Nelja valdkonna lähenemine antropoloogias — määratlus ja ülevaade

Ameerikas on antropoloogia teema traditsiooniliselt jagatud neljaks suuremaks valdkonnaks. Seda nimetatakse sageli "nelja valdkonna lähenemisviisiks". Neli suurt antropoloogia haru on arheoloogia, keeleteadus, füüsiline antropoloogia ja kultuuriantropoloogia. Koos annavad need eri vaatenurgad tervikliku pildi sellest, kuidas inimesed on elanud, mõtelnud ja kohanenud kõigil maailma aladel ja eri ajaloo perioodidel.

Mõned teadlased ja praktikud lisavad arutelusse ka rakendusantropoloogia, mis kasutab antropoloogilisi teadmisi tänapäevaste probleemide (näiteks tervishoid, haridus, keskkonnahaldus, avalik poliitika) lahendamiseks. On neid, kes seda käsitlevad eraldi haruna, nimetades vahel seda "viiendaks valdkonnaks", kuid see ei ole universaalselt aktsepteeritud ega nii laialt levinud kui traditsioonilised neli haru.

Enamikult üliõpilastest, kes antropoloogiat õpivad, juhendatakse alguses kõigi nelja suuna põhialuseid, et seejärel spetsialiseeruda kas ühele või kahele valdkonnale. Selline lähenemine toetab interdistsiplinaarset mõtlemist ning aitab mõista inimeste elu eri tahke terviklikult.

Nelja valdkonna lähenemisviisi ajalugu

Selle tervikliku lähenemise kujundas ja populariseeris Franz Boas (1858-1942), keda mõnikord kutsutakse ka "antropoloogia isaks". Boas kritiseeris lihtsustatud üldistusi inimeste kohta ning rõhutas, et igas ühiskonnas ja kultuuris tuleb arvestada kohalike ajalooliste, keskkondlike ja sotsiaalsete tingimustega. Ta propageeris antropoloogia neljale harule keskendumist, et uurida sama nähtust eri meetoditega: mineviku jääke, keelt, inimkeha ja kaasaegset kultuurielu. Boasi pärand hõlmab lisaks teoreetilisele tööle ka rõhuasetust empiirilisele uurimistööle ja eetikale väliuuringutes.

Taotlus ja akadeemiline haridus

Alates 20. sajandist praktiseeriti nelja valdkonna lähenemist paljudes Ameerika ülikoolides, kus programmi struktuur julgustas laiapõhjalist ettevalmistust. Teistes riikides, näiteks Inglismaal, korraldatakse õppetööd tihti teisiti: arheoloogia võib kuuluda rohkem ajaloo õppekavva ning keeleteadus või kultuuriuuringud võivad paikneda eraldi osakondades.

Praktikas tähendavad õpingud: metoodika (väljakaevamised, etnograafilised vaatlused, keeleanalüüs, luu- ja DNA-analüüs), teooria (kultuuriteooriad, evolutsiooniline mõtlemine, semiootika jmt) ja praktilised oskused (välitöö, laboritöö, andmeanalüüs, avalik suhtlus). Tänapäeval rõhutatakse ka interdistsiplinaarsust — antropoloogid töötavad koos ajaloolaste, geograafide, bioloogide, arstide ja poliitikakujundajatega.

Neli valdkonda

Arheoloogia

Arheoloogia keskendub inimtegevuse materjalsetele jäädvustustele ning uurib, kuidas inimesed on elanud minevikus — nii lähiminevikus kui ka tuhandeid aastaid tagasi. Arheoloogid kasutavad väljakaevamisi, radiokarbon-analüüsi, GIS-kaardistamist, settekihi analüüsi ja artefaktide funktsionaalset uurimist, et rekonstrueerida asulate paigutust, majandustegevust, tehnoloogiaid ja rituaale.

Arheoloogide uurimistöö laiendab meie teadmisi tehnoloogia, majanduse, poliitika ja igapäevaelukorralduse kohta minevikus. Lisaks kaevemeeleolule kasutatakse tänapäeval ka õhu- ja satelliitpildistamist, keemilisi analüüse (nt toidujääkide identifitseerimine) ja monumentide kaitset. Arheoloogia tulemused aitavad ka kaasa pärandikaitsele ja muinsuskaitse poliitika kujundamisele.

Mõned kuulsad arheoloogid on järgmised:

• Lewis Binford (tuntud protsessuaalse arheoloogia arendaja)
• Howard Carter (tuntud Tutanhamoni haua avastaja)
• V Gordon Childe (ajalooline arheoloogia ja sotsiaalse hüpoteesi toetaja)
• Ian Hodder (postprotsessuaalne arheoloogia ja konteksti-rõhuasetuse pooldaja)

Kultuuriantropoloogia

Kultuuriantropoloogia uurib inimkultuuri struktuure, tähendusi ja norme — kuidas inimesed korraldavad ühiskondlikku elu, loovad tähendusi, määratlevad identiteeti ja praktiseerivad uskumusi. Uurimismeetoditeks on pikaajaline välitöö ja osalusvaatlus, intervjuud, suhete kaardistamine ning etnograafiliste andmete analüüs.

Kultuuriantropoloogid võrdlevad kultuure, uurivad muutusi (näiteks globaliseerumise mõju), uurivad institutsioone (perekond, religioon, majandus) ning käsitlevad ka kultuuripärandi ja õiguste küsimusi. See haru on lähedalt seotud ka sotsioloogia ja sotsiaalpsühholoogiaga, kuna kõik uurivad inimese käitumist sotsiaalsetes kontekstides.

Seda valdkonda nimetatakse vahel ka "sotsiaalseks antropoloogiaks". Kultuuriantropoloogia tulemusi rakendatakse sageli avalikus poliitikas, arenguabi projektides ja inimõiguste töödes, kus on vaja mõista kohalikku kultuurikonteksti.

Mõned kuulsad sotsiokultuurilised antropoloogid on järgmised:

• Franz Boas (pioneer, rõhutas kultuurilise relativismi ja välitöö tähtsust)
• Clifford Geertz (tuntud sügava tähenduse ja interpretatiivse antropoloogia poolest)
• Margaret Mead
• Marshall Sahlins

Keeleteadus

Keeleteadus antropoloogilises kontekstis uurib keele rolli kultuuris ja ühiskonnas: kuidas keel mõjutab mõtlemist, identiteeti ja sotsiaalset suhtlust ning kuidas keeled arenevad ja muutuvad ajas. Keeleandmed on olulised ka ajaloolise migratsiooni ja kultuurikontaktide rekonstrueerimisel.

Keeleuuringud hõlmavad keeleperekondade rekonstruktsiooni, valdkonda dokumenteeriva tööd, keelekontaktide ja keelekaotuse uurimist ning keele ja võimu suhteid. Tänapäeval on olulised ka keele säilitamise projektid ja vähemuskultuuride keelekirjeldused.

Mõned kuulsad keeleteadlased on järgmised:

• Noam Chomsky (generatiivse grammatikateooria mõju keeleteadusele)
• Ferdinand de Saussure
• Roman Jakobson
• Edward Sapir

Füüsiline antropoloogia

Füüsiline antropoloogia (tihti nimetatud ka bioloogiliseks antropoloogiaks) uurib inimest bioloogilisest vaatenurgast: anatoomia, geneetika, paleontoloogia ja inimeste evolutsioon on selle keskmes. See valdkond võrdleb varajaste inimeste luid ja fossiile tänapäeva inimeste hulga andmetega, et jälgida arenguid nagu ajukasv, kehakuju ja kohanemismehhanismid.

Füüsilised antropoloogid tegelevad ka meditsiiniantropoloogia küsimustega, näiteks haiguste leviku, toitumisharjumuste ja kohanemise uurimisega erinevates keskkondades. Lisaks uuritakse lähedasi liike (nt ahvilisi), et mõista inimkäitumise ja bioloogiliste tunnuste evolutsiooni.

Metoodikasse kuuluvad luuanatoomia, DNA-analüüs, paleoekoloogia ja isotopiuuringud. Tulemused aitavad nii teaduslikus kui ka avalikus diskussioonis paremini mõista inimese mitmekesist bioloogilist ajalugu ja selle seoseid keskkonna ning kultuuriga.

Seda nimetatakse ka "bioloogiliseks antropoloogiaks".

Mõned kuulsad füüsilised antropoloogid on järgmised:

• Karen Rosenberg (tuntud inimeste evolutsiooni ja paleoekoloogia uurija)
• Richard Leakey (pioneer fossilide väljakaevamisel Aafrikas)
• Tim D. White (oluline hominiinide fossiilide uurija)

Metoodika, eetika ja tänapäeva väljakutsed

Kõik neli valdkonda jagavad mitmeid uurimismeetodeid (väljakaevamised, välitöö, laborianalüüs, arhiivitöö), kuid nende rõhuasetused erinevad. Antropoloogiline uurimus nõuab sageli pikaajalist kohalolekut kogukondades, tundlikkust kohalike väärtuste ja praktika suhtes ning tugevat eetilist kompassi: informeeritud nõusolek, andmete konfidentsiaalsus ja õiglane tagasisaatmine või jagamine uuritavate kogukondadega on olulised põhimõtted.

Tänapäeval moodustavad olulised väljakutsed globaliseerumine, kliimamuutused, keelekadu ja kultuuriline homogeeniseerumine. Antropoloogid osalevad aktiivselt aruteludes, mis käsitlevad pärandi kaitset, põlisrahvaste õigusi, avalikku tervist ning poliitikaid, mis mõjutavad kultuurilist ja bioloogilist mitmekesisust.

Rakendusantropoloogia

Kuigi rakendusantropoloogia ei ole alati eraldi loetletud valdkond, on see praktika, kus antropoloogilisi teadmisi ja meetodeid rakendatakse konkreetsete probleemide lahendamiseks. Näited hõlmavad tervishoiuprogrammi kujundamist vastavalt kultuurilisele praktikale, haridusmeetodite kohandamist erinevate kogukondade vajadustele ning keskkonna- ja arendustegevuste planeerimist, mis arvestavad kohalike inimeste teadmistega.

Paljud koolid ja uurimisgrupid pakuvad nüüd võimalusi õppida rakenduslikke oskusi, mis sobituvad nii akadeemilise kui ka praktilise tööga valitsuses, mittetulundusühingutes ja erasektoris.

Kokkuvõte

Nelja valdkonna lähenemine annab antropoloogiale raamistiku, mis ühendab ajaloolise, kultuurilise, keelelise ja bioloogilise vaatenurga, et mõista inimeste keerukaid eluviise. Kuigi erinevates maades ja koolkondades esinevad variatsioonid, on see lähenemine end tõestanud kui tugev viis õpetada ja uurida inimese olemust ning toetada praktilisi lahendusi ühiskondlikele probleemidele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on antropoloogias "neljakandiline lähenemine"?

K: Kuidas seletavad need neli antropoloogiatüüpi seda, kuidas erinevad inimesed on läbi ajaloo kogu maailmas elanud?

K: Mis on rakendusantropoloogia?

K: Kas rakendusantropoloogia on omaette õppeaine?

K: Millised on näited tänapäeva probleemidest, mida rakendusantropoloogia saab aidata lahendada?

K: Miks ei ole viie valdkonna lähenemine rohkem levinud?

Otsing