Aleksandria raamatukogu — antiikne biblioteek, ajalugu ja tähtsus

Avasta Aleksandria raamatukogu ajalugu, antiikne teaduskeskus, Ptolemaioste pärand ja selle kultuuriline tähendus — lugu raamatutest, hävimisest ja mõjust maailmakultuurile.

Vana Aleksandria raamatukogu oli antiikmaailma suur ja oluline raamatukogu. See asutati Aleksandrias, Egiptuses. Raamatukogu õitses Ptolemaioste dünastia patronaaži all ja toimis olulise teaduskeskusena. See ehitati kolmandal sajandil eKr.

Vana ladina keeles oli raamatukogu tuntud kui "ALEXANDRINA BYBLIOTHECE" (vt pilt paremal). Kreekakeelne termin bibliotheke (βιβλιοθήκη), mida paljud ajastu ajaloolased kasutavad, viitab raamatute kogule, mitte mingile hoonele. See muudab ajaloo ja kronoloogia keerulisemaks.

Raamatukogu loodi ja avati kas Ptolemaios I Soteriuse või tema poja Ptolemaios II valitsemisajal.

Asutamine ja eesmärk

Aleksandria raamatukogu tekkis Hellenistliku maailmakorra tingimustes, kus Aleksandria oli tähtis kaubandus- ja kultuurikeskus. Raamatukogu ja sellega seotud Mouseion — teadus- ja õpetlaskeskus (mõnikord tõlgitud muuseumiks) — töötasid koos, et koondada, uurida ja kopeerida tekstilisi allikaid. Eesmärgiks oli koguda kogu teadaolev kirjanduspärand Kreeka ja teiste rahvaste keeltes ning toetada teadust, filosoofiat, meditsiini, matemaatikat ja astronoomiat.

Kogu, töökorraldus ja hankemeetodid

• Peamine materjal oli papüürusrull — säilitusvorm, mida kasutati antiigis laialdaselt.
• Hankemeetodid hõlmasid osta- ja vahetustehinguid, töid sadama laevadelt konfiskeeriti või kopeeriti ning telliti koopiaid tähtsatest teostest. Samuti töötasid raamatukogu juures kopeerijad ja palgatud tekstikogujaid.
• Callimachus (3. saj eKr) koostas kuulsa kataloogi ehk index’i, tuntud nimetusega Pinakes, mis oli esimene katse raamatu- või rulliloendi korraldamiseks ja mille abil hoiti ülevaadet kogustest.
• Hinnangud koguse kohta varieeruvad — varased allikad ja kaasaegsed hinnangud viitavad vahemikule umbes 40 000 kuni mõnikümmend sada tuhat rulli, kuid täpne arv on teadmata.

Teadlased ja saavutused

Aleksandria oli tähtis teadlaste ja mõtlejate keskustus. Seal töötasid ja uurisid näiteks:

• Eukleidese-geomeetria levik ja teosed (Eukleidesi seos Aleksandriaga on traditsiooniline).
• Eratosthenes — Maa ümbermõõdu mõõtmine ja geograafilised uuringud.
• Herophilos ja Erasistratus — anatomia ja meditsiini uurimised.
• Callimachus — raamatukogu peakuraator ja kirjandusteadlane, Pinakes'i autor.
• Paljud teised astronoomid, filosoofid, filoloogid ja tõlkeautorid — Aleksandria toetas tekstide kriitilist redigeerimist ja kommentaari kirjutamist.

Raamatukogu roll oli nii säilitamine kui ka tekstide kriitiline töötlus: filoloogid koostasid tekstikriitikaid, parandusi ja kommentaare, mis aitasid kujundada klassikalise teaduse ning kirjanduse tekstistandardeid.

Hävinemine ja selle mitmetähenduslikkus

Aleksandria raamatukogu hävimine on ajalooliselt keeruline ja vastuoluline teema. Mitmed sündmused aitasid kaasa kogu või selle osade kadumisele, kuid ei ole ühtset selget kronoloogiat ega kindlat juhtumit, mis oleks teksti- või rullikogu täielikult hävitanud. Olulisemad võimalikud sündmused:

• 48 eKr Julius Caesari ajal toimunud Aleksandria lahingu ja selle järel tekkinud tulekahjud, mis võisid kahjustada osa kogustest.
• 3. sajandi pKr Aurelianuse sõjategevus ja linnas vallutused, mis võisid põhjustada täiendavat hävitust.
• Kristliku perioodi usulised pinged ja teatud hoonete hävitused 4.–5. sajandil võivad olla kaasa aidanud raamatukogude või kogude kadumisele.
• Islamimaade vallutused 7. sajandil ja sellele järgnenud kirjalikud allikad — esinevad ka legendid, mis väidavad kogu täielikku hävimist sel ajal; kaasaegsed ajaloolased käsitlevad selliseid väiteid väga kriitiliselt ja rõhutavad, et säilinud andmed ei tõenda ühte konkreetset katastroofilist lõppu.

Kokkuvõttes on tõenäoline, et Aleksandria raamatukogu ei hävinud üheainsa sündmuse käigus, vaid selle kogud kadusid ja levisid aja jooksul mitme sündmuse, halva säilitamise ja kultuurilise üleminekuga.

Tähtsus ja pärand

Aleksandria raamatukogu on sümboliks antiikse teaduse, kirjaoskuse ja kultuurivahetuse keskusele. Selle töö filoloogias, geograafias, meditsiinis ja astronoomias mõjutas järgnevaid sajandeid. Kuigi suur osa otsesest kirjandusest kadus, on paljude teoste mõju säilinud tänu kopeerimisele ja tõlgetele, mis levitati mööda Vahemerd ja hiljem ka araabia kultuuriruumi.

Kaasaegne mälestus taaselustusena:

• Modernne Bibliotheca Alexandrina avati 2002. aastal samas linnas sümbolina antiikse raamatukogu pärandist ja uuesti teadmiste keskuseks pühendumisest.

Kokkuvõte

Aleksandria raamatukogu oli antiikaja üks tähtsamaid teadmiste koondamise ja uurimise keskusi. Selle täpne algus, hoone olemus ja lõpp jäävad osaliselt ebaselgeks — osa küsimustest on tingitud sõna bibliotheke tähendusest ning antiikallikate ja arheoloogiliste tõendite fragmentaarsusest. Raamatukogu mõju teadusele, haridusele ja kultuurilisele mälule on siiski selge ja püsiv.

Raamatukogu kui teadusasutus

Varaseima teabeallika kohaselt korraldas raamatukogu algselt Aristotelese õpilane Demetrios Phaleronist Ptolemaios I Soteriuse (u. 367 eKr- u. 283 eKr) ajal.

Raamatukogu koosnes peripatosest (jalutuskäigust), aedadest, ühisest söögisaalist, lugemissaalist, loengusaalidest ja koosolekuruumidest. Täpne paigutus ei ole siiski teada. Selle mudeli mõju võib tänapäevalgi näha ülikoolide ülikoolilinnakute paigutuses. Raamatukogus endas on teadaolevalt olnud hankimisosakond (mis võib-olla ehitati virnade lähedusse või sadamale lähemale) ja kataloogimisosakond. Saalis asusid riiulid kirjarullide kogumiseks (kuna raamatud olid sel ajal papüürusekäärudel), mida nimetati bibliothekai (βιβλιοθῆκαι). Räägitakse, et riiulite kohal olevasse seina oli sisse raiutud kuulus kiri, mis kõlas järgmiselt: Hingede ravimise koht.

See oli esimene teadaolev raamatukogu, mis koondas tõsise raamatukogumahu väljaspool oma riigi piire. Raamatukogu ülesanne oli koguda kogu maailma teadmisi. Seda tehti agressiivse ja hästi rahastatud kuningliku mandaadi abil, mis hõlmas reise Rhodose ja Ateena raamatumessidele ning poliitikat, mille kohaselt võeti raamatud maha igast sadamasse saabuvast laevast. Nad säilitasid originaaltekstid ja tegid koopiad, mis saadeti omanikele tagasi. Aleksandria võttis tänu oma inimtekkelisele kahesuunalisele sadamale mandri ja Pharose saare vahel vastu kaubandust idast ja läänest ning leidis end varsti rahvusvahelise kaubanduse sõlmpunktina, samuti juhtiva papüüruse ja varsti ka raamatute tootjana.

Raamatukogu oli ka koduks paljudele rahvusvahelistele teadlastele. Raamatukogu täitis oma virnad uute teostega matemaatika, astronoomia, füüsika, loodusteaduse ja muude teemade vallas. Just Aleksandria raamatukogus mõeldi esimest korda välja ja rakendati praktikas teaduslikku meetodit ning rakendati selle empiirilisi standardeid tõsises tekstikriitikas. Kuna üks ja sama tekst oli sageli olemas mitmes erinevas versioonis, oli võrdlev tekstikriitika nende täpsuse tagamiseks ülioluline. Kui see oli kindlaks tehtud, valmistati koopiaid teadlastele, kuninglikele ja jõukatele bibliofiilidele kogu maailmas, mis tõi raamatukogule tulu. Aleksandria raamatukogu toimetajad on eriti tuntud oma töö eest homeroslike tekstidega. Kuulsamad toimetajad omasid tavaliselt ka pearaamatukoguhoidja tiitlit. Nende hulka kuulusid muu hulgas,

• Zenodotos (kolmanda sajandi alguses eKr)
• Callimachos (III sajandi alguses eKr), esimene bibliograaf ja Pinakese - esimese raamatukogu kataloogi - väljatöötaja.
• Apollonius Rhodose (kolmanda sajandi keskpaik eKr)
• Eratosthenes (kolmanda sajandi lõpp eKr)
• Aristophanes Bütsantsist (teise sajandi alguses eKr)
• Aristarchos Samothrakia (teise sajandi lõpp eKr).
• Eukleidese.

Juba antiikmaailmas kuulus raamatukogu kollektsioon sai hilisematel aastatel veelgi kuulsamaks. Kogumikku kuulusid papüürusekäärud, ja kuigi pärast 300 eKr. kasutati valdavalt pärgamentkoodeksit kui arenenumat kirjutusmaterjali.

Üks kirjatükk võis võtta mitu rulli. Kuningas Ptolemaios II Filadelfos (309-246 eKr) olevat seadnud raamatukogu eesmärgiks 500 000 kirjarulli. Marcus Antonius kinkis Kleopatrale väidetavalt pulmakingituseks üle 200 000 kirjarulli (mis olid võetud Pergamumi suurest raamatukogust) raamatukogu jaoks. Carl Sagan väidab oma sarjas "Kosmos", et raamatukogu sisaldas peaaegu miljon rulli, kuigi teised eksperdid on hinnanud seda arvu väiksemaks. Raamatukogust ei ole säilinud ühtegi registrit ja seetõttu ei ole võimalik kindlalt teada, kui suur ja mitmekesine võis kogu olla.

Üks ehk liialdatud lugu puudutab seda, kuidas raamatukogu kogu nii suureks kasvas. Egiptuse Ptolemaios III käskkirjaga nõuti kõigilt linna külastajatelt kõigi raamatute ja kirjarullide üleandmist. Ametlikud kirjatundjad kopeerisid need kirjutised kiiresti, kusjuures mõned koopiad osutusid nii täpseks, et originaalid pandi raamatukokku ja koopiad toimetati pahaaimamatutele omanikele. See protsess aitas luua ka suhteliselt uues linnas raamatute varu.

Galenose sõnul palus Ptolemaios III ateenlastelt luba laenata Aischyloose, Sophoklese ja Euripidese originaalkirju, mille eest ateenlased nõudsid tagatisena tohutut summat, viisteist talenti. Ptolemaios maksis tasu rõõmuga, kuid säilitas originaalkirjad raamatukogu jaoks.

Bibliotheca Alexandrina avati 2002. aastal vana raamatukogu asukoha lähedal.

Vana Aleksandria raamatukogu.

Otsing