Michel Foucault

Michel Foucault (15. oktoober 1926 - 25. juuni 1984) oli prantsuse filosoof ja ajaloolane. Ta kirjutas paljudel teemadel ja mõjutas paljusid teisi mõtlejaid.

Foucault uuris selliseid institutsioone nagu psühhiaatriaosakonnad, haiglad, koolid ja vanglad, et välja selgitada, kuidas need mõjutavad neis elavaid inimesi. Ta oli homoseksuaalne. Ta uuris ka seksuaalsuse ajalugu ja kirjutas hiljem oma elus homoseksuaalsusest.

Tihti nimetatakse teda postmodernistlikuks või poststrukturalistlikuks filosoofiks. Mõned filosoofid väidavad, et mõned tema ideed on mõjutatud eksistentsialismist. Foucault lükkas siiski kõik need sildid tagasi.

Varajane elu

Foucault sündis 1926. aastal Poitiers'is Prantsusmaal. Tema isa Paul Foucault oli kirurg. Ta õppis jesuiitide Collège Saint-Stanislas'is. Pärast Teist maailmasõda õppis Foucault École Normale Supérieure'is. Ülikoolis õppides sattus ta depressiooni ja üritas end tappa.

Foucault tundis suurt huvi psühholoogia vastu. Ta omandas filosoofia- ja psühholoogiadiplomi. Foucault liitus 1950-1953 Prantsuse kommunistliku parteiga. Ta lahkus kommunistlikust parteist, sest ta oli kurb kõigi nende inimeste pärast, keda Stalin Nõukogude Liidus tappis.

Ülikooli professor

1950. aastate alguses õpetas ta École Normale'is. Seejärel hakkas ta Lille'i ülikoolis psühholoogiat õpetama. 1954 avaldas Foucault oma esimese raamatu "Maladie mentale et personnalité. 1950. aastate keskel töötas ta Varssavi Ülikoolis ja Hamburgi Ülikoolis.

Ta naasis 1960. aastal Prantsusmaale, et saada Clermont-Ferrand'i ülikooli filosoofiaprofessoriks. 1960. aastate keskel kolis Foucault koos oma armastatuga Tunisesse (Põhja-Aafrikas) ja sai töö Tunise ülikoolis õpetajana. 1966. aastal avaldas ta raamatu "Les Mots et les choses" ("Asjade kord"), mis oli väga populaarne. 1968. aastal naasis ta Prantsusmaale, kus avaldas raamatu "L'archéologie du savoir" (Teadmiste arheoloogia).

1960ndate lõpus, pärast Prantsusmaa suuri üliõpilasproteste ja rahutusi, lõi Prantsuse valitsus Vincennes'is uue eksperimentaalülikooli. Foucault'st sai selle filosoofiaosakonna esimene juhataja. Foucault liitus üliõpilastega, kes hõivasid administratiivhooned ja võitlesid politseiga.

1970. aastal sai Foucault'st Collège de France'i mõttesüsteemide ajaloo professor. Nüüd suurenes tema poliitiline osalus. Tema meesarmastaja Defert liitus ülimaoistliku Gauche Proletarienne'iga (GP). Seejärel kirjutas Foucault "Surveiller et Punir" ("Distsipliin ja karistamine"), mis käsitleb vanglaid ja koole.

Viimased aastad

1970ndate lõpus kirjutas Foucault raamatuid seksuaalsuse ajaloost. Foucault hakkas rohkem aega veetma Ameerika Ühendriikides, Buffalo ülikoolis. 1978. aastal reisis Foucault Iraani, et toetada uut revolutsioonilist islami valitsust. Foucault suri 26. juunil 1984 Pariisis AIDSiga seotud haigusse.

Tõlgitud kirjutised

Foucault' kirjutiste peamised inglise keelde tõlgitud kogumikud on järgmised:

Keel, vastasmälu, praktika, mille on toimetanud Donald F. Bouchard (1977).
Võim/teadmised, mille toimetas Colin Gordon (1980).
Foucault'i lugeja, toimetanud Paul Rabinow (1984)
Poliitika, filosoofia, kultuur, toimetaja Lawrence D. Kritzman (1988)
Foucault Live (2. trükk), toimetanud Sylvère Lotringer (1996).
Tõe poliitika, toimetaja Sylvère Lotringer (1997)
Eetika : subjektiivsus ja tõde (põhiteosed, 1. köide), toimetanud Paul Rabinow (1997)
Esteetika, meetod, epistemoloogia (Essential Works Vol.2), toimetaja James D. Faubion (1998)
Power (Essential Works Vol. 3), toimetaja James D. Faubion (2000)
The Essential Foucault, toimetanud Paul Rabinow ja Nikolas Rose (2003).