Aborigeenide maaõigused Austraalias
Austraalia aborigeenide maaõigused on Austraalia põliselanikele antud eriõigused maa omamiseks. On olemas palju erinevaid maaõigusi käsitlevaid seadusi. Kõik need lubavad valitsusel anda Austraalia põliselanikele (native) maad erinevatel tingimustel. Maaõiguste skeemid kehtivad Põhja-Territooriumil, Queenslandis, Uus-Lõuna-Walesis, Lõuna-Austraalias ja Victorias. Nende seaduste kohaselt antakse maa omandiõigus tavaliselt kogukonnale või etnilisele rühmale, mitte üksikisikule. Tavaliselt ei saa maaõigustega antud maad müüa, kaubelda ega hüpoteegiga koormata. Tavaliselt nõutakse, et maa läheks pärimise teel edasi tulevastele põlvedele.
Taust
Austraalia aborigeenide maaõigusi käsitlevate seaduste vastuvõtmine oli tingitud paljudest olulistest aborigeenide protestidest. Kuid alles 1970. aastatel tekkis organiseeritud liikumine aborigeenide maaõiguste tunnustamiseks.
Pilbara streik
1. mail 1946 streikis Lääne-Austraalia Pilbara piirkonnas üle 800 aborigeeni karjakasvataja. Nad nõudsid oma töö eest palka. Nendega ühinesid teised aborigeenide töölised Port Hedlandi ja Marble Bar'i linnadest. Streik lõppes 1949. aastal.
Yolngu koore petitsioon
1963. aastal muutis valitsus osa yolngu rahva traditsioonilistest maadest (Arnhem Landil) boksiidikaevanduseks. Yolngu algatasid petitsiooni (mida nüüd kutsutakse Yirrkala bark petitsioonideks), et nõuda õigusi nendele maadele. Petitsioonist sai kohtuprotsess. Kaevandamine läks ikkagi edasi ja kohtuvaidlus kestis 41 aastat. Yolngu said lõpuks 2011. aastal valitsuse ja kaevandusettevõtte vahelise lepingu osaliseks.
Vabadussõit
1964. ja 1965. aastal moodustasid Sydney ülikooli üliõpilased rühma nimega "Üliõpilaste tegevus aborigeenide eest". Nad sõitsid Uus-Lõuna-Walesi maakonnalinnadesse, et uurida segregatsiooni põliselanike ja mittepõliselanike vahel. Nad juhtisid proteste, et inimesed saaksid teada aborigeenide kodanikuõiguste probleemist. See sai tuntuks kui Freedom Ride'i liikumine. Tol ajal ei loetud aborigeene loendusel ja nende kodanikuõigused erinesid valgetest kodanikest. See muutus 1967. aastal, kui rahvahääletusel anti aborigeenidele samad õigused kui valgetele austraallastele.
Wave Hill walkoff
Wave Hill'i jalutuskäik oli 1966. aasta augustis. Kokku 200 Gurindji karjakasvatajat ja teenijat Wave Hill'i karjajaamas streikisid, et nõuda palka ja osa oma traditsioonilistest maadest tagasi. Streik kestis üheksa aastat. Nõudeid ei täidetud, kuid gurindžid jäid oma traditsioonilisele maale laagrisse. Nad otsustasid rikkuda riigi seadusi, kuid kuuletuda oma seadustele. See tõstis rahva toetust aborigeenide maaõigustele. Linnades kogunesid toetajad Gurindji toetuseks ja lõpuks said nad õiguse osa oma maast endale.
Taust
Austraalia aborigeenide maaõigusi käsitlevate seaduste vastuvõtmine oli tingitud paljudest olulistest aborigeenide protestidest. Kuid alles 1970. aastatel tekkis organiseeritud liikumine aborigeenide maaõiguste tunnustamiseks.
Pilbara streik
1. mail 1946 streikis Lääne-Austraalia Pilbara piirkonnas üle 800 aborigeeni karjakasvataja. Nad nõudsid oma töö eest palka. Nendega ühinesid teised aborigeenide töölised Port Hedlandi ja Marble Bar'i linnadest. Streik lõppes 1949. aastal.
Yolngu koore petitsioon
1963. aastal muutis valitsus osa yolngu rahva traditsioonilistest maadest (Arnhem Landil) boksiidikaevanduseks. Yolngu algatasid petitsiooni (mida nüüd kutsutakse Yirrkala bark petitsioonideks), et nõuda õigusi nendele maadele. Petitsioonist sai kohtuprotsess. Kaevandamine läks ikkagi edasi ja kohtuvaidlus kestis 41 aastat. Yolngu said lõpuks 2011. aastal valitsuse ja kaevandusettevõtte vahelise lepingu osaliseks.
Vabadussõit
1964. ja 1965. aastal moodustasid Sydney ülikooli üliõpilased rühma nimega "Üliõpilaste tegevus aborigeenide eest". Nad sõitsid Uus-Lõuna-Walesi maakonnalinnadesse, et uurida segregatsiooni põliselanike ja mittepõliselanike vahel. Nad juhtisid proteste, et inimesed saaksid teada aborigeenide kodanikuõiguste probleemist. See sai tuntuks kui Freedom Ride'i liikumine. Tol ajal ei loetud aborigeene loendusel ja nende kodanikuõigused erinesid valgetest kodanikest. See muutus 1967. aastal, kui rahvahääletusel anti aborigeenidele samad õigused kui valgetele austraallastele.
Wave Hill walkoff
Wave Hill'i jalutuskäik oli 1966. aasta augustis. Kokku 200 Gurindji karjakasvatajat ja teenijat Wave Hill'i karjajaamas streikisid, et nõuda palka ja osa oma traditsioonilistest maadest tagasi. Streik kestis üheksa aastat. Nõudeid ei täidetud, kuid gurindžid jäid oma traditsioonilisele maale laagrisse. Nad otsustasid rikkuda riigi seadusi, kuid kuuletuda oma seadustele. See tõstis rahva toetust aborigeenide maaõigustele. Linnades kogunesid toetajad Gurindji toetuseks ja lõpuks said nad õiguse osa oma maast endale.
Riigi ja territooriumi seadused
|
| See osa vajab rohkem teavet. (märts 2012) |
![[icon]](https://www.alegsaonline.com/image/20px-Wiki_letter_w_cropped.svg.png){kind=small}
Aborigeenide maaõiguste seadus 1976
1973. aastal loodi Põhjaterritooriumil aborigeenide maaõiguste komisjon. See kuninglik komisjon ütles, et valitsus peaks tunnustama aborigeenide maaõigusi, ja andis nõu sellekohaste seaduste vastuvõtmiseks. Peaminister Gough Whitlam võttis nõuannet arvesse ja esitas parlamendile maaõiguste seaduseelnõu. Seda muutis järgmine peaminister Malcolm Fraser ja 16. detsembril 1976 võttis kindralkuberner selle vastu.
1976. aastal võttis territooriumi valitsus vastu riigi esimese aborigeenide maaõigusi käsitleva seaduse. See võimaldas territooriumi aborigeenidel nõuda õigusi maale, millel nende esivanemad olid elanud enne valgete inimeste saabumist. Nõudeid esitanud rühmad pidid tõendama oma traditsioonilist (ajaloolist) seotust maaga. Selle tulemusel anti peaaegu 50% Põhja-Territooriumi maast (umbes 600 000 km2 või 230 000 ruutmiitrit) põlisrahvaste rühmadele. Enne seda seadust oli Põhjaterritooriumil palju "põlisrahva reservatsioone". Need maad kuulusid valitsusele ja olid eraldatud aborigeenidele elamiseks, kuni nad assimileeriti valgete ühiskonda. Kui seadus jõustus, anti vanad "reservaadid" nendel elavatele aborigeenirühmadele, ilma et nad oleks pidanud nõudmist esitama.
Riigi ja territooriumi seadused
|
| See osa vajab rohkem teavet. (märts 2012) |
Aborigeenide maaõiguste seadus 1976
1973. aastal loodi Põhjaterritooriumil aborigeenide maaõiguste komisjon. See kuninglik komisjon ütles, et valitsus peaks tunnustama aborigeenide maaõigusi, ja andis nõu sellekohaste seaduste vastuvõtmiseks. Peaminister Gough Whitlam võttis nõuannet arvesse ja esitas parlamendile maaõiguste seaduseelnõu. Seda muutis järgmine peaminister Malcolm Fraser ja 16. detsembril 1976 võttis kindralkuberner selle vastu.
1976. aastal võttis territooriumi valitsus vastu riigi esimese aborigeenide maaõigusi käsitleva seaduse. See võimaldas territooriumi aborigeenidel nõuda õigusi maale, millel nende esivanemad olid elanud enne valgete inimeste saabumist. Nõudeid esitanud rühmad pidid tõendama oma traditsioonilist (ajaloolist) seotust maaga. Selle tulemusel anti peaaegu 50% Põhja-Territooriumi maast (umbes 600 000 km2 või 230 000 ruutmiitrit) põlisrahvaste rühmadele. Enne seda seadust oli Põhjaterritooriumil palju "põlisrahva reservatsioone". Need maad kuulusid valitsusele ja olid eraldatud aborigeenidele elamiseks, kuni nad assimileeriti valgete ühiskonda. Kui seadus jõustus, anti vanad "reservaadid" nendel elavatele aborigeenirühmadele, ilma et nad oleks pidanud nõudmist esitama.
