Keskaegne kommuun
Lääne-Euroopa keskaegsed linnaelanikud vajasid kõrgkeskiajal kaitset seadusetute aadlike ja bandiitide eest. Linnamüürid pakkusid kaitset otseste rünnakute eest, kuid kui linnakodanik lahkus linnamüüridest, oli ta maal sageli vägivaldsete ja seadusetute aadlike armu all. Kuna suures osas keskaegsest Euroopast puudus keskne asutus, mis pakuks kaitset, näiteks politsei (kui kasutada kaasaegset analoogiat), pidi iga linn ise tagama oma kodanike kaitse nii linnamüüride sees kui ka väljaspool. Selleks moodustasid linnad nn kommuunid.
Igal linnal oli oma kommuun ja ükski kommuun ei olnud ühesugune, kuid sisimas olid kommuunid vastastikuse kaitse vandaalühendused. Kommuuni moodustamisel kogunesid kõik osalevad liikmed ja andsid avalikult vande, et nad kaitsevad üksteist häda korral. Lisaks sellele vandusid nad, et nad säilitavad rahu linnas.
Mida tähendas kommuuni liikme jaoks teise kaitsmine? Kui kommuuni liiget rünnati väljaspool linna, oli ilmselgelt liiga hilja abi kutsuda, sest tõenäoliselt ei jõuaks keegi õigel ajal kohale. Selle asemel lubas kommuuni liige ründajale kättemaksu maksta, kusjuures kättemaksu lubamine oli üks kaitsevormidest. Mis juhtuks aga siis, kui ründaja oleks aadlik, kellel oli loss, mis oli linnarahva jaoks liiga tugev? See oli sageli nii ja kindlasti ei suutnud linnakommuun koguda jõudu lossi ründamiseks. Selle asemel võisid nad rünnata aadli perekonda või põletada tema vilja, tappa tema pärisorjad või hävitada tema viljapuuaiad. See oli silmast silma vägivaldne kättemaks.
Kommuunide liikumine sai alguse 11. sajandil Põhja-Itaalias, kus oli tol ajal Euroopa kõige rohkem linnastunud elanikkond, ja praeguses Belgias, mis oli tol ajal samuti suhteliselt linnastunud. Seejärel levis see 12. sajandi alguses Prantsusmaale, Saksamaale, Hispaaniasse ja mujale. Inglismaa ei näinud kunagi palju kommuuniliikumist, sest see oli sellega võrreldes üsna hästi juhitud kuningriik ja ei vajanud kohalikke kaitsevägesid. Kuigi enamikul juhtudel oli kommuunide areng seotud linnade arenguga, oli eelkõige Prantsusmaal ja Inglismaal ka maakommuunid, mis moodustati külaelanike ühiste huvide kaitseks.
Nii kirik kui ka kuningas reageerisid kommuunidele erinevalt. Ühest küljest nõustusid nad, et turvalisus ja kaitse seadusetute aadlike eest on igaühe huvides. Kommuunide eesmärk oli säilitada rahu kättemaksu ähvarduse kaudu ja kirik suhtus rahu lõpptulemusse mõistvalt. Siiski oli kirikul oma viisid rahu jõustamiseks, nagu näiteks Jumala rahu- ja vaherahu liikumine. Teisalt häirisid kommuunid keskaegse ühiskonna korda. Kommuuni meetodid, mida kasutasid, silma eest silma, vägivald tekitab vägivalda, ei olnud üldiselt vastuvõetavad kirikule ega kuningale. Tavaliselt lubati vaid aadlikel isandatel võidelda ja kaupmeestest linnakodanikud olid töölised, mitte võitlejad. Oli tunne, et kommuunid olid ohuks keskaegsele 3-astmelisele ühiskonnakorrale: Need, kes töötavad, need, kes palvetavad, need, kes võitlevad. Kommuunid ületasid piiri töötamise ja võitlemise vahel. Seetõttu olid kommuunid mõnikord kiriku ja kuninga poolt aktsepteeritud, mõnikord aga mitte. Üks kuulsamaid juhtumeid kommuuni mahasurumise ja sellest tuleneva trotsliku linnapalaviku kohta leidis aset 1112. aastal Prantsuse Laoni linnas.
Küsimused ja vastused
K: Mille eest vajasid keskaegsed linnainimesed kaitset?
V: Lääne-Euroopa keskaegsed linnainimesed vajasid kõrgkeskiajal kaitset seadusetute aadlike ja bandiitide eest.
K: Kuidas pakkusid linnad oma kodanikele kaitset?
V: Linnad moodustasid nn kommuunid, mis olid vastastikuse kaitse vandaalühendused. Kui moodustati kommuun, kogunesid kõik osalevad liikmed ja andsid ühiselt vande, et kaitsevad üksteist häda korral ja säilitavad rahu kogu linnas.
K: Mis juhtuks, kui aadlik ründaks kommuuni liiget väljaspool linnamüüre?
V: Kommuuni lubaks ründajale kättemaksu maksta, kusjuures kättemaksu lubadus oleks üks kaitsevorm. Kui aga ründaja oli aadlik, kelle linnus oli linnarahva jaoks liiga tugev, võisid nad vägivaldse kättemaksu vormis rünnata tema perekonda, põletada tema vilja, tappa tema pärisorjad või hävitada tema viljapuud.
K: Kus kujunesid kommuunid kõigepealt välja?
V: Kommuunide liikumine sai alguse Põhja-Itaalias, kus oli tol ajal Euroopa kõige rohkem linnastunud elanikkond, ja praeguses Belgias, mis oli sel ajal samuti suhteliselt linnastunud. Seejärel levis see 12. sajandi alguses Prantsusmaale, Saksamaale ja Hispaaniasse ning mujale.
K: Kuidas reageerisid nii kirik kui ka kuningas nendele arengutele?
V: Ühelt poolt nõustusid nad, et turvalisus ja kaitse seadusetute aadlike eest on kõigi huvides; teiselt poolt aga nägid nad, et see häirib keskaegset ühiskonda, kuna see ületas piirid töölisklassi inimeste vahel, kes võitlevad, selle asemel et lihtsalt palvetada või töötada, nagu normaalne ühiskonnakord ette nägi.
K: Mis juhtus, kui Laon üritas moodustada oma kommuuni?
V: 1112. aastal üritas Laon moodustada oma kommuuni, kuid kirik ja kuningas surusid selle maha, mille tulemuseks oli linnade ülestõus nende vastu.
