Keskaegsed kommuunid: linnade vastastikune kaitse ja rahu

Keskaegsed kommuunid: 11.–12. sajandi linnade vastastikune kaitse ja rahu — vandepõhine kättemaks, linnaühendused ja mõju Põhja‑Itaaliast üle Euroopa.

Lääne-Euroopa keskaegsed linnaelanikud vajasid kõrgkeskiajal kaitset seadusetute aadlike ja bandiitide eest. Linnamüürid pakkusid kaitset otseste rünnakute eest, kuid kui linnakodanik lahkus linnamüüridest, oli ta maal sageli vägivaldsete ja seadusetute aadlike armu all. Kuna suures osas keskaegsest Euroopast puudus keskne asutus, mis pakuks kaitset, näiteks politsei (kui kasutada kaasaegset analoogiat), pidi iga linn ise tagama oma kodanike kaitse nii linnamüüride sees kui ka väljaspool. Selleks moodustasid linnad nn kommuunid.

Kuidas kommuun toimis ja mis oli selle sisu

Igal linnal oli oma kommuun ja ükski kommuun ei olnud ühesugune, kuid sisimas olid kommuunid vastastikuse kaitse vandaalühendused. Kommuuni moodustamisel kogunesid kõik osalevad liikmed ja andsid avalikult vande, et nad kaitsevad üksteist häda korral. Lisaks sellele vandusid nad, et nad säilitavad rahu linnas. Vandega kaasnesid konkreetsed kohustused ja õigused: liige võis loota kaaslaste abile rünnaku korral ja omakorda pidi ise osalema kommuuni kaitsetöödes.

Kommuunide sisemine korraldus võis sisaldada omavalitsuslikke organeid: nõukogusid, konsuleid või vanemaid, kes juhtisid linna kaitset, kogusid makse, organiseerisid öövahte ja juhtisid relvastatud vastumeetmeid. Mõnel pool tekkisid ka rikkamate kaupmeeste ja käsitööliste ühendused ehk gildid, mis olid tihedalt seotud kommuuni võimustruktuuriga. Aja jooksul mõnes linnas kujunesid välja ametnikud (näiteks hilisemad podestà’d või maire’id), kelle kaudu kommuun püüdis korda ja enesekaitset ametlikumalt reguleerida.

Mida tähendas kaitsmine ja millised olid meetodid

Mida tähendas kommuuni liikme jaoks teise kaitsmine? Kui kommuuni liiget rünnati väljaspool linna, oli ilmselgelt liiga hilja abi kutsuda, sest tõenäoliselt ei jõuaks keegi õigel ajal kohale. Selle asemel lubas kommuuni liige ründajale kättemaksu maksta, kusjuures kättemaksu lubamine oli üks kaitsevormidest. Kommuuni vastuvõetud meetodid võisid olla mitmesugused:

• relvastatud väljajooksud ja rünnakud rünnaku korral;
• vahetu kättemaks: varade põletamine, põllutööde hävitamine, vangi võtud või isikute tagakiusamine;
• majanduslikud sanktsioonid: kaubanduse sulgemine, boykotid või teekinnituste blokeerimine;
• perekondade ja pärisorjade ründamine, mis oli traagiline, kuid mõnel puhul kasutatav represseerimisviis;
• kaartelukku ja vabanduse nõudmine — avalikud häbistamised või nõudmised hüvitise eest.

Mis juhtuks aga siis, kui ründaja oleks aadlik, kellel oli loss, mis oli linnarahva jaoks liiga tugev? See oli sageli nii ja kindlasti ei suutnud linnakommuun koguda jõudu lossi ründamiseks. Selle asemel võisid nad rünnata aadli perekonda või põletada tema vilja, tappa tema pärisorjad või hävitada tema viljapuuaiad. See oli silmast silma vägivaldne kättemaks, mille eesmärk oli aadlile mõju avaldada, kahjustades tema huve maal.

Kommuuniliikumise levik ja eripärad

Kommuunide liikumine sai alguse 11. sajandil Põhja-Itaalias, kus oli tol ajal Euroopa kõige rohkem linnastunud elanikkond, ja praeguses Belgias, mis oli tol ajal samuti suhteliselt linnastunud. Seal kujunesid itaalia comuni, millel oli tugev poliitiline iseseisvus: linnaelanikel oli võime sõlmida lepinguid, pidada armeed ja valida oma juhte. Seejärel levis see 12. sajandi alguses Prantsusmaale, Saksamaale, Hispaaniasse ja mujale.

Inglismaa ei näinud kunagi palju kommuuniliikumist, sest see oli sellega võrreldes üsna hästi juhitud kuningriik ja ei vajanud kohalikke kaitsevägesid. Samas kujunesid Inglismaal muid vorme – näiteks linnaõiguste või borough’te kaudu antud autonoomiad, mis tagasid teatud kaitse ja õigused kaupmeestele. Kuigi enamikul juhtudel oli kommuunide areng seotud linnade arenguga, oli eelkõige Prantsusmaal ja Inglismaal ka maakommuunid, mis moodustati külaelanike ühiste huvide kaitseks ja mille eesmärk oli kaitsta maapiirkonna elanikke ülekohtuse ja vägivallalise aadli vastu.

Suhted kiriku ja kuningaga

Nii kirik kui ka kuningas reageerisid kommuunidele erinevalt. Ühest küljest nõustusid nad, et turvalisus ja kaitse seadusetute aadlike eest on igaühe huvides. Kommuunide eesmärk oli säilitada rahu kättemaksu ähvarduse kaudu ja kirik suhtus rahu lõpptulemusse mõistvalt. Kirikul olid oma meetmed, et piirata vägivalla levikut, näiteks Jumala rahu- ja vaherahu liikumine, mis püüdis kirikliku käskkirjaga keelata relvastatud rünnakud teatud päevadel või kohtades.

Teisalt häirisid kommuunid keskaegse ühiskonna korda. Kommuuni meetodid — silma eest silma, vägivald tekitab vägivalda — ei olnud üldiselt vastuvõetavad kirikule ega kuningale. Tavaliselt lubati vaid aadlikel isandatel võidelda ja kaupmeestest linnakodanikud olid töölised, mitte võitlejad. Oli tunne, et kommuunid olid ohuks keskaegsele 3-astmelisele ühiskonnakorrale: need, kes töötavad; need, kes palvetavad; need, kes võitlevad. Kommuunid ületasid piiri töötamise ja võitlemise vahel, sest linnaelanike hulgas oli nii käsitöölisi, kaupmehi kui ka kaugeimalt vaatenurgalt organiseeritud sõjamehi.

Seetõttu olid kommuunid mõnikord kiriku ja kuninga poolt aktsepteeritud, mõnikord aga mitte. Mõnes piirkonnas andsid kuningad ja kõrgemad isandad linnadele ametlikud õiguslikud dokumendid ehk pikenevad privileegid, mis legaliseerisid osa kommuuni tegevust ja andsid linnale õiguse isemajandada. Teistes kohtades püüdsid keskvõimud kommuune mahasurumiseks kasutada või nende tegevust piirata ning see viis vaidlusteni ja mõnikord vägivallaeskaleerumiseni. Üks kuulsamaid juhtumeid kommuuni mahasurumise ja sellest tuleneva trotsliku linnapalaviku kohta leidis aset 1112. aastal Prantsuse Laoni linnas.

Tähtsamad tagajärjed ja pärand

Kommuunid mängisid olulist rolli keskaja linnade arengus: nad aitasid luua linnaelanike hulgas solidaarsust, soodustasid majandustegevust, kaitsesid kaubandust ja panid aluse kohaliku omavalitsuse kujunemisele. Paljud keskaegsed linnad saavutasid tänu kommuunidele suurema poliitilise ja majandusliku iseseisvuse, mis omakorda taastõstis linnade tähtsust riiklikus ja piirkondlikus elus.

Siiski ei kesta varased kommuunid igaveseks. Keskajal tugevdunud monarhilised võimud ja paremini organiseeritud õigus- ning sõjaväesüsteemid hakkasid järk-järgult absorbeerima või piirama kommuunide autonoomiat. Paljud kommuuni funktsioonid — kaitse, õigusemõistmine, maksustamine — läksid lõplikult riikliku halduse või ametlike munitsipaalsete struktuuride kätte. Ent kommuunide kogemus andis olulise õppetunni: linnaelanike ühine organiseeritus ja võime ajasõltumatuse saavutamiseks olid keskaja Euroopa poliitilise arengu oluline osa.

Kokkuvõte

Kommuunid olid praktiline ja tihti vägivallaline lahendus linnarahva vajadusele enesekaitse järele ajastul, mil keskvõim oli nõrk või puudulik. Nad lõid uusi poliitilisi vorme, mõjutasid linnaõiguste kujunemist ja esindasid üht sammu Euroopa linnaelu moderniseerumisel. Samas tekitasid nad konflikte nii kiriku kui ka kuningliku võimuga ning nende mõju ja õiguspärasus sõltusid tugevalt kohalikust kontekstist ja ajaloost.

Küsimused ja vastused

K: Mille eest vajasid keskaegsed linnainimesed kaitset?

K: Kuidas pakkusid linnad oma kodanikele kaitset?

K: Mis juhtuks, kui aadlik ründaks kommuuni liiget väljaspool linnamüüre?

K: Kus kujunesid kommuunid kõigepealt välja?

K: Kuidas reageerisid nii kirik kui ka kuningas nendele arengutele?

K: Mis juhtus, kui Laon üritas moodustada oma kommuuni?

Otsing