Lager Sylt — Alderney natside koonduslaager (1943–1944): ajalugu ja ohvrid

Lager Sylt (1943–1944) Alderney natside koonduslaager — ajalugu ja ohvrid: uurimus, sunnitöö, mälestus ning koonduslaagri varjatud tõed.

Koordinaadid: 49°42′14″N 2°13′4″W / 49.70389°N 2.21778°W / 49.70389; -2.21778

Lager Sylt oli natside koonduslaager Alderney saarel Kanalisaartel, mis tegutses ametlikult 1943. aasta märtsist kuni 1944. aasta juunini. Saksa okupatsiooniväed rajasid saarele ühe koonduslaagri ja kolm töölaagrit, mis olid Neuengamme koonduslaagri (Hamburgis, Saksamaal) allüksused. Iga alllaager kandis nime ühe Frisia saare järgi:

• Lager Norderney (Sayes),
• Lager Helgoland (Platte Saline),
• Lager Sylt (vana La Foulère'i telegraafitorni lähedal),
• Lager Borkum (Impoti lähedal).

Ajalooline taust ja ülesehitus

Alderney oli osa sakslaste üldisest rindekindlustuste programmist Atlantikwaldi osana. Töid juhtis ja organiseeris SS-Baubrigade I, mis oli esialgu Sachsenhauseni alluvuses ning alates 1943. aasta veebruari keskpaigast tegutses Põhja-Saksamaal juba Neuengamme laagri alluvuses. Töid rakendas peamiselt Organisation Todt, kes kasutas sundtööjõudu punkrite, suurtükipositsioonide, õhutõrjevarjendite ja muude betoonist kindlustuste ehitamiseks.

Laagrid ja nende koosseis

Lager Sylt oli mõeldud peamiselt juudi sunnitööliste kinnipidamiseks. Lager Norderney mahutas peamiselt idast pärit sunnitöölisi ja sõjavange (vene, poola jt) ning mõningaid Hispaania vabariiklasi. Lager Borkum ja Lager Helgoland olid ametlikult nn "vabatahtlike" (Hilfswillige) laagriteks: seal viibinud tööjõud koosnes osaliselt saksa tehnikute ja erinevatest Euroopa riikidest pärit „vabatahtlikest“ töölistest; Helgoland oli tugevalt seotud Organisation Todt vene töölistest koosnevate üksustega. Tegelik olukord oli sageli vägivaldne ja sunniviisiline ka nendes nii‑öelda „vabatahtlike“ laagrites.

Tingimused ja sundtöö

Vangid pidid tegema rasket ehitustööd ka ränges kliimas, sageli ilma piisava toidu, kaitsevahendite või meditsiinita. Olukorda halvasid krooniline alatoitumus, haigused, julm kohtlemine ja füüsilised karistused. Paljud sundtöölised surid jõuetusest, haigustesse, vigastustesse või said surma otseselt vägivalla tagajärjel. Laagrid teenisid eesmärki tugevdada saare sõjalist kaitsestruktuuri, mis pidi takistama liitlaste dessanti.

Ohvrite arv ja uurimused

Hinnanguliselt hukkus Alderney laagrites vähemalt 700 inimest, kuid tänased uurijad ja ajaloolased leiavad, et see arv on tõenäoliselt suurem. Surmade põhjused on mitmekesised: nälg, haigused, töötamisega seotud õnnetused, julmad karistused ja mõnel juhul ka tapmised. Dokumentide ja arhiivimaterjali puudus ning osa materjalide sihiline hävitamine teevad täpsete arvude kinnitamise raskeks.

Varjatud dokumendid ja lahtised küsimused

Enne saare vabastamist hävitasid saksa garnisoni ohvitserid — ühtlasi ka Alberney ehituste eest vastutanud isikud — laagreid ja põletasid nendega seotud dokumente. Allikasena mainitud komandant Oberst Schwalm on nimetatud osaks neist toimingutest. Suured arhiivikaod on üks põhjus, miks Alderney „vaikuse saare“ hüüdnimi püsib: palju juhtunust jäi ametlikult dokumenteerimata või on alles ebapiisavad tõendid.

Järeltöö ja mälestamine

Alderney elanikkond ja kohalikud ametkonnad on osalt pidanud ja püsivad vastuoludes mälestamisega: osariigid (Alderney valitsusasutus) on eitanud või lükanud tagasi mõnede koonduslaagrite täpsete paiknemiste ametliku mälestamise. Kohaliku ajaloolase Colin Partridge'i arvates võib viimane osaliselt tuleneda soovist vältida süüdistusi koostöös või koostöö kahtlusest. Saare kirikus olev tuhmunud mälestustahvel märgib 45 nõukogude kodaniku surma Alderney saarel aastatel 1940–45, kuid see ei selgita tingimusi ega surma põhjuseid.

Pärast sõda ja vastutus

Laagrite sulgemise ja vangide üleveo järel Saksamaale 1944. aastal toimusid pärast sõda mõningad uurimised ja kohtuprotsessid, kuid paljud asjaolud jäid lahendamata. Dokumentide hävitamine ja laialdane kaos sõja lõpus takistasid täielikku vastutusele võtmist. Alderney elanike laialine tagasipöördus oli piiratud: saarele hakati elanikke tagasi lubama alles 1945. aasta detsembrist, pärast pikka koristust ja taastamistöid.

Tähtsus ja järellugu

Alderney laagrite juhtum on ajalooliselt oluline meenutus natsionaalsotsialistliku režiimi sunnitöö- ja koonduslaagrivõrgustikust ning sellest, et sakslaste kuriteod ulatusid ka Suurbritannia territoriaalväljale. Teema uurimine jätkub: arheoloogilised leiud, arhiiviuurimused ja tunnistajate mälestused aitavad järk‑järgult selgitada juhtunu ulatust ja ohvrite arvukust. Mälestus- ja uurimistegevuse edendamine on oluline nii ajaloo mõistmiseks kui ka ohvrite austamiseks.

(Lisateave Alderney koonduslaagrite kohta: vt Alderney koonduslaagrite kirjeid ja lisa F: koonduslaagrid: Endlösung - The Final Solution.)

Küsimused ja vastused

K: Millised on Lager Sylt koordinaadid?

K: Kui palju inimesi on hinnanguliselt surnud Alderney laagrites?

K: Kes juhtis koonduslaagrit?

K: Millist tööd pidid vangid tegema?

K: Kust oli enamik vange pärit?

K: Kes jäid Lager Norderney ja Lager Sylt'i juhtima?

K: Millal Saksa väed Alderney saarel kapituleerusid?

Otsing