Parfüüm: definitsioon, koostis ja ajalugu

Parfüüm on vedelik, mis annab inimestele, asjadele ja ruumidele hea lõhna. See koosneb õlidest, mis annavad ümbritsevale õhule lõhna. Lõhnaühendeid, millest parfüüm koosneb, võib valmistada sünteetiliselt või ekstraheerida taimsetest või loomsetest allikatest.

Parfüme kasutati juba kõige varasemates inimtsivilisatsioonides. Kaasaegne parfümeerimine algas 19. sajandi lõpus selliste lõhnaühendite nagu vanilliin või kumariin kaubanduslikul eesmärgil sünteesimisega. Kunstlikud ühendid andsid looduslikest ainetest laiema lõhnavaliku.

Parfüüm lõhnab rohkem, kui temperatuur on soojem. Nii et inimesed panevad seda kaela, randme ja põlve tagaküljele, sest need osad on soojemad. Eau de Cologne on parfüüm, mida saab pihustada kehale. See ei ole nii kontsentreeritud kui tavalised parfüümid.

Parfüümi koostis ja nootide süsteem

Parfüümid koosnevad lõhnaainetest (äädikhapped ja alkoholivabad baasained harvemini), lahustitest ning fiksaatoritest. Lõhna struktuuri kirjeldatakse tavaliselt noodina (noodid):

• Topnoodid (ülemised noodid) – esimesed lõhnatõmbed peale pealekandmist, aurustuvad kiiresti (nt tsitrus, õrnad lõhnad).
• Südamenuudid (keskmised noodid) – ilmnevad pärast topnootide hajumist ja moodustavad lõhna „südame”; sageli lillelised või vürtsikad noodid.
• Baaanooudid (alused) – püsivad kõige kauem, annavad parfüümile sügavuse ja püsivuse (nt vaigu-, puidu- ja põldtaimelised noodid).

Kontsentratsioonid ja tüübid

Parfüümide tugevus ja püsivus sõltuvad lõhnaõlide kontsentratsioonist lahustis (tavaliselt alkohol või alkoholivesi). Levinumad kategooriad:

• Parfum / Extrait de Parfum – kõrgeim kontsentratsioon (20–40% lõhnaõlisid), väga püsiv.
• Eau de Parfum (EDP) – tavaliselt 10–20% lõhnaõli, hea püsivus ja esinemissurve.
• Eau de Toilette (EDT) – 5–15% lõhnaõli, kergem ja sagedamini kasutatav igapäevaselt.
• Eau de Cologne – madalam kontsentratsioon (tavaliselt 2–5%), värskendav ja sobiv pihustamiseks; originaalteave Eau de Cologne on mainitud eespool.
• Body mists ja splash'id – väga madal kontsentratsioon, kiiresti hajuvad.

Lõhnaainete allikad ja ekstraktsioonimeetodid

Lõhnaained võivad pärineda loomsetest (nt mürkvaik, muskuse allikad — tänapäeval peamiselt sünteetika) ja taimsest materjalist (õied, koored, lehed, varred). Levinud ekstraheerimismeetodid:

• aurudestillaatsioon – paljude eeterlike õlide puhul kõige tavalisem;
• lahustekstraktsioon – õrnemate ainetega nagu lilled (see annab ekstraktidena konkreetsed absoluudid);
• külmpressimine – tsitruseliste koortest õlide eraldamiseks (expression);
• superkriitiline CO2-ekstraktsioon – puhtam meetod, mis säilitab tundlikke molekule;
• enfleurage – vana tehnika, mida kasutatakse harva (rasva abil lõhna imendumine).

Ajalooline taust

Lõhnakultuur ulatub tuhandeid aastaid tagasi: Egiptuse, Vana-Mesopotaamia, India ja Hiina tsivilisatsioonid kasutasid lõhnu rituaalides ja hügieenis. Kreeka ja Rooma arendasid edasi lõhnaõlide kasutust. Keskaegne Araabia andis olulise panuse parfümeeria arengusse (distillatsiooni tehnika täiendamine).

19. sajandi lõpus toimus läbimurre sünteetiliste lõhnaainete tekkega — näiteks vanilliin ja kumariin —, mis võimaldas luua uusi lõhnikombinatsioone ja muuta parfümeerimise tööstuslikuks. Grasse (Prantsusmaal) kujunes tuntud lõhnaparadiisiks, kus paljud klassikalised parfüümid said alguse.

Lõhnapered ja stiilid

Parfüümimaailmas räägitakse lõhnaperedest (fragrance families), mis aitavad mõista lõhna iseloomu:

• tsitruslikud
• lillelised
• puudused
• taimelised/rohelised
• vürtsikad
• oriendaalsed/amberi tüüpi

Kasutamine, püsivus ja nipid

• Kandke parfüümi soojadele kehapiirkondadele: kael, randme, põlve tagakülg jpm — need piirkonnad aitavad lõhna paremini hajuda.
• Parfüüm reageerib temperatuuriga — soojem keha kiirendab aurustumist ja lõhna avardumist.
• Parfüümi pihustamisel hoidke pudelit umbes 10–20 cm kaugusel ja ärge hõõruge randmeid kokku; hõõrumine võib lõhna muuta.
• Kihtide loomine: kreemil või kehahooldustoodetel võib olla sama lõhn või neutraalne baas, et lõhn kestaks kauem.

Ohutus ja regulatsioon

Mõned looduslikud ja sünteetilised ained võivad põhjustada allergilisi reaktsioone või nahaärritust. Rahvusvahelised organisatsioonid (nt IFRA) ja riiklikud regulatsioonid piiravad teatud ühendite kasutamist ning nõuavad märgistamist, eriti kui tooted sisaldavad teadaolevaid allergeene. Tsitruseõlid (nt bergamot) võivad olla fototoksilised ning põhjustada päikesepõletusi, kui neid nahale kanda ja seejärel päikese käes viibida.

Hooldus ja säilitamine

• Hoida jahedas, kuivas ja pimedas kohas — päikesevalgus ja kõrge temperatuur kiirendavad lagunemist.
• Sulgige pudelid tihedalt; ära hoida suuri temperatuurikõikumisi.
• Avatud parfüüm püsib tavaliselt hästi 3–5 aastat, aga see sõltub kontsentratsioonist ja koostisosadest.

Kokkuvõte

Parfüüm on keerukas segu lõhnaainetest, mis ühendab kunsti ja keemiat. Alates iidsetest rituaalidest kuni tänapäevase sünteetilise parfümeerimiseni on lõhnade maailm pidevas arengus. Mõistmine, kuidas parfüümid on üles ehitatud, ning teadlik ja ohutu kasutamine aitab valida ja nautida lõhnu paremini.

Ajalugu

Tänapäeval kasutatav sõna "parfüüm" tuleneb ladinakeelsest sõnast per fumum, mis tähendab "läbi suitsu". Parfümeeria ehk parfüümide valmistamise kunst sai alguse iidses Mesopotaamias ja Egiptuses ning seda täiustasid edasi roomlased ja pärslased.

Maailma esimeseks registreeritud keemikuks peetakse naist nimega Tapputi, kes oli parfüümide valmistaja ja keda on mainitud 2. aastatuhandel eKr Mesopotaamias asunud kiilkirjatahvlil. Ta destilleeris lilli, õli ja kalmuseõli koos teiste aromaatsete ainetega, seejärel filtreeris ja pani need mitu korda uuesti destilleerimisseadmesse.

2005. aastal avastasid arheoloogid Küprosel Pyrgosel arvatavasti maailma vanimad parfüümid. Parfüümid pärinevad enam kui 4000 aasta tagusest ajast. Parfüümid avastati iidsest parfümeeriast. 43 000 ruutmeetri² suurusest vabrikust leiti vähemalt 60 destilleerijat, segamisnõusid, nõusid ja parfüümipudeleid. Iidsetel aegadel kasutati ürte ja vürtse, nagu mandel, koriander, mürtel, okaspuu vaigud, bergamot, aga ka lilli.

Araabia alkeemik Al-Kindi (Alkindus) kirjutas 9. sajandil raamatu parfüümide kohta, mis sisaldas rohkem kui sada lõhnaõlide ja meditsiiniliste ainete retsepti.

Pärsia keemik Avicenna võttis kasutusele õlide ekstraheerimise protsessi lilledest destilleerimise teel, mis on tänapäeval kõige enam kasutatav protseduur. Esimesena katsetas ta roosiga. Kuni tema avastamiseni olid vedelad parfüümid õlide ja purustatud rohtude või kroonlehtede segud, mis tekitasid tugeva lõhna. Roosivesi oli õrnem ja sai kohe populaarseks.

Parfümeeriakunsti tunti Lääne-Euroopas juba 13. või 14. sajandist alates. Juba 18. sajandil kasvatati aromaatseid taimi Prantsusmaal, Sitsiilias ja Itaalias.

Egiptuse stseen, mis kujutab Lily parfüümi valmistamist


Etruskide parfüümivasi, mis on kujundatud naise pea kujuliseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on parfüüm?

K: Millised on kaks viisi, kuidas lõhnaühendeid valmistatakse parfüümide tootmiseks?

K: Millal algas kaasaegne parfümeeriatööstus?

K: Millest tuleneb parfüümi kandmine kaelale, randmele ja põlve tagaküljele?

K: Mis on Eau de Cologne?

K: Millal kasutati esimest korda parfüüme?

K: Millest on parfüümid valmistatud?

Otsing