused jms;
• valguse- või häälehallutsinatsioonide puudumine või esinemine — mõnikord koos meelepettete ja hallutsinatsioonidega;
• vähenenud kriitika enda uskumuste suhtes;
• sotsiaalne isoleeritus, ärevus või depressiivsed sümptomid;
• käitumuslikud muutused, mis on kooskõlas jagatud uskumustega (nt enesekaitsemeetmed, varustuse kogumine jm).

Diagnoos

Diagnoos põhineb kliinilisel hinnangul ja anamneesil. Oluline on:

• tuvastada, kas üks isik on primaarne indutseerija, kellel esinesid esialgsed psühhootilised sümptomid;
• hinnata suhete tihedust ja isolatsiooni taset;
• välistada muud põhjused (näiteks primaarne skisofreenia, bipolaarne häire psühhootilise episoodiga, meditsiinilised seisundid või aineprobleemid);
• vajalik võib olla psühhiaatriline intervjuu mõlema osapoolega ja vajadusel lähedaste informatsioon;
• mõnikord kasutatakse standardiseeritud skaalaid ja neuropsühholoogilist hindamist.

Tähtis on arvestada ka rahvuslike ja kultuuriliste eripäradega — mida üks rühm peab tavapäraseks, ei pruugi olla meelepetteline.

Ravi ja sekkumised

Ravi eesmärk on katkestada patoloogilise mõjutuse ring ning ravida nii primaarset kui ka sekundaarset patsienti. Peamised lähenemised:

• eraldamine — füüsiline või ajutine eraldamine on sageli esimene samm; sekundaarse isiku sümptomid taanduvad mõnikord kiiresti pärast eraldamist;
• antipsühhootikumid — primaarsele patsiendile määratakse sageli antipsühhootilisi ravimeid; sekundaarsetel võib samuti osutuda vajalikuks farmakoteraapia, eriti kui sümptomid püsivad;
• psühhoteraapia ja psühhoharidus — individuaalne või pereteraapia, kriitilise mõtlemise ja reaalsustestimise oskuste õpetamine;
• sotsiaalne tugi — naabrite, perekonna või sotsiaalteenuste kaasamine, mis vähendab isolatsiooni ja toob juurde alternatiivseid vaatenurki;
• pikaajaline jälgimine — vajadusel ambulatoorne järelravi, et ennetada retsidiivi ja ravida kaasnevaid vaimuhaigusi.

Prognoos

Prognoos varieerub. Kui sekundaarne isikel ei olnud eelnevat psühhiaatrilist haigust ja eraldamine ning tugi toimivad kiiresti, võivad sümptomid taanduda täielikult. Kui aga sekundaarne on haavatav või tal tekkivad iseseisvad psühhootilised häired, võib osutuda vajalikuks pikaajaline ravi. Primaarse patsiendi prognoos sõltub algsest diagnoosist ja ravireaktsioonist.

Ennetus

• varajane psühhiaatriline hindamine ja ravi, kui lähedasel inimesel ilmnevad psühhootilised tunnused;
• vähendada isolatsiooni ja suurendada sotsiaalset võrgustikku;
• psühhoharidus peredele, et äratundmise oskus paraneks;
• sotsiaal- ja tervishoiuteenuste ligipääsu parandamine haavatavates kogukondades.

Ajalooline ja diagnostiline kontekst

Nimetus «folie à deux» ja selle kirjeldus pärinevad 19. sajandist (Lasègue ja Falret). Kaasaegses diagnostikas on selle seisundi käsitlus muutunud: rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis (ICD) on olemas termin, milles selliseid olukordi kirjeldatakse (nt induced delusional disorder), samal ajal kui DSM-5 ei kasuta enam eraldi diagnoosi «shared psychotic disorder» nagu varasemad väljaanded, vaid soovitab arvestada teiste psühhoosidiagnooside alusel või kasutada spetsifitseeritud kirjeid skitsofreenia spektri ja teiste psühhootiliste häirete rühmas.

Kokkuvõtteks on jagatud psühhoos harv, kuid kliiniliselt oluline nähtus, mis nõuab hoolikat hinnangut, kiiret sekkumist ning sageli nii farmakoloogilist kui psühhosotsiaalset ravi. Vara sekkumine, eraldamine ja sobiv sotsiaalne tugi parandavad prognoosi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on folie à deux?

K: Kui palju on selle haiguse vorme?

K: Mis on Folie imposée?

K: Mis on Folie simultanée?

K: Millal seda seisundit esimest korda kirjeldati?

K: Kas massihüsteeriat peetakse folie à deux'i üheks vormiks?

Otsing