Mihhail Botvinnik

Elu ja karjäär

Varasemad aastad

Mihhail Moisejevitš Botvinnik sündis Peterburi lähedal juudi peres. Tema isa oli hambaravitehnik ja kohaliku sünagoogi kantsler (hazzan). Tema ema oli hambaarst, mis võimaldas perekonnal elada väljaspool asustuspaleed, kuhu enamik juute Venemaal tol ajal oli piiratud. Selle tulemusena kasvas Mihhail Botvinnik üles Peterburi Nevski prospektil.

Tema isa keelas kodus jidiši keeles rääkimise ning Mihhail ja tema vanem vend Issy käisid nõukogude koolides. Mihhail Botvinnik ütles hiljem: "Olen juudi verelt, vene kultuurilt, nõukogude kasvatuselt". ^p178

Nõukogude malemeistrite tugevuse proovilepanekuks korraldas Nikolai Krülenko 1925. aasta Moskva maleturniiri. Ürituse ühel puhkepäeval andis maailmameister José Raúl Capablanca Leningradis samaaegselt näituse. Botvinnik valiti üheks tema vastaseks ja võitis nende partii.

Botvinnik võeti 1928. aastal vastu Leningradi ülikooli matemaatikaosakonda. Jaanuaris 1929 mängis ta Leningradi eest üliõpilasmeeskonna malemeistrivõistlustel Moskva vastu. Leningrad võitis ja võistkonna juht hankis Botvinnikule ülemineku polütehnikumi elektromehaanika osakonda.

Tema varajane areng oli üsna kiire. Ta võitis 1930. aastal Leningradi meistriturniiri 6½/8, millele järgnes järgmisel aastal Leningradi meistrivõistluste võitmine 2½ punktiga endise Nõukogude meistri Pjotr Romanovski üle.

Nõukogude meister

1931. aastal, 20-aastaselt, võitis Botvinnik oma esimesed Nõukogude meistrivõistlused Moskvas, saades 13½ punkti 17-st. 1931. aasta hilissuvel lõpetas ta elektrotehnika eriala. 1933. aastal kordas ta oma Nõukogude meistrivõistluste võitu oma kodulinnas Leningradis 14/19-ga.

Varsti pärast seda korraldas Iljin-Genevski, üks vanematest meistritest ja Nõukogude saatkonna liige Prahas, mängu Salo Flohri ja Botvinniku vahel. Botvinnik jäi Moskvas mängitud esimese kuue partii lõpuks kahe partii taha. Kuid oma vana sõbra Viacheslav Ragozini ja treener Abram Modeli abiga tasandus ta Leningradis ja matš lõppes viigiga. Mängujärgset pidu kirjeldades kirjutas Botvinnik, et tol ajal tantsis ta foxtrotti ja karlestonit professionaalsel tasemel.

Oma esimesel turniiril väljaspool NSVLiitu, Hastingsi rahvusvahelisel malekongressil 1934-35, saavutas Botvinnik vaid 5.-6. koha, 5/9. kohaga. Ta kirjutas, et Emanuel Lasker ütles Londonis pärast turniiri, et tema saabumine vaid kaks tundi enne esimese vooru algust oli tõsine viga ja et ta oleks pidanud aklimatiseerumiseks andma kümme päeva aega. Botvinnik kirjutas, et ta ei teinud seda viga enam.

Botvinnik tuli 1935. aastal toimunud Moskva teisel rahvusvahelisel turniiril võrdselt Flohriga esimeseks, ½ punkti Laskeri ja ühe punkti võrra José Raúl Capablanca ees. Pärast konsulteerimist Capablanca ja Laskeriga tegi Krülenko ettepaneku anda Botvinnikule suurmeistri tiitel, kuid Botvinnik oli vastu, et "tiitlid ei ole asja juures". Siiski võttis ta vastu tasuta auto ja 67% kõrgkooliõpingute stipendiumi suurendamise, mida mõlemad pakkusid rasketööstuse rahvakomissariaat.

Veelgi tugevam kahevooruline turniir mängiti 1936. aasta juunis Moskvas, kus Botvinnik lõpetas teise koha, ühe punkti võrra Capablanca järel ja 2½ võrra Flohri ees.

1936. aasta varatalvel kutsuti Botvinnik Inglismaal Nottinghamis toimuvale turniirile. Krylenko andis loa tema osalemiseks ja kuigi tema nõukogude konkurendid ennustasid talle katastroofi, saavutas ta võitmatult jagatud esikoha (+6 =8) Capablancaga, ½ punkti enne tollast maailmameistrit Max Euwe'd ja tõusvaid ameerika tähti Reuben Fine'i ja Samuel Reshevsky'd ning 1 punkti enne eksmeistrit Aleksander Aljechinet. See oli esimene turniirivõit nõukogude meistri poolt väljaspool oma riiki. Kui tulemus jõudis Venemaale, koostas Krülenko kirja, mis saadeti Botvinniku nimel Stalinile. Venemaale naastes avastas Botvinnik, et talle oli omistatud "aumärk". Hiljem, 1937. aastal, tegi Botvinnik kolmeteistkümnest partiist koosnevas matšis Grigori Levenfishi vastu viiki.

Botvinnik võitis veel Nõukogude meistritiitleid 1939, 1944, 1945 ja 1952, mis teeb tema arvuks kuus - seda rekordit jagab ta Mihhail Taliga. 1945. aastal domineeris ta turniiril, saades 15/17 punkti; 1952. aastal mängis ta Mark Taimanoviga võrdselt ja võitis play-off-mängu. Nõukogude-järgsel Venemaal on meistrivõistlused mõnevõrra nõrgemad, kuna puuduvad osalejad mitte-Venemaa riikidest. Sellegipoolest on see endiselt maailma tugevaim riiklik meistrivõistlus, mille Peter Svidler on võitnud kuus korda.

Noor Botvinnik, 1927


Botvinnik mängus


Levenfish (vasakul) vs Botvinnik, 1937. aasta mäng

Maailmameister

Botvinnik mõjutas süsteemi kujundamist, mida kasutati maailmameistrivõistlustel aastatel 1948-1963. Viktor Baturinski kirjutas: "Nüüd oli Botvinniku kord kaitsta oma tiitlit vastavalt uuele kvalifikatsioonisüsteemile, mille ta ise oli 1946. aastal välja töötanud".

Teise maailmasõja ajal ja vahetult pärast seda saavutatud tugevate tulemuste põhjal oli Botvinnik üks viiest mängijast, kes osales 1948. aastal Haagis ja Moskvas peetud male maailmameistrivõistlustel. Ta võitis turniiri veenvalt, tulemusega 14/20, kolme punktiga, saades kuuendaks maailmameistriks. Seejärel hoidis Botvinnik tiitlit kahe lühikese katkestusega järgmised viisteist aastat, mille jooksul ta mängis seitse maailmameistrivõistlust.

Botvinnik ei mänginud pärast 1948. aasta matšiturniiri võitmist ühtegi ametlikku võistlusmängu, kuni ta oma tiitlit kaitses. 1951. aastal saavutas ta Moskvas 24 partii jooksul viik +5 =14 -5 David Bronsteiniga, säilitades maailmameistritiitli. Ta võitles selle matšiga Bronsteiniga viiki ja tal olid (tema standardite järgi) nõrgad turniiritulemused. Botvinnik ei mänginud 1952. aasta Helsingi maleolümpia võitnud Nõukogude meeskonnas: mängijad hääletasid koosseisu ja paigutasid Botvinniku teisele lauale, Keres aga ülemisele lauale; Botvinnik protesteeris ja keeldus mängimisest. Kerese mängulugu 1950. aastast kuni 1952. aasta alguseni oli silmapaistev.

1954. aastal mängis ta Moskvas 24 partii jooksul Vassili Smõsloviga viik +7 =10 -7, säilitades taas tiitli. 1957. aastal kaotas ta Moskvas Smõslovile 9½-12½, kuid tollal kehtinud reeglid võimaldasid talle kordusmängu ilma kandidaaditurniiri läbimata, ja 1958. aastal võitis ta kordusmängu Moskvas; Smõslov ütles, et tema tervis oli vastasmängu ajal kehv. 1960. aastal kaotas Botvinnik Moskvas veenvalt 8½-12½ Tali, kes oli nüüd 23-aastane, kuid kasutas 1961. aastal taas oma õigust revanšile ja võitis Moskvas 13:8. Botvinniku mäng oli parem kui 1960. aasta matšis, peamiselt tänu põhjalikule ettevalmistusele. Botvinnik muutis revanšis oma stiili, vältides taktikalisi komplikatsioone, milles Tal paistis silma, ja püüdes kinniste positsioonide ja lõppmängude poole, kus Tali tehnika ei olnud nii silmapaistev. Samuti oli Tali tervislik seisund muutlik. Lõpuks, 1963. aastal kaotas ta Moskvas tiitli Tigran Petrosjanile 9½-12½. FIDE oli selleks ajaks reegleid muutnud ja tal ei lubatud kordusmängu. Re-mängu reeglile oli antud hüüdnimi "Botvinniku reegel", sest ta sai sellest kaks korda kasu.

Hilisem elu

1970. aastal loobus Botvinnik võistlusmängust ja töötas maletarkvara kallal. See ei andnud märkimisväärseid tulemusi, kuid tema töö noorte tippmängijate treenerina kandis vilja. Ta suri Moskvas kõhunäärmevähki.

Botvinnik (1961)