Momotarō — Jaapani folkloori virsikupoiss ja tuntud muinasjutt

Momotarō — virsikupoiss: lummav Jaapani folkloori seiklus, kaaslased koer, ahv ja faasan, saarevallutus ogarite vastu; ajalugu, sümboolika ja kuulus muinasjutt.

Momotarō (桃太郎, "virsikupoiss") on Jaapani folkloori populaarne kangelane. Tema nimi tähendab sõna-sõnalt "virsik Tarō". Kuna Tarō on tavaline jaapani poisinimi, tõlgitakse seda tavaliselt kui "virsikupoiss". Momotarō on ka mitme raamatu, filmi ja muu teose nimi, mis jutustavad selle kangelase lugu.

Selle loo kõige levinum versioon (Edo perioodist) räägib, et Momotarō tuli maa peale hiiglasliku virsiku sees. Selle virsiku leidis jõest alla ujumas üks lasteta vana naine, kes seal riideid pesi. Naine ja tema abikaasa leidsid lapse, kui nad püüdsid virsikut avada, et seda süüa. Laps seletas, et ta oli saadetud taevast nende pojaks. Abielupaar nimetas teda Momotarōks, sõnadest momo (virsik) ja tarō (pere vanim poeg).

Vanem versioon jutust räägib, et vana naine avastab hiiglasliku ujuva virsiku ja võtab selle koju kaasa, sest ta leiab, et see on hea värvi ja näeb maitsva välja. Pärast virsiku söömist noorendab vana naine end ning muutub taas nooreks ja ilusaks. Kui tema vana abikaasa mägedest koju jõuab, leiab ta üllatusega oma majast ilusa noore naise. Esialgu ei tunne ta isegi oma naist uuel kujul ära, kuid naine seletab talle, mis temaga juhtus. Seejärel annab naine oma mehele süüa tüki virsikut ja ka mees muutub taas nooreks. Sel ööl armatsevad paar ja naine jääb selle tagajärjel rasedaks. Hiljem sünnitab naine nende esimese lapse, poja, kellele nad panevad nimeks Tarō, sest see on jaapani keeles tavaline nimi esimesele pojale. See loo versioon on vanim, mis on kirjas vanades tekstides, kuid tundub, et seda on muudetud Meiji-aegsete kooliõpikute seksita versiooniga. Virsikut peetakse Jaapanis sageli seksi või viljakuse sümboliks, sest selle vilja arvatakse olevat sarnane naise tagumikule.

Aastaid hiljem lahkus Momotarō oma vanematelt saarele nimega Onigashima, et hävitada seal elavad kurjad onid (deemonid või ogarid). Teel kohtas Momotarō rääkiva koera, ahvi ja faasaniga, kes nõustusid teda tema missioonil aitama, ning sõbrunesid nendega. Saarel jõudes tungisid Momotarō ja tema loomasõbrad deemonite kindlusesse ning lõid deemonite juhi Ura ja tema armee. Momotarō naasis koos oma uute sõpradega koju ja tema pere elas sellest ajast peale õnnelikult.

Variatsioonid ja motiivid

Momotarō-lugu on aja jooksul rikas variatsioonide poolest. Peamised erinevused puudutavad tegelaskuju sünni asjaolusid (otsene sünd virsiku sees vs. seksuaalne tähenduslikkus virsiku söömisest), kaaslaste arvu ja iseloomu ning kurjade onide motiive. Tavalised motiivid on:

• Imeline sünd: valitud laps, kes saab üleloomuliku või saatusepoolse päritolu;
• Rännak ja katsumused: teekond Onigashimale, et võita kurjad jõud;
• Koostöö: loomade (koer, ahv, faasan) abil saavutatud edu näitab meeskonnatöö olulisust;
• Virsiku sümboolika: viljakus, noorus ja kurja peletamine — virsikut on Jaapanis korduvalt käsitletud nii seksuaalsuse kui kaitseamuleti metafoorina;
• Filiaalne ja ühiskondlik sõnum: austus vanemate vastu, kodu ja rahu taastamine pärast võitu kurjuse üle.

Sümboolika ja tõlgendused

Virsik (momo) Jaapani kultuuris seostub sageli viljakuse, elujõu ja kaitsega. Vanemates versioonides esinev idee, et virsik "noorendab" või toob uusi lapsi, on tõlgendatud kas kui metaforiline selgitus lapse saamiseks või otsekohene mütoloogiline sünd. Meiji-aegsete kooliõpikute "seksitud" versioonid kohandasid lugusid lapsemeelsemale publikule, kustutades intiimsemad nähtused.

Kultuuriline mõju ja adaptatsioonid

Momotarō on olnud laialdaselt kasutatud ja kohandatud eri meediumites:

• lastejutud ja pildiraamatud, mis tutvustavad lihtsustatud versiooni;
• traditsiooniline kamishibai (paberiteater) ja nukuteater;
• laste laulud ja rahvalaulud, mis populariseerisid loo nooremate põlvkondade seas;
• filmid ja animatsioon — kuulsaim erandlik näide on sõjaaegne animafilm "Momotarō: Umi no Shinpei" (Momotaro's Divine Sea Warriors, 1945), mida kasutati propaganda otstarbel;
• popkultuur — Momotarō-st on saanud ka tegelane video- ja lauamängudes (nt. inspiratsiooniks olnud seeriad nagu "Momotaro Dentetsu"), koomiksites ja videomängudes, kus motiive ja nime kasutatakse mängulise või sümboolse allikana.

Õpetlikkus ja tänapäev

Muytuse lihtsus ja tugev moraalne joone — julgus, lojaalsus ja õiglus — teevad Momotarō-st sobiva rahvajutu koolides ja laste kasvatamisel. Samas teevad ajaloolised ja kultuurilised tõlgendused loo huvitavaks ka teadlastele, kes uurivad selle arengut, soolisi viiteid ja propagandistlikku kasutust. Tänapäeval on Momotarō sageli esindatud ilusa, julge noore kangelasena, kellel on sõbralikud loomakaaslased ning kelle seiklus jääb lastepärase ja õpetliku narratiivi raamidesse.

Kokkuvõte

Momotarō on mitmekihiline folkloori tegelane: tema lugu ühendab mütoloogilised motiivid, pereväärtused ja rahvaliku huumori. Olenevalt ajastust ja kontekstist on rõhk pandud kas maagilisele sündmusele, viljakuse sümboolikale või lapsevanemate ja kogukonna rollile. Momotarō on tänaseni osa Jaapani kultuurilisest pärandist, juhtides tähelepanu nii ühiste väärtuste kui ka lugude kohanemisvõimele eri ajastutel.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetatakse Jaapani folkloorist pärit kangelast?

K: Kuidas jõudis Momotarō oma loo kõige levinumas versioonis maa peale?

K: Mida tähendab "Tarō" jaapani keeles?

K: Mis juhtus, kui vana naine sõi tüki hiiglaslikust virsikust?

K: Kes oli nõus Momotarōt tema missioonil aitama?

K: Mida tegi Momotarō Onigashima saarel?

K: Kuidas elas Momotaro pere pärast seda, kui ta Onigashima saarelt koju naasis?

Otsing