Iiri parlamentaarne partei — Home Rule'i eest võidelnud natsionalistlik erakond

Iiri parlamentaarne partei: 19. sajandi natsionalistid, kes võitlesid Home Rule’i eest — Parnelli pärand, ebaõnnestunud eelnõud ja tee Iiri iseseisvuseni.

Iiri Parlamentaarne Partei oli natsionalistlik poliitiline partei Iirimaal. Partei soovis, et Iirimaa saaks end ise valitseda, selle asemel, et teda valitseks Ühendkuningriik. Partei loodi üheksateistkümnendal sajandil Isaac Butt'i poolt. Selle kuulsaim juht oli Charles Stewart Parnell.

1886. aastal aitas partei veenda Briti peaministrit William Gladstone'i, et ta kuulutaks välja kodumaa seaduseelnõu. Selle seaduseelnõu kohaselt pidi Iirimaa lahkuma Ühendkuningriigist. Iirimaast oleks saanud Briti koloonia, mis võiks ise end valitseda. Iirimaaal oleks oma parlament, selle asemel et olla esindatud Briti parlamendis. Seaduseelnõu ei võetud vastu.

Hiljem esitati ka teisi kodukorda käsitlevaid seaduseelnõusid. Need erinesid esialgsest, sest need oleksid säilitanud Iirimaa esindatuse Briti parlamendis (selle asemel, et anda Iirimaale oma parlament). Ükski neist eelnõudest ei olnud edukas. Üks võeti vastu 1914. aastal, kuid see tühistati Esimese maailmasõja tõttu. Teine võeti vastu 1920. aastal, kuid see ebaõnnestus iirlaste mässu tõttu. Selle asemele loodi sõltumatu Iiri Vaba Riik, mis hõlmas enamiku saarest. Samuti loodi Ühendkuningriiki jäänud kuue Ulsteri krahvkonnast Home Ruled Põhja-Iirimaa.

Taust ja eesmärgid

Partei tekkis vastusena kasvavale iiri rahvuslusele ja rahulolematusele sellega, et Iirimaa oli täielikult alistatud Londonis tehtud otsustele. Peamine eesmärk oli saavutada Home Rule — see tähendab suurt autonoomiat või oma seadusandlikku kogu, mis tooks Iirimaale õiguse teha suuret osa oma siseasjadest, samas kui välissuhted ja teatavad riiklikud küsimused jääksid Ühendkuningriigi pädevusse.

Juhtimine ja töömeetodid

Parnelli juhtimisel muutus partei organiseeritumaks ja distsiplineeritumaks: valitud parlamendisaadikud töötasid ühiselt Briti alamkojast (House of Commons) surve avaldamiseks ja seaduseelnõude toetamiseks. Nad kasutasid nii seaduslike protseduuride survet, rahvuslikku organiseerumist kui ka kohalikke kampaaniaid maareformi ja talupoegade õiguste küsimustes. Partei mõjutas suuri poliitilisi arutelusid ja oli sageli ülioluline hääl Briti parlamendis iiri küsimustes.

Siselingilised kriisid ja selgroo katkemine

1880.–1890. aastate lõpus tabasid parteid sisemised lõhed, eriti pärast skandaali, mis hõlmas Parnelli isiklikku elu ja viis tema reitingu languseni. Skandaal ja sellele järgnenud poliitilised vaidlused põhjustasid partei lõhenemise ning nõrgenesid rahvusliku liikumise ühtsust. 20. sajandi alguses püüti partei taasühineda ja jätkata kodukorra saavutamise strateegiat, kuid poliitiline maastik oli muutumas.

Kodukorra eelnõud ja lõpp

Nagu algtekst näitab, esitasid Briti valitsused mitu kodukorra (Home Rule) eelnõud — kuulsaimad neist olid 1886., 1893., 1912–1914. ja 1920. aasta sätted. 1893. aasta eelnõu läbis alamkoja, kuid kaotas kaitsekõnes ülemkojas. 1914. aastal vastu võetud seadus jäi Esimese maailmasõja tõttu rakendamata ja see olukord ning sõja ajal tehtud otsused muutsid iirlaste ootusi ja meelsust. Pärast 1916. aasta ülestõusu ja sellele järgnenud sõjalisi sündmusi kasvas toetust radikaalsematele lahendustele, mille esindajaks sai hiljem Sinn Féin. 1918. aasta üldvalimistel langes Iiri Parlamentaarse Partei toetus järsult ning enamik iiri rahvusparteilasi kaotas oma mandaadid.

Pärand

Iiri Parlamentaarne Partei mängis olulist rolli Iiri poliitilises ajaloos: ta tõstis kodukorra küsimuse rahvusvahelisele päevakorrale, organiseeris iiri rahvuslikku esindatust Westminsteris ning kujundas kodanike ja poliitikute ootusi enesemääramisele. Kuigi partei lõplikuks tagajärjeks sai poliitiline möödapääs pärast Esimese maailmasõja ja sõltumatuse teekonna algust, jäid tema tegevuse tulemused — eriti arutelu autonoomia ja parlamentaarse esindatuse üle — oluliseks taustamõjuks Iiri iseseisvuse kujunemisel.

Oluline kronoloogia lühidalt:

• 19. sajandi lõpp: Isaac Butt ja algatused Home Rule'i liikumiseks;
• 1886: esimene suur Home Rule'i eelnõu (Gladstone) — lükati tagasi;
• 1893: eelnõu läbib alamkoja, jääb ülemkojas takerduma;
• 1914: Home Rule Act vastu võetud, kuid rakendamine peatatud esimese maailmasõja tõttu;
• 1916–1922: ülestõus, vabadusvõitlus ja poliitiline ümberkujundamine — Sinn Féin tõus, 1918. aasta valimistulemused, 1921/22 Anglo-Irish kokkulepped ja Iiri Vaba Riigi loomine.

See lugu näitab, kuidas rahvuslikud liikumised võivad ühendada parlamendipoliitika, massiaktiivsuse ja rahvusvahelise surve, saavutades lõpuks püsivaid poliitilisi muutusi, isegi kui need ei järgne kohe jaotusepõhiselt nagu algselt planeeritud.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Iiri parlamendipartei?

K: Kes lõi Iiri Parlamentaarse Partei?

K: Kes oli Iiri Parlamentaarse Partei kõige kuulsam juht?

K: Mida sisaldas Briti peaministri William Gladstone'i poolt välja kuulutatud Home Rule'i seaduseelnõu?

K: Kas esialgne Home Rule'i seaduseelnõu võeti vastu?

K: Kas mõni teine Home Rule'i seaduseelnõu õnnestus?

K: Mis juhtus ebaõnnestunud Home Rule'i seaduseelnõude asemel?

Otsing