Ministeeriumide kohtuprotsess Nürnbergis definitsioon ja ülevaade

Ministeeriumide kohtuprotsess (või ametlikult Ameerika Ühendriigid vs. Ernst von Weizsäcker jt. ) oli üheteistkümnes kohtuprotsess kaheteistkümnest, mida USA ametivõimud pidasid pärast Teise maailmasõja lõppu oma Saksamaa okupatsioonitsoonis Nürnbergis toimunud sõjakuritegude üle.

Liitlaste vaheliste erimeelsuste tõttu toimus vaid üks kohtuprotsess Rahvusvahelises Sõjatribunalis (IMT). Teisi kohtuprotsesse pidasid liitlased oma okupatsioonitsoonides. Ameeriklased pidasid kaksteist kohtuprotsessi, mis toimusid samades ruumides Justiitspalees kui IMT. Need kaksteist kohtuprotsessi on tuntud kui "hilisemad Nürnbergi kohtuprotsessid" või ametlikumalt kui "sõjakurjategijate kohtuprotsessid Nürnbergi sõjatribunalide ees" (NMT).

Seda juhtumit tuntakse ka Wilhelmstrassi kohtuprotsessina, sest Saksamaa välisministeerium asus Berliinis Wilhelmstrassel. Selle kohtuasja süüdistatavad olid erinevate Reichi ministeeriumide ametnikud, keda süüdistati mitmesugustes süüdistustes nende töö eest natsi-Saksamaal ja vastutuse eest nii Saksamaal kui ka okupeeritud riikides sõja ajal toime pandud arvukate hirmutegude eest.

Selle kohtuasja kohtunikeks, mida kuulati IV sõjatribunalis, olid William C. Christianson (eesistuja) Minnesotast, Robert F. Maguire Oregonist ja Leon W. Powers Iowast. Süüdistuse peaprokurör oli Telford Taylor; peaprokurör oli Robert Kempner. Süüdistus esitati 15. novembril 1947; kohtuistungid kestsid 6. jaanuarist 1948 kuni sama aasta 18. novembrini, seejärel kulus kohtunikel tervelt viis kuud oma 833-leheküljelise kohtuotsuse koostamiseks, mille nad esitasid 11. aprillil 1949. aastal. Kohtuotsused langetati 13. aprillil 1949. aastal. Kõigist kaheteistkümnest kohtuprotsessist oli see see, mis kestis kõige kauem ja lõppes viimasena. 21 süüdistatavast mõisteti kaks õigeks, teised mõisteti süüdi vähemalt ühes süüdistuses ja neile määrati vanglakaristus, mis ulatus kolmest aastast koos karistusega kuni 25 aasta pikkuse vanglakaristuseni.

Kohtuasja taust ja kontekst

Ministeeriumide kohtuprotsess toimus ajal, mil liitlased püüdsid määratleda ja karistada natsirežiimis toime pandud kuritegusid nii sõjaliste juhtide kui ka tsiviilametnike osas. Erinevalt IMT peaprotsessist, mis keskendus peamiselt kõrgematele juhtidele ja sõjalisele juhtimisele, uuris see protsess peamiselt silmapaistvate riigiametnike rolli – ministrite ja kõrgete bürokraatide vastutust poliitikate koostamise ja elluviimise eest, mis viisid sõjaagressiooni, inimõiguste rikkumiste ja massiülekannete (deportatsioonide) toimepanekuni.

Süüdistused ja juriidilised küsimused

Süüdistuses esitati üldjuhul samalaadsed põhikategooriad nagu teistes Nürnbergi hilisemates protsessides: vandenõu agressiivse sõja kavandamiseks ja juhtimiseks, kuriteod rahu vastu (agressioon), sõjakuriteod ja inimsusevastased kuriteod. Eraldi rõhutati ministeeriumide ametnike panust poliitikate administreerimisse – näiteks okupatsioonipoliitika rakendamine, sundtöö korraldamine, juutide ja teiste rühmade represseerimine ning okupeeritud majanduse ekspluateerimine. Õiguslikult oli oluline küsimus, mil määral tavaline bürokraat võib vastutada käsu täitmise eest ja millal administreeriv tegevus muutub isiklikuks kuriteoks.

Süüdistatavad, protsessi iseloom ja tõendusmaterjal

Kohtuasjas osales 21 süüdistatut, kelle seas oli kõrgeid riigiteenistujaid erinevatest ministeeriumidest (välisministeerium, siseministeerium, rahandus, õigusministeerium, tööstus- ja majanduspoliitika organid jpt). Tõenditeks kasutati ametlikke dokumente, kirjavahetust, otsuseid ja tunnistusi, mis näitasid, kuidas bürokraatlikud otsused ja korraldused aitasid läbi viia poliitikaid, mis põhjustasid inimõiguste rikkeid ja kuritegusid.

Protsess oli keeruline nii materiaalsete tõendite hulga kui ka juriidiliste argumentide poolest. Kaitse püüdis sageli argumenteerida, et süüdistatavad täitsid vaid ametikohustusi või tegutsesid seaduste järgi, samas kui prokuratuur püüdis näidata teadlikku ja eesmärgistatud osalust kuritegelikes programmides.

Kohtuotsus, karistused ja edasine saatus

Nagu algses tekstis mainitud, langetas kohus pika, 833-leheküljelise otsuse ning 13. aprillil 1949 kuulutati mitmele süüdistatavale karistused vahemikus 3 kuni 25 aastat. Kaks isikut mõisteti õigeks. Paljud kohtuasja mõjud ei piirdunud vaid karistustega: õiguslik arutelu selle üle, kuidas määratleda vastutust ametnike seas, mõjutas hilisemaid humanitaarõiguse ja riigivastutuse arenguid.

Oluline on märkida, et paljud 1940.–50. aastate Nürnbergis mõistetud karistused said hiljem mõjutatud külma sõja poliitilisest kontekstist: osa karistustest leevendati või süüdistatavaid vabastati enneaegselt, mis tekitas kriitikat ja debatte õiguse võrdsuse ja poliitika suhte üle.

Tähtsus ja pärand

Ministeeriumide kohtuprotsessi olulisus seisneb selle praktilises ja sümboolses tähenduses: see näitas, et vastutusele võidakse võtta ka need, kes ei istunud otseselt lahingujuhtimises, kuid kes administratiivselt ja poliitiliselt võimaldasid kuritegusid. Protsess aitas kujundada rahvusvahelise kriminaalõiguse kontseptsioone vastutusest, käskude täitmise piiridest ja inimsusevastaste kuritegude käsitlemisest.

Selle protsessi järeltulemusena on ajaloolased ja juristid jätkuvalt analüüsinud küsimusi seotud bürokraatliku vastutuse ja õigusemõistmisega suurtel inimõiguste rikkumise juhtumitel — teemad, mis on aktuaalsed ka tänapäeva rahvusvahelises õiguses ja sõjakuritegude menetlustes.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli kohtuprotsessi nimi?

K: Kes olid selle kohtuasja kohtunikud?

K: Kes oli prokuratuuri juhtiv kaitsja?

K: Millal algasid ja lõppesid kohtuistungid?

K: Kui kaua võttis kohtuotsuse koostamine aega?

K: Millal langetati karistused?

K: Mitu süüdistatavat süüdistati ja mis nendega juhtus?

Otsing