Koordinaadid: 49°43′6″N 2°12′48″W / 49.71833°N 2.21333°W / 49.71833; -2.21333

Lager Helgoland oli natside koonduslaager Alderney saarel Kanalisaartel, mis sai oma nime friisi saare Helgolandi (saksa keeles Helgoland) järgi, mis oli endine Briti valdus, mis anti Saksamaale üle 1890. aastal.

Sakslased rajasid Alderney saarele neli koonduslaagrit, mida juhiti Neuengamme koonduslaagri alllaagritena (Hamburgis, Saksamaal). Iga alllaager sai oma nime ühe Friisi saare järgi:

Alderney koonduslaagrites hukkus 700 inimest (kokku umbes 6000 vangistatuist). Need olid ainsad natside koonduslaagrid Briti pinnal.

Seda korraldas Schutzstaffel -SS-Baubrigade I, mis oli esmalt Berliini lähedal asuva Sachsenhauseni koonduslaagri alluvuses ja alates 1943. aasta veebruari keskpaigast Põhja-Saksamaal asuva Neuengamme laagri alluvuses. Seda kasutati natside organisatsiooni Todt sunnitööprogrammi raames punkrite, suurtükiväe positsioonide, õhutõrje varjendite ja betoonist kindlustuste ehitamiseks.

Lager Helgoland asus Alderney loodenurgas. Borkumi ja Helgolandi laagreid nimetati "vabatahtlike" (Hilfswillige) töölaagriteks ja nende laagrite tööliste kohtlemine oli karm, kuid veidi parem kui Sylt ja Norderney laagrite kinnipeetavate kohtlemine. Lager Syltis ja Lager Norderneys olid vangid orjatöölised, kes olid sunnitud ehitama paljusid sõjalisi kindlustusi ja rajatisi kogu Alderney saarel. Sylt'i laagris hoiti juudi sunnitööjõudu ja see oli surmalaager. Norderney laagris viibisid Euroopa (tavaliselt idapoolsed, kuid ka hispaanlased) ja vene sunniviisilised töölised. Lager Borkumisse paigutati saksa tehnikuid ja vabatahtlikke erinevatest Euroopa riikidest. Lager Helgoland oli täidetud vene organisatsiooni Todt töölistega. (Täiendavat teavet Alderney koonduslaagrite kohta vt lisa F: koonduslaagrid: Endlösung - The Final Solution; Alderney, natside koonduslaager anglo-norraani saarel;.

Taust ja eesmärk

Alderney oli strateegiliselt oluline sakslastele, kes okupeerisid Kanalisaared 1940. aastal. Saarele ehitati ulatuslik kaitsesüsteem (Atlantikwalli osana) ning selleks kasutati organisatsiooni Todt ja SS-i sundtööjõudu, et rajada betoonist punkrid, suurtükipositsioonid, laskekahurid ja varjendid. SS-Baubrigade I korraldas laagrite tööd ja logistikat, tavaliselt alates 1942.–1943. aastast.

Vangide koosseis ja tingimused

Laagrites viibinud inimesed olid peamiselt sunniviisiliselt tööl peetud vangid: sõjavangid (eri allikatest, kaasa arvatud nõukogude sõjavangid), idaeurooplased, mõningad hispaanlased ning kohati ka vabatahtlikeks tihti nimetatud töötegijad (Hilfswillige). Tingimused olid karmid: vähene toit, kehv hügieen, pikk tööpäev betoonitöödel, haiguste levik ja füüsiline vägivalla oht. Kuigi Borkum ja Helgoland olid ametlikult “vabatahtlike” laagrite staatuses ning nende tingimused olid mõnevõrra paremad kui Syltis ja Norderneys, põhjustas raske töö ja halb tervishoid siiski kõrge suremuse.

Surmade arv ja mõju

Alderney koonduslaagrites viibinud inimeste surmade arv on hinnanguliselt umbes 700 inimesel, kuigi eri allikad annavad mõnikord varieeruvaid numbreid. Kokku oli laagrites ligikaudu 6000 vangistatut. Lager Sylt eristus eriti rängalt, kuna seal hoiti ja tapeti palju juudi vangistatud töötegijaid; seetõttu nimetatakse seda sageli surmalaagriks.

Vabastamine ja järelmõjud

Sõja lõpul 1944–1945 toimusid laagrite tühjendamised ja osa vange transporditi mandrile. Pärast SAKSAMAAlt lahkumist ja sõja lõppu jäid paljud betoonkonstruktsioonid ja punkrid Alderneyle maha. Alderney elanikud, samuti saare külastajad ja ajaloolased on järelpärinud nii hukkunute arvu kui juga laagrite tingimuste kohta — teema on pannud aluse arutelule, kuidas mäletada ja mälestada saarel toimunut.

Mäletamine ja tänapäev

Tänapäeval on Alderneyl endiselt säilinud mitmeid sõjalisi ehitisi ja punkreid, mis meenutavad saarel olnud laagrite ja sõjategevuse ajalugu. Kohalikud ja rahvusvahelised mälestustalgud ning ajaloolased on osutanud vajadusele tunnustada ohvreid ja selgitada ümbritsevaid sündmusi täpsemalt. Saarel ja tööga seotud arhiivides on tehtud uuringuid, et dokumenteerida inimeste identiteete, laagrite funktsioone ja juhtunud kuritegusid.

Kust otsida lisainfot

Lisaks ülalmainitud allikatele ja arhiividele on soovitatav tutvuda laiemate uurimustega organisatsiooni Todti tegevusest, Neuengamme alllaagrite süsteemist ning kohalike ja rahvusvaheliste mälestusprojektidega. Kohalikud muuseumid, sõjaväearchiivid ja sõjaajaloo väljaanded pakuvad sageli detaile vangide päritolu, transpordi ja tööde kohta Alderney saarel.

Märkus: selles artiklis esitatud hinnangulised numbrid (vangide arv, hukkunute arv) põhinevad ajaloolistel allikatel, kuid täpsed andmed võivad allikati erineda; täiendav uurimistöö ja allikate võrdlus aitavad info lahterdada ja kinnitada.