Indigo (indigovärv): spekter, ajalugu ja kasutus

Indigo on sinine toon. Paremal kujutatud värv, elektriline indigo, on värv, mida on võimalik arvutis kuvada kõige lähemal indigo värviriba värvile vikerkaares. Elektriline indigo on ekraanidel sageli erksam ja küllastunum kui lõpmatuses spektris nähtav indigo, sest ekraanid kuvavad värve piiratud värviruumis (nt sRGB).

Spekter ja taju

Isaac Newton nimetas ja määratles indigo kui spektrivärvi, kui ta jagas spektri seitsmeks vikerkaarevärviks. Traditsiooniliselt paigutatakse indigo sinise ja violetti vahele: selle spektrivahemikuks märgitakse tavaliselt ligikaudu 420–450 nanomeetrit (mõned allikad annavad vahemiku 450–420 nm, kuna järjestus sõltub mõõtmise tavast). Inimese silma tundlikkus selles piirkonnas on nõrgem kui tüüpilise sinise või violetsuse puhul, mistõttu on indigo eristamine praktikas mõnikord raskendatud ja mõnes kultuuris vaadeldi indigot pigem sinise kui eraldiseisva värvina.

Indigo kui värv ja värvaine

Värvi nimi indigo pärineb algselt indigotaimest. Indigo on indigotaimest valmistatud värvaine, mida kasutatakse riide värvimiseks. Peamine värvainekomponent on tuntud kui indigotiin (inglise keeles indigotin), keemilise valemiga C16H10N2O2, mis annab tugeva sinaka–tumesinise tooni.

Indigovärvi traditsiooniline värvimistehnika on nn vat-dye protsess: indigo muudetakse vähendatud, lahustuvaks vormiks (leukoindigo ehk „white indigo”), riie kastetakse sellesse lahusesse ja seejärel õhus uuesti oksüdeeritakse, mille käigus värv taastub ja kinnistub kiududele. See protsess annab tekstiilile iseloomuliku kihilise kulumise (patina), mis on eriti nähtav sinistest teksadest (nn indigoteksad), kus indigo ei tungi täielikult kiudu vaid jääb pinnale, andes kandepeal vananedes iseloomuliku ilme.

Ajalugu ja etümoloogia

Indigo taim on algselt pärit Indiast. Vana-kreeka keeles on värvainet tähistav sõna indikon. Roomlased kasutasid terminit indicum, mis läks itaalia murdekeelde ja lõpuks inglise keelde üle sõnana indigo. Indigovärvi kasutamine on väga vana ja levinud mitmes maailmajagus: seda on toodetud ja vahetatud kauplemisrünnakute kaudu Aasias, Aafrikas ja hiljem Euroopas juba antiikajast alates.

19. sajandi lõpus hakati indigot sünteesima tööstuslikult keemiliselt, mis muutis värvi laiemalt kättesaadavaks ja odavamaks kui looduslikud taimeekstraktid. Seejärel suurenes indigo kasutus tekstiilitööstuses eksponentsiaalselt, eriti teksatööstuses.

Tootmine ja keskkonnamõjud

Tööstuslik tootmine on ajapikku muutunud väga efektiivseks, kuid indigo värvimise protsessid — eriti keemiline süntees ja traditsioonilised naftapõhised redutseerimislahused — võivad tekitada keskkonnareostust (nt aluselised, sulfiidirikad ja orgaanilise ainega reostunud jäätmed). Viimastel aastakümnetel on tööstus ja teadus otsinud lahendusi: puhastusmeetmed, bioredutseerimine, taastuvate looduslike indigoallikate kasutamine ning täiustatud protsessid, mis vähendavad kemikaalide ja vee tarbimist.

Kasutus ja kultuuriline tähendus

Indigo on oluline nii praktilises kui sümboolse tähendusega. Tekstiilides on indigo tuntud vastupidavuse ja iseloomuliku vananemise tõttu; teatud kultuurides (näiteks Jaapanis, kus traditsiooniline sinine värvimine tuntud kui aizome) on indigo kõrgelt hinnatud ja seotud käsitöö ning rituaalidega. Kunstis ja disainis kasutatakse indigot tugevate kontrastide, atmosfääri ja meeleolu loomiseks. Ka keeleruumis esineb indigo kujundeid ja väljendeid — värv on inspireerinud kirjandust, muusikat ja moeajalugu.

Indigo digitaalne esitamine on keeruline: erinevad kuvarežiimid ja värvivormingud (RGB, sRGB, CMYK) annavad indigole veidi erineva ilme ning seetõttu kasutatakse veebis ja graafikas tihti terminit elektriline indigo, et viidata heledamale, ekraanidel paremini taastatavale versioonile.

Need asjad on indigovärvilised:

• Indigotaimed ja nende õied (nt Indigofera liigid).
• Traditsionaalsed sinised teksad (indigoteksad), kus indigo annab tekstiilile erilise kulumise ja varju.
• Jaapani traditsiooniline aizome-värvimine — käsitsi värvitud tekstiilid.
• Mitmed kunstiteosed ja maalid, kus kasutatakse tumedat sinakat tooni dramaatilise efekti loomiseks.
• Teatud liiki klaasid, keraamika ja dekoratiivsed esemed, kus kasutatakse indigolaadset glasuurimist.
• 20. sajandi rõivatrendid ja mood — indigo on populaarne aksenttooni ning moe- ja disainivalikus.

Lõpetuseks: indigo on nii looduslik kui sünteetiline värv, mille tähendus ja kasutus on ajas muutunud — alates antiiksetest värvimistehnikatest kuni tänapäevaste tööstuslike protsessideni ning jätkuvate püüdlusteni muuta toodang keskkonnasõbralikumaks ja säilitada traditsioonilisi käsitööoskusi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on indigo?

K: Kes nimetas ja määratles indigo kui spektrivärvi?

K: Milline on indigo spektrivahemik?

K: Kust on pärit värvi nimi indigo?

K: Milleks kasutatakse indigovärvi?

K: Kust on indigotaim algselt pärit?

K: Mis on vanakreeka keeles kasutatav sõna värvaine kohta?

Otsing