Postmodernism: mõiste, ajalugu, tunnused ja mõju filosoofias ja kunstis

Postmodernism on mõtteviis kultuurist, filosoofiast, kunstist ja paljudest muudest asjadest. Seda mõistet on eri aegadel kasutatud mitmel viisil, kuid ühine on skepsis ühe ainsa neutraalse vaate, lõplike tõdede ja universaalsete standardite suhtes. Postmodernism tõi 20. sajandi teisel poolel kaasa laialdase arutelu selle üle, kuidas me teame, mida me teame, kuidas lood ja pildid kujundavad tegelikkust ning kuidas erinevad kogukonnad ja praktikad loovad tähendusi.

Põhimõisted ja võtmemõtted

• Skepsis suurte narratiivide suhtes. Postmodernism on umbusklik nn “suure” või “meta”-loo suhtes, mis väidab seletavat kõiki ajalugu ja ühiskonda üheainsa progressi- või päästeloo abil. Selle asemel rõhutatakse paljuhäälseid, kohalikke ja konkureerivaid lugusid.
• Teadmised kui sotsiaalne konstruktsioon. Teadmisi ei mõisteta neutraalse peegeldusena, vaid millegi jaotatuna, tõlgituna ja kujundatuna keeles, institutsioonides ja praktikates. See ei tähenda, et “kõik on ühtviisi tõsi”, vaid et teadmised on alati kontekstuaalsed ja vaidlustatavad.
• Tõe agnostitsism. Postmodernism ei kinnita rangelt, et “tõde ei ole olemas”, vaid on ettevaatlik väidete suhtes, mis lubavad universaalset, kõigile ja igal ajal kehtivat tõde. Meie juurdepääs tõele on vahendatud keele, kultuuri ja võimusuhete kaudu, mistõttu jääb lõplik kindlus kättesaamatuks.
• Keelemängud ja tähendus. Tähendused tekivad kasutuses ja suhtluses, mitte üksnes sõnade “õiges” vastavuses maailmaga. See rõhutab tõlgenduste mitmekesisust ja mängulisust, ent ei muuda arutelu mõttetuks: väiteid saab põhjendada ja kritiseerida eri mängureeglite sees.
• Intertekstuaalsus, tsitaatsus, iroonia. Tekstid, pildid ja teosed suhtlevad üksteisega: tsiteerivad, remiksivad, parodeerivad. Originaalsus tähendab sageli leidlikku kombineerimist, mitte tühjalt lehelt alustamist.
• Simulatsioon ja hüperreaalsus. Kaasaegses meedia- ja tarbimiskultuuris vahetavad märgid ja pildid kohti “reaalsusega”, luues mulje, et kujutlus võib tegelikkust varjutada (nt reklaam, sotsiaalmeedia, brändid).
• Võim ja diskursus. Teadmised on seotud institutsioonide, normide ja autoriteediga. See ei tähenda vandenõuteooriat, vaid tähelepanu sellele, kuidas reeglid ja kategooriad kujundavad seda, mis näib “loomuliku” või “iseenesestmõistetavana”.

Tõest, objektiivsusest ja arutelu avatusest

Postmodernism ei võrdsusta eri arvamusi automaatselt ega tee arutelu mõttetuks. Pigem hoiatab ta mõtteviisi eest, mis kuulutab debati lõppenuks. Inimesed võivad ja peaksidki jätkama uurimist; lihtsalt tuleb tunnistada, et väited püsivad kriitika suhtes avatuna. Nii jääb arutelu elavaks ja välditakse dogmatismi. See on ka põhjus, miks postmodernism ei ole nihilistlik: ta ei ütle, et “midagi ei ole”, vaid et me alles õpime, vaidlustame ja ümbermõtestame – sageli keerulistes keelemängudes, kus tähendused muutuvad.

Postmodernism ja modernism

Alates 18. sajandi valgustusajastust kuni 20. sajandi alguseni uskusid paljud, et teadus ja tehnika toovad vältimatu sotsiaalse progressi. Tööstusrevolutsiooni käigus, mil levisid uued tehnoloogiad, näis see usaldus hästi põhjendatud; see hoiak on iseloomulik modernismile. Postmodernism seadis selle usu küsimärgi alla: “progress” ei ole neutraalne kategooria, sest eri rühmad mõistavad edasiminekut erinevalt ning sama muutus võib ühtedele kasu tuua ja teisi kahjustada. Seega muutused ei pruugi teha maailma lihtsalt “paremaks” – kuna “parem” sõltub mõõdupuust.

Esteetika ja väärtused: maitse, kriteeriumid, pluralism

Postmodernism rõhutab, et väited nagu “see teos on parem” tuginevad alati teatud põhimõtetele, standarditele ja maitsele. See ei tee kriitikat mõttetuks, vaid toob nähtavale kriteeriumid, mille alusel hinnatakse. Autor ei oma ainuõigust tähendusele; lugeja või vaataja tõlgendus võib olla sama legitiimne, kui ta seda põhjendab. Seetõttu on kunstis, muusikas ja kirjanduses tähtsal kohal mitmetähendus, mängulisus, irooniline distants ja eri stiilide segamine.

Ajalugu ja termin

• Termini tekkelugu. Terminit “postmodernism” hakati kasutama laiemalt 20. sajandi keskel; 1949. aastal viidati sellega juba moodsast arhitektuurist eristuvaile võttetele. Paljudele ei meeldinud modernismi kastitaoline rangus; nii sündis suund, mis taastas pinnaornamentika, tsiteeris ajaloolisi stiile ja vältis üksnes lihtsate kastivormide eelistamist.
• Postmodernsus tähistab sageli ajajärku (20. sajandi teine pool kuni 21. sajandi algus), mil postmodernsed ideed ja praktikad said laiemaks tavaks. Mõned uurijad leiavad, et kirjanduses ja kunstis on postmodernismi kõrghetk möödas, ent selle võtted ja hoiakud elavad edasi.

Mõju valdkondade kaupa

• Filosoofia. Kujunesid välja lähenemised, mis rõhutavad tekstilisust ja tõlgendamist (nt dekonstruktsioon), teadmiste ja võimu seoseid (genealoogiad, diskursusanalüüs) ning “suurte narratiivide” kriitikat. Samuti mõjutasid arutelud pragmatismi ja analüütilise traditsiooni sees arusaamu tõest, õigustusest ja objektiivsusest.
• Kirjandus (kirjanduses). Levinud on metakirjandus, usaldamatu jutustaja, hübriidžanrid, intertekstuaalsus, paroodia ja pastiiš. Tekstid tsiteerivad varasemaid tekste, mängivad lugemisoletustega ja nihestavad autoripositsiooni.
• Kujutav kunst. Esil on approprieerimine, kõrge ja madala kultuuri piiride lammutamine, reklaami ja popkultuuri visuaalide kasutus, iroonia ja kriitika tarbimisühiskonna aadressil. Kunstiteos võib olla korraga kriitiline ja mänguline.
• Arhitektuur. Postmodernne arhitektuur tsiteerib ajalugu, segab stiile, kasutab ornamentikat ja teadlikku vastuolu funktsiooni ning vormi vahel. Vastandudes modernismi loosungile “less is more” eelistatakse vahel vaimukust ja rikkalikku viitamist (“less is a bore”).
• Muusika. Iseloomulik on polüstilism, žanride segamine, tsitaadid ja samplimine, samuti mängimine kuulaja ootustega. Kõrvuti eksisteerivad popi ja “kõrgmuusika” võtted, mis sulavad uutesse kombinatsioonidesse.
• Sotsioloogia ja keeleteadus. Tähelepanu on nihkunud identiteedi, soo, rassi, klassi, projektiivsete rollide ja tarbimiskultuuri diskursustele; uuritakse, kuidas kategooriad luuakse ja kuidas need võimustuvad avalikus ruumis.
• Disain. Kombineeritakse eri ajastute ja kultuuride motiive, kasutatakse irooniat, hübriide ja mängulisi materjalivalikuid, pööratakse tähelepanu märgilisusele ja brändiloogikale.
• Ajalugu ja õigus. Esile tõusevad narratiivsus, tõlgendamise roll, allikate polüfoonia ja institutsionaalsete raamistikude mõju sellele, mida peetakse “faktiks” ja “evidence’iks”. Kriitiline õigusteadus analüüsib normide ja võimusuhete põimumist.

Mõju ühiskonnale ja igapäevaelule

Postmodernism on mõjutanud arusaamu kultuurist, ühiskonnast, armastusest, abielust ja popkultuurist ning kirjeldab suure osa läänemaailma üleminekut tööstusmajandusest teenusmajandusele. Esil on identiteetide paljusus, hübriidsed kuuluvused, meedia vahendatud reaalsus ja tarbimiskultuuri keskne roll. Interneti, sotsiaalmeedia ja remiksikultuuri levik võimendab postmodernseid võtteid: tsitaadid, meemid, samplimine ja intertekstuaalsus on saanud igapäevaseks suhtlusviisiks.

Kuidas postmodernism erineb relativismist ja nihilismist

• Mitte “kõik on võrdselt tõsi”. Postmodernism rõhutab põhjendamise konteksti. Väited konkureerivad reeglistikes (distsipliinid, praktikad), kus on olemas paremad ja halvemad argumendid.
• Mitte “miski ei loe”. Postmodernism on kriitiline projekt, mis paljastab varjatud eeldusi, küsib, kellele üks või teine tõlgendus kasulik on, ja otsib uusi viise arutlemiseks ja loomiseks.

Kriitika ja vastuväited

• Valgustusliku projekti kaitse. Kriitikud kardavad, et liigne skepsis õõnestab teadust ja demokraatlikku arutelu. Vastus: postmodernism ei eita uurimist ega argumente, vaid hoiatab nende absolutiseerimise eest.
• Selguse ja tõsiseltvõetavuse küsimus. Mõned süüdistavad postmodernismi liigses keerukuses või mängulisuses. Osa postmoderniste ongi iroonilised ja enesekriitilised, ent see võib olla sihipärane võte näitamaks, kuidas tähendused sünnivad.
• “Tõejärgsuse” segiajamine. Postmodernismi on vahel süüdistatud “tõejärgsuse” sünnitamises. Postmodernne kriitika ei õigusta faktide väänamist; see nõuab läbipaistvaid kriteeriume ja argumente ning paljastab, kui väited toetuvad pelgalt autoriteedile või propagandale.

Postmodernism kunstis ja kirjanduses: tüüpilised võtted

• Stiilide segamine: kõrge ja madala kultuuri elementide ühendamine, eklektika ja tsitaatsus.
• Metatasand: teosed kommenteerivad iseenda loomist, žanrireegleid ja lugemise/vaatamise protsessi.
• Pastiche ja paroodia: varasemate stiilide järeleaimamine ilma ühe tõese tähenduse taotluseta, sageli irooniliselt.
• Fragmenteeritus ja avatus: mitmevaatelisus, hüplev struktuur, usaldamatu jutustaja, lõpetamatuse tunne.

Tänapäevane seis ja pärand

Postmodernism on mõjutanud paljusid kultuurivaldkondi, sealhulgas kirjanduskriitikat, filosoofiat, sotsioloogiat, keeleteadust, arhitektuuri, kujutavat kunsti ja muusikat. Ka siis, kui räägitakse “pärast postmodernismi” liikumistest (nt uue siiruse, spekulatiivse filosoofia või digitaalsete kultuuride kontekstis), püsib postmodernne tähelepanu mitmetähendususele, kontekstile ja võimusuhetele. Postmodernism ise eitaks, et on olemas üks õige definitsioon; seepärast on viljakas õppida selle kohta erinevaid käsitlusi uurides ja neid kõrvutades.

Küsimused ja vastused

K: Mis on postmodernism?

K: Kuidas erineb postmodernism objektiivsusest?

K: Millesse uskusid modernistid?

K: Mida ütleb postmodernism sotsiaalse progressi kohta?

K: Milliseid valdkondi on postmodernism mõjutanud?

K: Millal said postmodernistlikud ideed üldlevinud?

K: Kas postmodernism on tänapäeval veel aktuaalne?

Otsing