Ariodante — Händeli ooper (1735): Covent Garden, ballett ja taaselustamine

Ariodante — Händeli 1735 ooper: Covent Garden, kuulus ballett ja 1970. aastate taaselustamine; üks Händeli väljapaistvamaid ja taasärganud ooperiteoseid.

Ariodante on George Friedrich Händeli muusikaga ooper seria kolmes vaatuses. Liibreto põhineb osadel Ludovico Ariosto "Orlando Furioso" teosest. Händel lisas ooperisse kuulsa tantsija Marie Sallé jaoks ballettmuusikat.

Ooperit esietendati Londonis Covent Gardeni teatris 8. jaanuaril 1735. aastal. See avas Händeli esimese hooaja Covent Gardenis. See oli suur edu. Seda mängiti esietendusperioodi jooksul 11 korda.

Lõpuks unustati see ära. Partituur avaldati 1960. aastate alguses. 1970. aastatel taaselustati teos. Seda peetakse üheks Händeli parimaks ooperiks.

Süžee lühidalt

Ooper keskendub armastus- ja reetmiseepilile: peategelane Ariodante armastab Ginevrat, Šoti kuninga tütart. Pahalane Polinesso seab üles vale, mille tõttu Ginevra näib truudusetuna. Tema au on rikutud ja ta lõikub peaaegu traagiliselt; lõpuks varsti siiski tõde tuleb päevavalgele, süüd ei suuda püsida ja lõpus saavad õiglus ja armastus jälle võitu. Süžee võimaldab Händelil vaheldumisi näidata nii puhast dramaatilist tantsu- ja koorijuttu kui ka üksikisikute sisemisi ankrasid läbi aariate.

Muusika ja eripärad

Händeli Ariodante on tuntud oma ilmekate meloodiate, selge draamakesksuse ja bambuslikult paindliku orkestratsiooni poolest. Teoses on mitmeid meeldejäävaid aariaid ja dekoratiivseid nummerdusi, kus näitlikuks ja emotsionaalseks väljenduseks kasutatakse nii üksikhäälte kaunistustehnikaid kui ka koori- ja tantsupalasid. Üks armastatumaid hetki on operaalsed melanhoolsed aariad, mis väljendavad tegelaste sisemist valu ja kahetsemist (näiteks tuntud aria "Scherza infida"), samuti rõõmsamad tantsunumerod, mis peegeldavad barokilisele ooperile omast vormi- ja rütmisõpetust.

Rollid ja esitusepraktika

• Ariodante – peategelane; tänapäeval sageli esitatakse rolli mezzosopranide või kontraaltidega või ka kontratenoritega.
• Ginevra – Ariodante'i armastus, tavaliselt sopran.
• Polinesso – narratiivne paheline ja intriigide algataja; sageli esitatakse rolle alt- või kontraaltivokaaliga.
• Dalinda – Ginevra truutütar ja keerulise intriigi osa.
• Kuningas ja teised kõrvaltegelased, kes liigutavad loo süžeed.

Tänapäeva esituspraktikas pööratakse suurt tähelepanu ajalooliselt informeeritud etteastele: ornamentika, tempode ja barokkorkestrite kasutamine ning rollide esitamine vastavalt ajaloolistele vokaaltehnikatele (kontratenorid, mezzod, sopranid) annavad teosele erilise hõngu.

Covent Garden, ballettiroll ja lavaline mõjukus

Händeli otsus kanda Ariodante Covent Gardeni lavale oli strateegiline: uus asukoht ja koostöö kogenud tantsijatega, eriti Marie Salléga, võimaldas näidendi turundada kui kombineeritud ooperi- ja ballettesituse. Ballettinumbrid olid tollal publiku meelitamiseks olulised ning Sallé värskes ja väljendusrikkas tantsus annistas teosele visuaalset ja liikumuslikku mõõdet, mis aitas lavastuslikku loo ette kanda ka neile, kes ei kuulunud range ooperi-publiku hulka.

Taaeselustamine ja pärand

Kuigi Ariodante lakkas 18. ja 19. sajandi jooksul regulaarselt mängimast, leidis partituur ja huvi taas alles 20. sajandi keskpaigas: partituuri taasavastamine ja 1960. aastate avaldamine andsid aluse teadlikumale uurimistööle. 1970. aastate ajaloolise esitustrendi ja barokiooperite taaselustamise laine tõi teose uuesti lavadele ning alates sellest on Ariodante võitnud koha repertuaaris ning populaarsus on kasvanud nii festivalide kui muusikali- ja operamajakeste lavastustes.

Kaasaegsed etendused ja salvestused

Tänapäeval esitavad Ariodante'i nii traditsioonilisemad kui ka uuenduslikud lavastused: mõnes lavastuses rõhutatakse intiimset, muusikakeskset lähenemist, teistes uuritakse teksti ja tantsu seoseid ning lavastatakse teos suurema teatrilise kontseptsioonina. Ka salvestused – nii helisalvestised kui videoversioonid – on aidanud teose laiemat levikut ning tutvustada selle rikkalikku meloodilist ja dramaturgilist maailma kaasaegsele publikule.

Üldkokkuvõttes peetakse Ariodante'i üheks Händeli küpsemaks ja emotsionaalselt mitmekülgsemaks ooperiks: see ühendab briljantse vokalistliku kirjutuse, terava draamaarhitektuuri ja barokse tantsu ning esitleb kompromissitut näidet sellest, kuidas 18. sajandi ooper võis olla nii muusikaline kui ka lavaline elamus.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Kes kirjutas ooperi "Ariodante"?

K: Milline oli Ariodante libreto lähtematerjal?

K: Kas Händel lisas ooperisse "Ariodante" ka ballettmuusikat?

K: Millal ja kus Ariodante esietendus esmakordselt?

K: Kui edukas oli Ariodante esietendusperioodil?

K: Millal avaldati Ariodante partituur esmakordselt?

K: Kas ooper "Ariodante" unustati pärast esietendushooaega?

Otsing