Latentne autoimmuunne diabeet (LADA) täiskasvanutel — mis see on?

Latentne autoimmuunne diabeet täiskasvanutel (LADA) on sarnane nii 1. tüüpi diabeedile kui ka 2. tüüpi diabeedile. Nagu 1. tüüpi diabeet, on ka LADA kõhunäärme autoimmuunhaigus. See tähendab, et organismi immuunsüsteem ründab kõhunäärme rakke, mis peaksid tootma insuliini. Kuid LADA on ka nagu 2. tüüpi diabeet, sest see põhjustab insuliiniresistentsust. See tähendab, et insuliin ei tööta inimese organismis nii hästi, kui ta peaks.

Enamik latentse autoimmuunse diabeediga inimesi on õhukesed või kõhnad või normaalse kehamassiindeksiga, kuigi mõned on ülekaalulised või kergelt rasvunud.

Mis on LADA ja kuidas see erineb teisest diabeedist?

LADA (latentne autoimmuunne diabeet täiskasvanutel) on diabeedi vorm, mille puhul autoimmuunprotsess hävitab järk-järgult insuliini tootvaid beetarakke. Erinevalt klassikalisest 1. tüüpi diabeedist on LADA alguses sageli aeglasem ja sümptomid võivad püstitada esmalt kahtluse 2. tüüpi diabeedi suhtes. Samas erineb LADA tüüpiliselt noorukieas alanud 1. tüüpi diabeedist selle poolest, et sümptomid ilmnevad sagedamini täiskasvanuna ja insuliini vajadus tekib tihti alles kuu- kuni aastate jooksul pärast diagnoosi.

Sümptomid

• suures koguses janu ja sage urineerimine
• väsimus, nõrkus
• kaalukaotus vaatamata normaalsele või suurenenud söömisele
• niiske või kibe maitse suus, aeg-ajalt nägemise hägustumine

Mõnedel inimestel võivad sümptomid olla väga leebed ja seetõttu jääb diagnoos varakult tegemata.

Diagnoos

LADA tuvastamiseks kasutatakse mitut uuringut:

• Veresuhkru mõõtmine (paastuhõivasuhkur, suhkru koormustest)
• HbA1c — näitab vere glükoositaseme keskmist viimaseid 2–3 kuud
• Autoantikehade määramine — kõige sagedamini uuritakse GAD-antikehi (glutamaadi dekarboksülaasi), aga ka IA-2 ja ZnT8 antikehi. Autoantikehade positiivsus viitab autoimmuunsele protsessile.
• C-peptiid — annab ülevaate organismi enda insuliini tootmisest (madal C-peptiid viitab vähenevale insuliinitootmisele).

Paljudel juhtudel eksitakse diagnoosiga ja alguses määratakse patsiendile 2. tüüpi diabeedi ravi. Kui autoantikehad on positiivsed ja C-peptiid väheneb, võib diagnoos korrigeeruda LADA suunas.

Ravi ja jälgimine

Ravi eesmärk on hoida vere glükoos tasemel, mis vähendab tüsistuste riski ning säilitada võimalikult kaua keha enda insuliinitootmist. Olulised komponendid:

• Elustiilimuutused: tervislik toitumine, regulaarne kehaline aktiivsus, kehakaalu kontroll ning suitsetamisest loobumine.
• Ravimid: mõnel juhul alustatakse alguses suukaudsete tablettidega (näiteks metformiin), kuid paljudel LADA-ga inimestel tekib vajadus insuliini järele kiiremini kui 2. tüüpi diabeedi puhul. Insuliinravi võib hakata vajalikuks kuu- või aastate jooksul pärast diagnoosi.
• Regulaarne jälgimine: veresuhkru enesekontroll, HbA1c kontrollid, vajadusel korduvad C-peptiid-mõõtmised ja arsti konsultatsioonid.

Mõnikord kaalutakse ka immuunmoduleerivaid uuringuid või ravimeetodeid, kuid need pole veel laialdaselt standardravi osa ja vajavad lisauuringuid.

Komplikatsioonid ja prognoos

Kui diabeeti ei kontrolli korralikult, on oht samade tüsistuste tekkeks nagu teistegi diabeeditüüpide puhul: veresoonkonna haigused, närvikahjustus, neerude kahjustus ja silmaprobleemid. LADA progresseerub individuaalselt — mõnel inimesel säilib oma insuliinitootmine aastaid, teisel võib see väheneda kiiremini.

Kellele pöörduda ja millal testida?

Pöörduge arsti poole, kui esinevad tüüpilised diabeedisümptomid (sagedane janu, sage urineerimine, seletamatu kaalulangus, väsimus). Kui täiskasvanul diagnoositakse algselt 2. tüüpi diabeet, kuid on olnud ebatüüpiline haiguslugu (näiteks normaalne kehakaal, kiiresti tekkinud insuliinivajadus või muu autoimmuunhaigus), võib arst soovitada uurida autoantikehi ja C-peptiiditaset LADA välistamiseks või kinnitamiseks.

Praktilised soovitused

• Hoidke suhkru- ja HbA1c-mõõtmised regulaarselt ajakohastatuna.
• Arutage oma arstiga võimalust autoantikehade ja C-peptiidimõõtmiste tegemiseks, kui diagnoos on ebakindel.
• Õppige insuliini manustamist ja vererõhu ning kolesterooli kontrolli tähtsust, et vähendada tüsistuste riski.
• Töötage koos diabeediõpetaja, dietoloogi ja vajadusel endokrinoloogiga isikupärastatud raviplaani koostamiseks.

Kui teil on küsimusi oma diagnoosi või ravivõimaluste kohta, küsige nõu oma perearstilt või endokrinoloogilt — varajane ja õige ravi aitab säilitada elukvaliteeti ja vähendada pikaajalisi terviseriske.

Otsing