Maria Callas — Kreeka sopran (1923–1977), "La Divina" ja ooperitäht
Maria Callas (2. detsember 1923 - 16. september 1977) oli kreeka sopran. Ta oli üks 20. sajandi kuulsamaid ja vastuolulisemaid ooperilauljaid. Tal oli väga iseloomulik, suure ulatuse, jõu ja elujõulisusega hääl ning ta oli suure dramaatilise intensiivsusega laulja-näitleja. Tema austajad nimetasid teda La Divina (Jumalik). Teda seostati peamiselt Itaalia repertuaariga, eriti Bellini "Norma", Donizetti "Lucia di Lammermoor", Verdi "La traviata" ja Puccini "Tosca".
Elulugu ja haridus
Sünninimi oli Maria Anna Cecilia Sophia Kalogeropoulou. Ta sündis Ameerika Ühendriikides, kuid perekond püsis tihedalt seotud Kreekaga ning Maria Callas kasvas ja sai esialgse muusikalise hariduse Kreekas. Ta õppis muusikat ja laulu Ateena konservatooriumis, kus tema õpetajaks oli muu hulgas Elvira de Hidalgo — špania päritolu vokaalpedagoog, kes kujundas tema tehnilist ja stilistilist lähenemist.
Karjäär ja tähtsamad esinemised
Callas’i rahvusvaheline karjäär tõusis eelkõige 1950. aastatel. Ta esines juhtivatel Euroopa ooperimajadel, eriti Milano La Scalal, kus ta saavutas suurt tuntust oma intenseerunud näitetrikiga ja rolliinterpretatsioonidega. Tema repertuaar oli laiapõhjaline, kuid teda tunti eelkõige bel canto ja XIX sajandi Itaalia ooperi tõlgendajana. Ta tegi palju stuudio- ja live-salvestisi, mis on mõjutanud hääletehnikat ja rollitõlgendust järgmiste põlvkondade lauljate seas.
Laulukunst ja eripära
Callas’i tugevuseks oli kombinatsioon tehnilisest meisterlikkusest ja sügavast dramast: ta suutis häältekstuuriga väljendada tugevaid emotsioone ning rõhutada teksti dramaturgilist joont. Kuigi tema hääl muutus ja tema valikuid — sh murrangulisi kehakaalu muutusi ning omapäraseid häälemaneere — on sageli analüüsitud ja ka kritiseeritud, tunnustatakse teda laialdaselt kui lauljat, kes tõi ooperile tugevama näitlemise ning aitas taastada ja populariseerida bel canto repertuaari.
Isiklik elu ja hilisem elu
Callas’i eraelu oli meedia ja avalikkuse huviorbiidis; temaga on seotud mitmeid tunteid ja skandaale, sealhulgas tema abielu ja hilisem avalik suhe. Ta peaaegu et taandub suure osa oma hilisemast elust meediatähelepanu alla ning veetis viimased aastad Prantsusmaal, kus ta suri 16. septembril 1977. aastal. Tema surma põhjust on käsitletud erinevalt, küll aga jääb tema surm muusikamaailmale suur kaotusena.
Pärand
Maria Callas on jätnud sügava jälje ooperimaailma: tema salvestused, rollitõlgendused ja kunstiline julgus on mõjutanud mitut põlvkonda lauljaid. Tema elu ja karjäär on olnud uurimis- ja kirjutusobjektiks — tema kohta on ilmunud palju biograafilisi raamatuid, dokumentaale ja analüüse. Callas’i hüüdnimi La Divina peegeldab tema jätkuvat staatust ühe suure ooperitähe ja kunstilise originaalina.
Maria Callas, 1973
Elu ja karjäär
Maria Kalogeroupoulou sündis New Yorgis kreeklastest vanematele ja naasis 1937. aastal koos ema ja vanema õega Kreekasse. Seal õppis ta laulmist Elvira de Hidalgo juures ja debüteeris juba teismelisena 1939. aastal Ateena ooperis.
Kui ta 1945. aastal oma isa külastas Ameerikasse naasis, kandideeris ta edutult Metropolitan Opera'sse. Tema esimene suur läbimurre saabus 1947. aastal Itaalias Verona ooperis La Gioconda rollis. Seal kohtus ta dirigent Tullio Serafiniga, kellest sai tema mentor ja kes juhatas teda belcanto repertuaari poole. Oma esimese Norma laulis ta 1948. aastal Firenzes ja järgmisel aastal esines ta viimase hetke asendusena Elvira rollis Bellini "I puritani" lavastuses Veneetsias, mis sai tema esimeseks suureks õnnestumiseks.
1949. aastal abiellus ta töösturi Giovanni Battista Meneghiniga, kellest sai tema mänedžer. Pärast abiellumist oli ta mõnikord tuntud kui Maria Meneghini Callas.
Varsti pärast seda tegi ta oma debüüdi Milano La Scalas, kus toimus tema karjääri põhiosa ja suurimad triumfid. Koostöös selliste dirigentide nagu Carlo Maria Giulini, Leonard Bernstein, Gianandrea Gavazzeni ja lavastajatega nagu Franco Zeffirelli ja Luchino Visconti valmisid spetsiaalselt tema jaoks suure tunnustuse osaliseks saanud lavastused Cherubini "Medeia", Spontini "La Vestale", Bellini "La sonnambula" ja "Norma", Donizetti "Anna Bolena" ja "Poliuto", Verdi "La traviata" ja "Un ballo in maschera".
Ta on esinenud ka Londoni Kuninglikus Ooperiteatris, Berliini Riigiooperis, Pariisi Ooperis, Chicago Lyric Opera's, Dallase Ooperis ja New Yorgi Metropolitan Opera's.
1958. aastal kohtus ta Kreeka laevandusmagnaadi Aristoteles Onassisega, mis tõi kaasa tema lahutuse Meneghinist, ning hakkas aeglaselt lavalt tagasi tõmbuma. Tema viimane esinemine oli 1965. aastal Londonis Toscas. Viimase maailmaturnee tegi ta 1973-74 koos oma sagedase partneri tenor Giuseppe Di Stefanoga, kuid selleks ajaks oli tema hääl juba peaaegu kadunud.
Callas suri 53-aastaselt südameataki tagajärjel Pariisis, Prantsusmaal.
Viide
- The Complete Dictionary of Opera & Operetta, James Anderson, Wings Books, 1993.
- Ringhäälingu kuuldemängud (2) "Maria Callas" (tsükkel "Haruldaste salvestuste kogumikust", autor Maxim Malkov - vene keeles).
Küsimused ja vastused
Küsimus: Kes oli Maria Callas?
V: Maria Callas oli kreeka sopran, kes oli üks 20. sajandi kuulsamaid ja vastuolulisemaid ooperilauljaid.
K: Mis oli Maria Callase hüüdnimi?
V: Maria Callas sai oma austajate poolt nimeks "La Divina" (Jumalik).
Küsimus: Millised olid Maria Callase märkimisväärsed ooperirollid?
V: Maria Callas oli peamiselt seotud Itaalia repertuaariga, eriti Bellini "Norma", Donizetti "Lucia di Lammermoor", Verdi "La traviata" ja Puccini "Tosca".
K: Mis oli Maria Callase hääle eripära?
V: Maria Callasel oli väga iseloomulik hääl, millel oli suur ulatus, jõud ja liikuvus, mis võimaldas tal laulda väga erinevaid rolle.
K: Kas Maria Callas oli laulja või näitleja?
V: Maria Callas oli suure dramaatilise intensiivsusega laulja-näitleja.
K: Millal Maria Callas sündis ja millal ta suri?
V: Maria Callas sündis 3. detsembril 1923. aastal ja suri 16. septembril 1977. aastal.
K: Miks peeti Maria Callast vastuoluliseks?
V: Maria Callast peeti vastuoluliseks tema isikliku elu ja tema laulustiili tõttu, mida mõned traditsionalistid kritiseerisid kui liiga "ebatraditsioonilist".
