Horst-Wessel-Lied ("Horst Wesseli laul"), tuntud ka kui Die Fahne hoch ("Lipp kõrgel", selle alguslause), oli natside partei hümn aastatel 1930–1945. Aastatel 1933–1945 oli see ka osa Saksamaa riigihümnist. Laul kujunes üheks silmapaistvamaks ja provokatiivsemaks natsiideoloogia kultuslikuks sümboliks.
Ajalugu ja taust
Laulu teksti kirjutas 1929. aastal Horst Wessel, natsistlik aktivist ja natsistliku miilitsa SA kohalik komandör Berliini Friedrichshaini linnaosas. Wessel mõrvati 1930. aasta jaanuaris kommunistliku aktivisti poolt ning Berliini Gauleiter Dr. Joseph Goebbelsi propagandaaparaat tegi temast natsiliikumise juhtiva märtri. Laulust sai natside partei ametlik pühenduslaul (Weihelied), mida kasutati laialdaselt parteifunktsioonidel ja mida SA laulis tänavaparaadidel ja üritustel.
Tekst, meloodia ja tähendus
Laulu alguslause Die Fahne hoch („Lipp kõrgel“) toimis lihtsa ja võimsa hüüdena, mis kutsus gruppi ühtsusele ja rindejoonel püsima. Tekst mõjutas ja kujundas natside rühmatunnetust, glorifitseerides vägivallaohvreid, lojaalsust parteile ja valmisolekut „võitluseks“. Sõnade toon ja retoorika olid selgelt paramilitaarse liikumise vajadusi toetavad ning seetõttu muutus laul kiiresti rutiinseks osaks paraadidest, matustest ja pidulikel üritustel.
Meloodia päritolu on osaliselt vaidlustatud: mõned allikad väidavad, et see oli Horst Wesseli enda looming või SA rühmas levinud meloodia kohandus; teised osutavad sellele, et kasutati olemasolevaid saksa rahva- või töölaulude motiive. Tähtis on, et meloodia oli lihtne ja hõlpsasti lauldav, mis soodustas selle kiiret levikut massiüritustel.
Ametlik staatus natsiriigis
Kui natsid 1933. aastal võimule tulid, tunnistati Horst-Wessel-Lied 19. mai 1933. aasta seadusega riiklikuks sümboliks. Natside Saksamaal eksisteeris seega kaks hümni: ametlikult kasutati Deutschlandlied'i esimest salmi koos Horst-Wessel-Liediga, kus viimast kasutati partei ja riiklikel üritustel. 1934. aastal ilmunud trükitud versioonile lisatud määrus nõudis, et teatud salmide laulmisel tõstetakse parem käsi Hitleri tervituseks, mis kinnistas laulu sidet parteilise rituaaliga.
Keeld ja õigusseisund pärast 1945. aastat
Pärast natside režiimi langemist 1945. aastal keelustati Horst-Wessel-Lied kui osa laiemast denatsifitseerimise poliitikast. Tänini on selle laulu esitamine, levitamine või esiletoomine, mis edendab natside ideoloogiat, keelustatud mitmes riigis.
- Saksamaa: keelud ja piirangud tulenevad Strafgesetzbuch'i sätetest (§§ 86 ja 86a), mis keelavad natsisümbolite ja -propaganda levitamise ning nende avaliku kasutamise. Erandid on ette nähtud nn hariduslikeks, teaduslikeks, kunstilisteks või ajaloolisteks kontekstideks, kuid need on kitsalt tõlgendatud ning konkreetne olukord hinnatakse juhtumipõhiselt.
- Austria: Austria kehtestab natsismi ja selle sümboolika vastaseid keelde eraldi seadustiku alusel (nt Verbotsgesetz), mis samuti piirab Horst-Wessel-Lied avalikku kasutamist ja levitamist.
Pärand ja tänapäevased vaidlused
Kuigi laul on keelatud enamikus avalikes kontekstides, on see jäänud neo-natslike rühmituste ja muude äärmuslike rühmade meelesümboliks. Sellist kasutust on aastakümnete jooksul seotud meeleavalduste, vandalismijuhtumite ning õiguslike protsessidega. Samuti on olnud vaidlusi muusika- ja kultuuriloome piirimääratlemise ümber — millistes tingimustes tohib laulust rääkida kirjanduses, teadustöös või kunstis ilma, et see rikuks seadusi.
Muuseas on laulu sümboolika mõjutanud ka laiemalt mälu- ja mälestuspolitikat: avalikul haridus- ja muuseumitööl tuleb kaaluda, kuidas selgitada noortele natsiaja ajalugu ilma sümboleid glamuurimata. Paljud ajaloolased ja mäluasutused rõhutavad, et laulust tuleb rääkida kriitilises kontekstis, selgitades selle rolli ja mõju natsirežiimi ajal.
Kokkuvõte
Horst-Wessel-Lied oli natside ideoloogias ja rituaalides keskne laul, mis sai pärast autori surma propaganda kaudu suure tähtsuse ning ametliku staatuse 1933–1945. Pärast Teist maailmasõda kuulutati see paljudes riikides, sh Saksamaal ja Austrias, ebaseaduslikuks sümboliks ning selle avalik esitamine on rangelt piiratud, välja arvatud kitsastes hariduslikes ja teaduslikes kontekstides. Laulu pärand on jätkuvalt vastuoluline: see on nii ajalooline allikas uurimiseks kui ka hoiatusmärge selle kohta, kuidas muusika ja retoorika võivad toetada vägivallalist ideoloogiat.
