Kochi postulaadid: mikroobi ja haiguse seose definitsioon ja piirangud

Kochi postulaadid: mikroobi ja haiguse seose ajalugu, definitsioonid ja piirangud — kuidas 1884. a. postulaadid töötasid ning miks neid tänapäeval piiratakse.

Kochi postulaadid on neli ideed mikroobi ja haiguse vahelise seose kohta.

Postulaadid esitasid Robert Koch ja Friedrich Loeffler 1884. aastal, tuginedes Jakob Henle'i varasematele ideedele. Neid täiustas ja avaldas Koch 1890. aastal.

Koch rakendas postulaate koolera ja tuberkuloosi puhul, kuid neid on kasutatud ka teiste haiguste puhul. Need postulaadid tehti enne viiruste avastamist. Samuti ei mõistnud nad, et mõned inimesed on "asümptomaatilised haiguskandjad": nad võivad kanda haigust, ilma et neil oleks selle tunnuseid. Postulaate kasutatakse tänapäeval vähe. Tänapäeval kasutatakse teisi kriteeriume, näiteks Bradford Hilli kriteeriume nakkushaiguste kohta rahvatervise valdkonnas.

Kochi postulaadid:

1. Mikroorganism peab leiduma kõigis haigestunud isendites, kuid mitte tervetes isendites.
2. Mikroorganism tuleb isoleerida ja kasvatada puhastel kultuuridel.
3. Kasutades puhast kultuuri, peab mikroorganism võimeline tekitama sama haiguse vastuvõtlikes katsealustes.
4. Sama mikroorganism tuleb seejärel reisoleerida haigestunud katsealustelt ning see peab olema identne algselt isoleeritud mikroobiga.

Selgitus ja praktilised näited

Postulaadid olid olulised algusaegadel, et näidata konkreetsete bakterite seost haigustega. Näiteks Koch kasutas neid tõestamaks tuberkuloosi põhjustajat (Mycobacterium tuberculosis) ja koolera tekitajat (Vibrio cholerae). Postulaatide järgimine aitas moodustada kaasaegse mikrobioloogia ja patogeensete mikroobide uurimise alusprinzippe.

Piirangud ja erandid

• Viirused ja muud obligatoorsed intracellulaarsed patogeenid: paljusid viirusi ega mõningaid baktereid (nt Chlamydia, Rickettsia) ei saa kasvatada tavalistel toitainetekultuuridel ilma elusrakuta, mistõttu teine postulaat ei pruugi olla täidetav.
• Asümptomaatilised kandjad: mõned inimesed kannavad patogeeni ilma haigussümptomiteta (näiteks "Typhoid Mary" sageli viidatud juhtum), mis ründab esimest postulaati, mis eeldab, et mikroob esineb ainult haigestunutes.
• Mitmepõhjuslikkus ja riskifaktorid: mitmed haigused nõuavad lisaks mikroobile ka vastuvõtlikkust, immuunpuudulikkust või teisi tegureid; sama mikroob ei pruugi automaatselt põhjustada haigust iga isendi puhul.
• Polümikroobne patogenees: mõnel juhul põhjustavad haiguse ilmnemist mitu mikroorganismi koos (nt mõningad suu- ja kroonilised haavainfektsioonid), mistõttu ühte ainsat põhjustajat ei pruugi leida.
• Kultiveerimise piirangud: osa mikroobe ei kasva laboris tavapärastel toitainetel või vajavad spetsiifilisi tingimusi; kaasaegsed meetodid (DNA/RNA sekveneerimine, PCR, metagenoomika) aitavad siiski seost tuvastada ilma puhast kultuuri saamata.
• Eetilised piirangud: teades tekitajat, ei ole alati eetiline nakatada inimesi haiguse tekitamiseks; loomamudelid annavad abi, kuid ei peegelda alati inimeste haigusetunnetust ega immuunvastust.
• Prionid ja mittenakatajad: prionhaigused (näiteks Creutzfeldt–Jakobi tõbi) ei vasta klassikalistele postulaatidele, kuna haigus ei ole põhjustatud traditsioonilisest mikroobist ega sisalda nukleiinhapet samal viisil.

Molekulaarsed ja kaasaegsed lähenemised

Selleks, et ületada klassikaliste postulaatide piiranguid, pakuti välja molekulaarsed Kochi postulaadid (nt Stanley Falkow jt), mis keskenduvad päritolugeneetikale ja virulentsusgeenidele. Need postulaadid hõlmavad tavaliselt:

• konkreetse geeni või virulentsusefaktori seost haiguse ja patogeense tüvega,
• geeni katkestamise või inaktiveerimise korral vähenenud virulentsust,
• geeni taasteke või ekspressiooniga virulentsuse taastumist.

Lisaks kasutatakse tänapäeval epidemioloogilisi meetodeid (nt Bradford Hilli kriteeriumid), molekulaarseid tööriistu (PCR, genoomseire), ning kõikjalviibivaid meditsiinilisi ja avaliku tervise andmeid, et hinnata põhjuslikkust mitmetes olukordades, kus klassikalised postulaadid ei sobi.

Kokkuvõte

Kochi postulaadid olid ajalooliselt tähtis raamistus mikroobi ja haiguse seose tõestamiseks ning andsid tugeva aluse mikrobioloogia arengule. Samas ei kata need kõiki kaasaegseid olukordi ega mikroobide bioloogiat: viirused, obligatoorsed intracellulaarsed patogeenid, asümptomaatilised kandjad, polümikroobsed haigused, kultiveerimisprobleemid ja eetilised piirangud nõuavad täiendavaid või muudetud kriteeriume. Tänapäeval kombineeritakse klassikalist mõtlemist molekulaarsete meetodite, epidemioloogia ja laboritehnikatega, et usaldusväärselt määrata haiguste põhjuseid.

Otsing