Outstationid: Austraalia aborigeenide väikesed kodu-asulad
Outstationid: Avasta Austraalia aborigeenide väikesed kodu-asulad — homelands, traditsiooniline maa, kultuur, kogukond ja eluviis Põhjaterritooriumist Queenslandini.
Austraalias on outstation väike aborigeenide maa-asula. Need on tavaliselt rajatud kogukonna traditsioonilisele maale või selle lähedale; seetõttu nimetatakse outstations ka homelands'iks. Outstationis elavad inimesed on tavaliselt tihedalt seotud, kuuludes ühte või kahte perekonda. Inimestel on maaga vaimne ja esivanemate suhe. Asulas elavate inimeste arv võib aastaringselt suureneda ja väheneda, sõltuvalt sündmustest (näiteks surmajuhtumitest ja tseremooniatest), kuid püsielanike arv on tavaliselt alla paarikümne inimese. Väljaspool asula määratlus varieerub suuresti sõltuvalt piirkonnast, kultuurirühmast, ajaloost ja riigi omandiseadustest. Üldiselt liigitatakse neid aborigeenide omandis oleval maal asuvateks elamualadeks. Sageli asuvad need kultuuriliselt tähtsate paikade lähedal. Keskmine tugipunkt koosneb vaid ühest või mitmest majast ja veeallikast. Need on tavaliselt väga lihtsad ja täielikult seal elavate inimeste ehitatud. Enamik neist kogukondadest asub Põhjaterritooriumil, Lääne-Austraalias, Lõuna-Austraalias ja Queenslandis.
Statistilistes andmetes nimetatakse äärealasid "eraldiseisvateks põlisrahvaste kogukondadeks". Austraalias on üle tuhande sellise kogukonna. Need on suures osas omavalitsuslikud.
Kuidas outstationid tekkisid
Outstationide liikumine sai nähtavaks 20. sajandi teisel poolel, kui paljud aborigeenid ja nende pered hakkasid tagasi kolima traditsioonilistele maadele pärast pikki aastaid misjonite, koloniaalsete asulate ja linnaasutuste mõju all elamist. See tagasipöördumine oli tihti vastus soovile taastada side maaga, säilitada keelt ja tavasid ning elada iseseisvamalt. Mõnel alal mõjutasid seda ka riiklikud poliitikad, maaõigused ja kohalike kogukondade otsused.
Elukorraldus ja infrastruktuur
- Elamud: Majad on lihtsad, sageli perede endi rajatud või kogukonna ühiste jõupingutustega ehitatud.
- Vesi ja toit: Veeboorid, allikad või paigaldatud veevarustus on eluks hädavajalikud; paljudes kohtades tuleb vesi ette toimetada pikkade teekondade kaudu.
- Elekter: Mõnes outstationis kasutatakse generaatorit või päikesepaneele, teistes võib puududa püsiv elektriühendus.
- Teenused: Tervishoid, haridus ja transport võivad olla piiratud või korrapärased ainult teenuseväljakulairetuste alusel. Paljud pered käivad suurematest keskustest teenuseid saamas.
Õigused, maaomand ja haldus
Outstationid paiknevad tihti aborigeenide omandis oleval maal või aladel, millel on eriline juriidiline staatus (näiteks maa-usaldused või lepingud). Maaõiguste ja riigi regulatsioonide raamistik mõjutab, kuidas kogukonnad said õigusi, toetusi ja ligipääsu teenustele. Halduse vormid võivad varieeruda: mõned outstationid on iseseisvad suguharude põhiselt juhitud väikekogukonnad, teised on seotud laiemate asualade omavalitsuste või organisatsioonidega.
Kultuuriline tähendus
Outstationid on sageli seotud kohtadega, mis on kultuuriliselt tähtsad — seal paiknevad laamad, kalmistud, rituaalipaigad ja ressursid, mis on osa põliskogukondade teadmiste ning uskumuste süsteemist. Elamine sellistes kohtades võimaldab säilitada keelt, traditsioone ja sukupõlvelist teadmistevahetust — see on tihti kivikõva eeldus kultuurilise identiteedi ja ühiskondliku sidususe säilitamiseks.
Väljakutsed
- Logistika ja taristu: Remont, jäätmekäitlus ja kütuse ning toiduvedu on kulukad ja keerukad, eriti kui asula on kaugel teedest.
- Teenuste kättesaadavus: Põhjalik meditsiini- või haridusteenus ei pruugi olla igapäevaselt kättesaadav; koolitused ja meditsiinikontrollid toimuvad tavaliselt perioodiliselt.
- Rahastamine: Hooldus- ja investeerimisvajadused ületavad tihti kohalike võimalusi; riiklikud ja mittetulunduslikud programmid annavad tuge, kuid need ei kata alati kõiki kulusid.
- Keskkonnariskid: Kuivus, üleujutused ja muud kliimamuutuse mõjud võivad ohustada veevarusid ning toidutagavara.
Toetused ja tulevik
Valitsused ja mitmed organisatsioonid on pakkunud erinevat abi — alates infrastruktuuri ehitamisest kuni tervishoiu- ja haridusprogrammide rahastamiseni. Samal ajal rõhutavad kogukonnad ja teadlased, et tõhus tugi peab lähtuma kohaliku juhtimise ja kultuuriliste prioriteetide tunnustamisest ning olema paindlik, et toetada kestlikku eluviisi traditsioonilisel maal.
Kokkuvõte
Outstationid on Austraalia põlisrahvaste väiksemad, sageli peredepõhised asulad, mis võimaldavad inimestel elada oma traditsiooniliste maade lähedal ja hoida sidet kultuuri, maaga ja esivanemate tavadega. Kuigi need asulad pakuvad tugevat kultuurilist tähendust ja elukvaliteedi mõningaid aspekte, seisavad nad silmitsi oluliste infrastruktuuri- ja teenuseprobleemidega, mille lahendamine nõuab nii kohalike kogukondade kui ka laiemate ühiskondlike institutsioonide koostööd.
Ajalugu
Ajalooliselt tähendas sõna outstation elumaja või varjualune lamba- või karjaaias. Sellised varjualused ehitati jaamadele, mis olid piisavalt suured, et (hobuse seljas) oleks võimalik sõita rohkem kui ühe päeva jooksul eri osade vahel. Need sisaldasid voodeid ja toitu karjakasvatajatele.
1970ndatel ja 1980ndatel aastatel kolis suur hulk aborigeene linnadest ja misjonitest, kuhu nad olid aastaid varem asunud, ära. Nad pöördusid oma peredega tagasi piirkondadesse, kus nad üles kasvasid, ja rajasid seal laagrid või kodud. See sai tuntuks kui outstation liikumine. Enamiku inimeste jaoks oli see katse naasta traditsioonilise eluviisi juurde ning saada tagasi oma autonoomia ja iseseisvus. See liikumine arenes pärast seda, kui Austraalia valitsus oli otsustanud anda põliselanikele sotsiaaltoetusi. Samuti oli see alustanud poliitikat, millega julgustati põlisrahvaste kogukondade enesemääramist ja enesehaldust. See oli vastupidine sellele, mida valitsus oli varem Austraalia põliselanike jaoks kavandanud (kultuuriline assimilatsioon).
1976. aasta oktoobris oli aborigeenide ministeeriumi aruande kohaselt üle 100 aborigeenikogukonna. Enamik neist asus põhjaterritooriumil. Arnhem Landil oli 1976. aasta lõpuks umbes 55 ääremaakonda, mille keskmine suurus oli umbes 30 inimest. Veel umbes 30 asustusüksust asus Põhjaterritooriumi edelaosas ja nende suurus varieerus 15 kuni 100 inimest. Põhja-Territooriumil oli varajane edu outstation movemnet'is, sest 1976. aastal võeti territooriumil vastu aborigeenide maaõiguste seadus (Aboriginal Land Rights Act). See oli esimene aborigeenide maaõigusi käsitlev seadus riigis.
Praegu on Austraalias üle tuhande väliskogukonna. Põhjaterritooriumil on umbes 500 ning umbes kolmandik territooriumi aborigeenidest elab ääremaal.
Mitmed uuringud on näidanud, et äärealadel elavad inimesed on palju tervemad kui teised aborigeenid.
Küsimused ja vastused
K: Mis on väliseesti?
V: Outstation on Austraalia aborigeenide väike maa-asula, mis on tavaliselt rajatud kogukonna traditsioonilisele maale või selle lähedale.
K: Kes elab outstationis?
V: Outstationis elavad inimesed on tavaliselt tihedalt seotud, kuuluvad ühte või kahte perekonda ning neil on maa-alaga vaimne ja esivanemate suhe.
K: Kui palju inimesi elab ääremaal?
V: Asulas elavate inimeste arv võib aastaringselt suureneda ja väheneda, kuid püsielanike arv jääb tavaliselt alla paarikümne.
K: Kus asub enamik neist kogukondadest?
V: Enamik neist kogukondadest asub Põhja-Territooriumil, Lääne-Austraalias, Lõuna-Austraalias ja Queenslandis.
K: Milliste andmetena nad statistilistes andmetes esinevad?
V: Statistilistes andmetes nimetatakse äärealasid "eraldiseisvateks põlisrahvaste kogukondadeks".
K: Kui palju on Austraalias eraldiseisvaid põlisrahvaste kogukondi?
V: Austraalias on üle tuhande sellise kogukonna.
K: Kas need asulad on omavalitsuslikud?
V: Jah, nad on suures osas omavalitsuslikud.
Otsige