Navassa saar ehk La Navase Haiti kreooli keeles on väike saar Kariibi meres, kus keegi ei ela. See asub Kuubal Guantanamo Bayst üheksakümmend miili lõuna pool. Ameerika Ühendriikide valitsus väidab, et kahe ruutmiili suurune saar kuulub Ameerika Ühendriikide territooriumi alla, ning seda kontrollib Ameerika Ühendriikide kalade ja looduse teenistuse (U.S. Fish and Wildlife Service). Saarele pretendeerib ka Haiti. Navassa on tänapäeval asustamata, ent seda külastatakse juhuslikult teadusuuringute, keskkonnakaitse ja patrullimise eesmärgil.
Geograafia ja loodus
Saar on kalju ja kuivaloodusega, peaaegu puudub magevesi ning pinnakate on napp. Navassa pinna suurus on ligikaudu kaks ruutmiili (umbes paar ruutkilomeetrit) ja rannik on peamiselt kaljune, mille ümber on laiad korallrahud. Tänu oma asukohale ja vähese inimsekkumise tõttu on saar oluline linnu- ja mereelupaik: seal pesitsevad mitmed merelindude liigid ning ümbruse vetes on elus rikkalik korallrahustik ja kalastik. Alal on märkimisväärne ökoloogiline väärtus ning seetõttu on see kaitse all ja sellel kehtivad piirangud külastustele ja tegevustele.
Ajalugu lühidalt
Mõned Christoph Kolumbusega koos purjetanud meremehed andsid 1504. aastal Navassa nime, sest seal ei olnud võimalik leida magevett. 1800. sajandi keskpaigas sai saar tähelepanu guaano ehk linnusõnniku leidmise tõttu — guaano oli väärtuslik väetis.
Kapten Peter Duncan andis selle 1850. aastate lõpus USA-le guaano kaevandamiseks. USA-s lubas Guano Islands Act välismaal asuvate guanoallikate hõivamist ja kasutamist, mille alusel tekkisidki Ameerika nõuded Navassale. Guano-kaevandamine tõi saarele tööjõu ja rahvusvahelise tähelepanu; kaebused töötajate kohtlemise ja tööhõive tingimuste üle viisid 1889. aastal tülideni tööliste ja valdajate vahel.
Pärast 1889. aasta mässu ja 1898. aasta Hispaania-Ameerika sõda lõpetati kaevandamine. Saare majanduslik ja strateegiline tähtsus muutus 20. sajandi alguses.
20. sajand ja tuletorn
Pärast Panama kanali avamist 1914. aastal muutus Navassa taas tähtsaks, sest sinna ehitati tuletorn. Tuletorn aitas ohustada meresõitu ümber Lääne-Kariibi laevateede, mis muutusid pärast kanali avamist tihedamaks. Tuletorni valgustus tagas laevadele orientiiri; hiljem, kui mereside ja navigatsioonitehnoloogia arenes, vähenes selle tähtsus.
Pärast Teist maailmasõda ei elanud seal enam keegi. 1996. aastal eemaldati saare tuletoru valgustus ja saar anti üle USA siseministeeriumile. Kolm aastat hiljem, 1999. aastal, sai saare omanikuks Fish and Wildlife Service.
Õiguslik vaidlus ja tänane staatus
Navassa staatus on juriidiliselt vastuoluline: Ameerika Ühendriigid tuginevad peamiselt 19. sajandi toimingutele ja Guano Islands Act alusel esitatud avaldusele, samas kui Haiti väidab, et saar kuulub ajaloolise lähte tõttu Haiti territoriaalsele koosseisule. Vaidlus ei ole viinud laiaulatuslikele diplomaatilistele konfliktidele, kuid küsimus jääb rahvusvaheliseks õiguslikuks ja poliitiliseks probleemiks.
Alates 1999. aastast haldab saart Ameerika Ühendriikide kalade ja looduse teenistus (U.S. Fish and Wildlife Service), mis on määranud selle loodushoiu eesmärgil kaitstuks ning teinud saarele piiranguid külastamisele ja tegevustele. Navassa on ametlikult Navassa National Wildlife Refuge (Rahvuslik Looduskaitseala) osaks — eesmärgiks on kaitsta sealset linnustikku, merelist elurikkust ja saare habitate.
Ligipääs ja kehtivad piirangud
Saar on kaugel ja ligipääs on piiratud. Enamik külastusi on korra- või perioodilised teaduslikud ekspeditsioonid, keskkonnajärelevalve ja patrullid. Tavareisijatel pole saarele vaba ligipääsu — sisenemine vajab luba ning seal kehtivad ranged reeglid, et kaitsta haavatavat elusloodust ja vältida ökoloogilist kahjustust. Samuti teostavad meres patrullimist ja järelevalvet Ühendriikide ametiasutused.
Tähtsus ja ohud
Navassa saar on oluline näide väikesaare ökoloogilisest väärtusest ja sellest, kuidas ajaloolised majandushuvid (näiteks guano-kaevandamine) on jätnud püsiva mõjuka jälje. Kaitsealana aitab see hoida ära elupaikade edasise kahjustumise, kuid saar on siiski haavatav invasiivsete liikide, kliimamuutuste ja korallrahude tervise halvenemise suhtes. Rahvusvaheline huvi ja kahe riigi vaidlus muudavad saare otsuste tegemise ning kaitsekorralduse ajutiseks ja keeruliseks.
Kuigi Navassa on väike ja kaugel, annab see väärtuslikku teavet merenduse ajaloost, kolonialismist ja looduslike alade kaitse probleemidest ning jääb oluliseks uurimis- ja kaitseobjektiks Kariibi piirkonnas.