Moraalne oht (moraalirisk): määratlus, näited ja majanduslik mõju

Moraalirisk (inglise keeles moral hazard) on majandusteaduses kasutatav mõiste, mis kirjeldab olukorda, kus üks osapool saab teha riske sisaldavaid otsuseid, kuid kahjude või kulude kandja on keegi teine. Näiteks sõnastab Nobeli preemia laureaat Paul Krugman seda nii: "mis tahes olukorda, kus üks inimene teeb otsuse, kui palju riske võtta, samas kui keegi teine kannab kulud, kui asjad lähevad halvasti." Sellist olukorda tekib siis, kui otsustaja stiimulid on lahus tagajärgedest ja seetõttu võib käituda ettevaatlikkusest vähem lähtudes.

Määratlus lühidalt

Moraalirisk on olukord, kus riskikäitumise võimalikud kulud ei lange selle inimese või organisatsiooni kanda, kes riski võtab. See on tihedalt seotud asümmeetrilise info ja stiimulite ebaühtlusega: kui üks pool ei pea kandma otsuse täit tagajärgi, võib ta valida riskeerivama käitumise.

Näited

• Kindlustus ja autovargus: kui inimene ostab kindlustuse autovarguse vastu, võib ta pärast kaitse saamist olla oma auto lukustamisel vähem tähelepanelik. Selle tulemuseks on suurem varguste oht ja kõrgemad kindlustuskulud — klassikaline moraaliriski näide.
• Tervishoid: tervisekindlustus võib vähendada indiviidi motivatsiooni vältida terviseriske või otsida odavamat ravi, kui ravi kulud kaetakse.
• Pangandus ja päästmine: kui suurettevõtteid või panku eeldatavasti päästetakse riigi poolt (bailout), võivad nad võtta rohkem finantsriske, arvestades, et kaotused võidakse katta.
• Tööotsing ja sotsiaaltoetused: pikad töötushüvitised ilma aktiivse otsingu nõudeta võivad vähendada tööotsingu intensiivsust.

Kuidas moraalirisk tekib

• Asümmeetriline informatsioon: üks osapool teab vähem teise kavatsustest või käitumisest (näiteks kindlustusandja ei näe täielikult, kui ettevaatlik on kindlustatu).
• Erinevad stiimulid: otsustajal puudub otsene majanduslik kahju riski tõttu, seega motiveerib see riskeerivamat käitumist.
• Pealiku-täitja (principal–agent) probleem: agent (töötaja või juht) võib tegutseda omaniku huvidest erinevalt, kui tema tasustamine ei ole seotud tulemustega.

Mõju majandusele ja süsteemile

Moraalirisk võib viia ressursside ebaefektiivse jaotumiseni, kõrgemate kulude tekkimiseni ning suurendada tõenäosust süsteemseteks kriisideks. Näited hõlmavad suuremaid kindlustusmakseid, finantssüsteemi ebastabiilsust ja valesti allokatsiooni avalikes programmidest. Kui moraalirisk on ulatuslik (näiteks kui paljud finantsasutused võtavad suuri riske ootuses riikliku abistamise järele), võib see lõppeda makromajandusliku šokiga.

Kuidas moraaliriske vähendada

• Osalemistasud ja omavastutus: omavastutuse (deductible) ja koosmaksete (co-pay) kasutamine kindlustuses paneb kindlustatut rohkem hoolitsema.
• Kogemus- ja riskipõhine hindamine: kindlustusmakse, mis sõltub varasemast käitumisest (experience rating), loob stiimuli käitumise parandamiseks.
• Läbipaistvus ja järelevalve: parema info kogumine ja pidev järelevalve vähendavad informatsioonilist asümmeetriat.
• Kontraktilised stiimulid: boonused, trahvid ja tulemusjuhtimine, mis liidavad agentide tasu saavutatud tulemustega.
• Regulatsioon ja piirangud: maksu-, kindlustus- ja finantsregulatsioonid, näiteks limiidid hoiustele või pankade ennetavad kapitalinõuded.
• Päästmise tingimused: kui päästekavasid kasutatakse, saab neid siduda tingimustega ja restruktureerimisega, et vältida tulevasi stiimuliprobleeme.

Erinevus adverse selection’ist

Moraalirisk tekib pärast lepingu sõlmimist ja tähendab muutust käitumises, sest riskide kandja on keegi teine. Adverse selection (valikupartikulaar) tekib lepingu enne — varasem teabeasümmeetria ajendab suurema riski kandjaid valima teenust (näiteks haige inimene ostab tervisekindlustust suurema tõenäosusega). Mõlemad probleemid on levinud kindlustuse ja finantskontaktide valdkonnas, kuid nad erinevad ajaliselt ja mehhanismilt.

Kuidas mõõdetakse ja uuritakse moraaliriske

Kõrvalaandumiseks kasutatakse nii eksperimente, loomulikke eksperimente (natural experiments) kui ka paneel- ja vaatlusandmeid. Näiteks analüüsitakse käitumist enne ja pärast omavastutuse muutmist või võrreldakse rühmadesid, kellel on erinevad stiimulid. Majandusuuringud püüavad kvantifitseerida, kui palju stiimulid muutuvad ja milline on sellest tulenev kulude kasv.

Praktilised soovitused poliitikakujundajale ja tarbijale

• Poliitika kujundamisel hinnata stiimuleid: kuidas toetused või päästmismehhanismid mõjutavad käitumist?
• Tarbijana valida kindlustuslahendusi, mis sisaldavad mõistlikku omavastutust — see aitab hoida kindlustushindu madalamal ja säilitada oma ettevaatlikkust.
• Ettevõtted peaksid siduma juhtide ja töötajate tasustamise tulemustega, et vähendada agentide ja omanike huvide lahknemist.

Kokkuvõtlikult: moraalirisk on oluline mõiste, mis aitab mõista, kuidas stiimulid ja vastutus mõjutavad käitumist. Seda saab leevendada läbi läbimõeldud disaini — kas see on kindlustustoode, regulatsioon või leping — nii, et otsustajad kannaksid osa oma tegevuse võimalikest tagajärgedest.

Näide: Isik ostab kindlustuse autovarguse vastu. Pärast sellise kahju eest kaitse ostmist võib sama isik olla oma auto lukustamisel vähem ettevaatlik. Kui see on nii, siis on tegemist omamoodi moraalse ohuga. Sõiduki varguse oodatavad tagajärjed on nüüd osaliselt kindlustusseltsi vastutusalas. Kas isik näitab auto lukustamisel samasugust ettevaatust, sõltumata sellest, kas on olemas kindlustus või kindlustusleping?

"Moraalirisk" võib mõnel juhul toimida kui vastupidine stiimulile ehk perversne stiimul, kus ebasobiv stiimuliprojekt viib soovimatute käitumismustrite tekkeni.

Küsimused ja vastused

K: Mis on moraalne oht?

K: Mis on näide moraalse ohu kohta?

K: Kes mõtles välja mõiste "moraalne oht"?

K: Kas moraalne oht on positiivne või negatiivne olukord?

K: Kas moraalirisk võib esineda ka muudes kui finantssituatsioonides?

K: Kuidas saab moraalset ohtu vältida?

K: Mis on moraalse ohu vastand?

Otsing