Aleksandria raamatukogu

Selle hävitamine

Plutarchos (46-120 pKr) kirjutas, et Julius Caesar võis oma Aleksandria visiidi ajal 48. aastal eKr kogemata põletada raamatukogu, kui ta süütas oma laevad, et nurjata Achillase katse piirata tema võimet suhelda meritsi. Plutarchose kirjelduse kohaselt levis see tulekahju sadamasse ja seejärel raamatukokku.

See versioon sündmustest ei leia siiski kinnitust Caesari külastuse kaasaegsetest kirjeldustest. Tegelikult on põhjendatult kindlaks tehtud, et selle kogumi osad hävitati osaliselt mitmel korral enne ja pärast esimest sajandit eKr. Kaasaegne seisukoht omistab hävitamise koptidest kristlasest Aleksandria peapiiskopile Theophilusile 391. aastal, kes nõudis Serapeumi - Tütarlaste raamatukogu ja jumal Serapise templi - hävitamist.

Raamatukogu kui teadusasutus

Varaseima teabeallika kohaselt korraldas raamatukogu algselt Aristotelese õpilane Demetrios Phaleronist Ptolemaios I Soteriuse (u. 367 eKr- u. 283 eKr) ajal.

Raamatukogu koosnes peripatosest (jalutuskäigust), aedadest, ühisest söögisaalist, lugemissaalist, loengusaalidest ja koosolekuruumidest. Täpne paigutus ei ole siiski teada. Selle mudeli mõju võib tänapäevalgi näha ülikoolide ülikoolilinnakute paigutuses. Raamatukogus endas on teadaolevalt olnud hankimisosakond (mis võib-olla ehitati virnade lähedusse või sadamale lähemale) ja kataloogimisosakond. Saalis asusid riiulid kirjarullide kogumiseks (kuna raamatud olid sel ajal papüürusekäärudel), mida nimetati bibliothekai (βιβλιοθῆκαι). Räägitakse, et riiulite kohal olevasse seina oli sisse raiutud kuulus kiri, mis kõlas järgmiselt: Hingede ravimise koht.

See oli esimene teadaolev raamatukogu, mis koondas tõsise raamatukogumahu väljaspool oma riigi piire. Raamatukogu ülesanne oli koguda kogu maailma teadmisi. Seda tehti agressiivse ja hästi rahastatud kuningliku mandaadi abil, mis hõlmas reise Rhodose ja Ateena raamatumessidele ning poliitikat, mille kohaselt võeti raamatud maha igast sadamasse saabuvast laevast. Nad säilitasid originaaltekstid ja tegid koopiad, mis saadeti omanikele tagasi. Aleksandria võttis tänu oma inimtekkelisele kahesuunalisele sadamale mandri ja Pharose saare vahel vastu kaubandust idast ja läänest ning leidis end varsti rahvusvahelise kaubanduse sõlmpunktina, samuti juhtiva papüüruse ja varsti ka raamatute tootjana.

Raamatukogu oli ka koduks paljudele rahvusvahelistele teadlastele. Raamatukogu täitis oma virnad uute teostega matemaatika, astronoomia, füüsika, loodusteaduse ja muude teemade vallas. Just Aleksandria raamatukogus mõeldi esimest korda välja ja rakendati praktikas teaduslikku meetodit ning rakendati selle empiirilisi standardeid tõsises tekstikriitikas. Kuna üks ja sama tekst oli sageli olemas mitmes erinevas versioonis, oli võrdlev tekstikriitika nende täpsuse tagamiseks ülioluline. Kui see oli kindlaks tehtud, valmistati koopiaid teadlastele, kuninglikele ja jõukatele bibliofiilidele kogu maailmas, mis tõi raamatukogule tulu. Aleksandria raamatukogu toimetajad on eriti tuntud oma töö eest homeroslike tekstidega. Kuulsamad toimetajad omasid tavaliselt ka pearaamatukoguhoidja tiitlit. Nende hulka kuulusid muu hulgas,

• Zenodotos (kolmanda sajandi alguses eKr)
• Callimachos (III sajandi alguses eKr), esimene bibliograaf ja Pinakese - esimese raamatukogu kataloogi - väljatöötaja.
• Apollonius Rhodose (kolmanda sajandi keskpaik eKr)
• Eratosthenes (kolmanda sajandi lõpp eKr)
• Aristophanes Bütsantsist (teise sajandi alguses eKr)
• Aristarchos Samothrakia (teise sajandi lõpp eKr).
• Eukleidese.

Juba antiikmaailmas kuulus raamatukogu kollektsioon sai hilisematel aastatel veelgi kuulsamaks. Kogumikku kuulusid papüürusekäärud, ja kuigi pärast 300 eKr. kasutati valdavalt pärgamentkoodeksit kui arenenumat kirjutusmaterjali.

Üks kirjatükk võis võtta mitu rulli. Kuningas Ptolemaios II Filadelfos (309-246 eKr) olevat seadnud raamatukogu eesmärgiks 500 000 kirjarulli. Marcus Antonius kinkis Kleopatrale väidetavalt pulmakingituseks üle 200 000 kirjarulli (mis olid võetud Pergamumi suurest raamatukogust) raamatukogu jaoks. Carl Sagan väidab oma sarjas "Kosmos", et raamatukogu sisaldas peaaegu miljon rulli, kuigi teised eksperdid on hinnanud seda arvu väiksemaks. Raamatukogust ei ole säilinud ühtegi registrit ja seetõttu ei ole võimalik kindlalt teada, kui suur ja mitmekesine võis kogu olla.

Üks ehk liialdatud lugu puudutab seda, kuidas raamatukogu kogu nii suureks kasvas. Egiptuse Ptolemaios III käskkirjaga nõuti kõigilt linna külastajatelt kõigi raamatute ja kirjarullide üleandmist. Ametlikud kirjatundjad kopeerisid need kirjutised kiiresti, kusjuures mõned koopiad osutusid nii täpseks, et originaalid pandi raamatukokku ja koopiad toimetati pahaaimamatutele omanikele. See protsess aitas luua ka suhteliselt uues linnas raamatute varu.

Galenose sõnul palus Ptolemaios III ateenlastelt luba laenata Aischyloose, Sophoklese ja Euripidese originaalkirju, mille eest ateenlased nõudsid tagatisena tohutut summat, viisteist talenti. Ptolemaios maksis tasu rõõmuga, kuid säilitas originaalkirjad raamatukogu jaoks.

Bibliotheca Alexandrina avati 2002. aastal vana raamatukogu asukoha lähedal.

Vana Aleksandria raamatukogu.

Seotud leheküljed

• Bibliotheca Alexandrina