Memnon (mütoloogia) – etiooplaste kuningas ja Trooja sõja pooljumal

Memnon (kreeka keeles Μέμνων) oli etiooplaste kuningas ja troojalaste liitlane Trooja sõja ajal. Ta oli pooljumal, Tithonose ja koidiku jumalanna Eose poeg. Sõdalasena peeti teda peaaegu võrdseks Achilleusega oma võimete ja oskuste poolest. Trooja sõja ajal tappis Memnon ise Antilochose keset ägedat lahingut ja sai hiljem ise surma Achilleuse poolt. Memnoni surm näib kordavat Hektori, teise Trooja kaitsja surma, kelle Achilleus oli samuti tapnud.

Päritolu ja iseloomustus

Memnon on mütoloogias kirjeldatud kui suursugune ja vägev kuningas, kelle päritolu seostub sageli kaugete idamaiste või aafrika maadega (kreeka allikates nimetatakse tema valdust sageli Aithiopia). Tema ema Eos (koidik) annab temale jumaliku päritolu; see seletab tema erakordset vaprust ja mõningasi üleloomulikke jooni. Traditsiooniliselt kujutatakse Memnoni kui noort, tugevat ja vaprat sõjameest, kelle eesmärgiks on oma liitlaste — Trooja ja troojalaste — abistamine suure sõja ajal.

Memnon Trooja sõjas ja tema surm

Suur osa Memnoni legendist tuleneb varastest eepilistest allikatest, millest enim mõjutas Trooja tsüklit täiendav teos Aethiopis (autoriks arvatavasti Arktinus Mileetlasest). Selles ja hilisemas kirjanduses (näiteks Quintus Smyrnaeuse kokkuvõtted) on peamised sündmused järgmised:

• Memnon saabub Trooja poolel — ta toob oma etiooplaste väe Troojale appi, et võidelda kreeklaste vastu.
• Antilochose hukkumine — Memnon tapab Antilochose (Nestoruse poeg), mis põhjustab suurt viha Achilleuses.
• Memnoni ja Achilleuse duell — Achilleus kohtub Memnoniga lahinguväljal ja tapab ta. See toimus varasemas eeposes kui Achilleuse iseenda surm.

Järgnevad sündmused ja jumalikud sekkumised

Müüdis on erinevaid variatsioone selle kohta, mis juhtus pärast Memnoni surma. Ühes tuntud järjekorras murrab Memnoni surm tema ema Eos'i südant: Eos emakajana leinab oma poega kibedalt ning tema nutt ja kaebused jõuavad jumalate kõrvu. Mõnedes allikates öeldakse, et jumalad — vähemalt Zeus — osaliselt lepitavad Eost ja Memnonile osutatakse pärast surma eriline austus: teda võidakse käsitleda kas surematuks või heroiseerituna ning talle peetakse pidulikud matusemängud. (Täpne üksikasjade sisu sõltub allikast.)

Allikad ja pärimus

Peamised teksti- ja kultuuriallikad, mis Memnoni legendi vahendavad, on:

• kaduv Aethiopis (Epic Cycle) — varasemate trooja-epopeede hulka kuuluv teos, mille sisu on meil teada peamiselt kokkuvõtete ja tsitaatide kaudu;
• Quintus Smyrnaeus — hiljemast ajast säilinud eepos, mis jutustab Trooja sõja jätkuvatest sündmustest ja sisaldab Memnoni looga seotud episoodid;
• Klasiiklikud ajaloolased ja reisikirjanikud (nt Pausanias, Strabon jt), kes mainivad Memnonit või temaga seotud muistiseid.

Mälestus, kunst ja kultuuriline mõju

Memnon on olnud populaarne motiiv antiiksetes kujutistes — teda kujutati vaakunidel, reljeefidel ja hilisemas kunstis kui kuulsat vastast Achilleusele. Antiiksetes ja hilisemates legendides seostati Memnoni sageli ka Egiptuse muististega:

• Memnoni kollossid ehk Kolossid Kuningast — Kahe suure kiviaiandi (kuulsad Thebes'i lähistel) seostamine Memnoniga tõi kaasa legendi "laulvast Memnonist". Rooma-aegsed ja hilisemad reisikirjanikud kirjeldasid, et üks kolossidest andis hommikuti nõrka heli, mida seoti Eose ja Memnoni müüdiga; see nähtus oli tõenäoliselt tingitud temperatuuri- ja niiskusmuutustest.
• Memnon on kujutatud kirjanduses, maalides ja hilisemas euroopa traditsioonis kui kangelaslik, traagiline sõjaväejuht, kelle lugu peegeldab Trooja eepose üldist motiivi — kangelaslikkuse ja traagika põimumist.

Järeldus

Memnon jääb antiikmütoloogias silmapaistvaks näitajaks sellest, kuidas kreeka eeposed ja legendid seostasid kaugeid maad ja võõraid kuningriike Trooja süžeega. Tema lugu — poeg jumalannast, vaprus lahinguväljal, Antilochose tapmine ja surm Achilleuse käes — rõhutab Trooja sõja universaalseid teemasid: au, leina, kättemaksu ja jumalate sekkuvust inimsaatustesse. Memnoni nimi ja temaga seotud muistised on jäänud püsima nii kirjandus- kui ka kunstiajalukku.

Otsing