Nickel Creek on Ameerika akustiline trio, mille muusikalised juured ulatuvad sügavalt bluegrassi, kuid mille liikmed ise nimetavad oma stiili pigem "progressiivseks akustiliseks". Ansambli tuumikuks on kolm muusikut: Chris Thile (mandoliin), Sean Watkins (kitarr) ja Sara Watkins (viiul / fiddle). Kuigi trio on kõige tuntum kolmehäälsete vokaalide ja virtuoosse akustilise mängu poolest, on esinemistel ja stuudiotöödel sageli kaasatud ka bassi mängiv muusik.

Bändis on bassiroll aja jooksul vahetunud: Chris Thile'i isa Scott Thile, Byron House ja Derek Jones on kõik ansamblis basskitarri mänginud, ning alates 2003. aastast on Nickel Creekiga bassi mänginud ka Mark Schatz. See mitmekesisus lisab kontsertidele ja salvestustele erinevaid rütmilisi ja kõlapilte.

Nickel Creeki muusika ühendab traditsioonilise bluegrassi elemente, folki, indie-rocki, klassikalist tunnetust ja pop-melodiaid. Bänd on tuntud teravate arranžeeringute, pingelise taktimängu ja üksikasjalike harmooniate poolest. Kuigi ansambel mängib sageli ka kaetisi — näiteks lugusid Radioheadilt, Elliott Smithilt, Bob Dylanilt ja üllatuslikult isegi Britney Spearsi "Toxic" —, on enamik nende repertuaarist originaallood, mille autoriteks on peamiselt ansambli liikmed ise.

Nickel Creekil on mitmeid stuudioplaate ja nad on pälvinud kriitikute ning publiku tunnustuse oma innovaatilise lähenemise eest akustilisele muusikale. Bänd tegi mõneks ajaks pausilise 2000ndate lõpus, kuid on hiljem taas ühinenud ja jätkanud salvestamist ning esinemisi. Liikmed on lisaks Nickel Creekile aktiivsed ka sooloprojektides ja teistes koostöödes — näiteks Chris Thile on tuntud ka Punch Brothersi juhina ning Sara ja Sean Watkins on samuti tegelenud soolo- ja koostööprojektidega.

Tänu oma võimele siduda vanu traditsioone kaasaegse lähenemisega on Nickel Creek mõjutanud palju noorema põlvkonna akustilisi muusikuid ja aidanud populariseerida progressiivset bluegrassi laiemale publikule.