Pentatomoidea on putukate ülemperekond alamseltsis Heteroptera. Neid kutsutakse sageli kilbikärakateks või haisukärakateks. Nad on väga levinud, umbes 7000 liiki.
Neile on ühine imavate suulaugude paigutus. Neil on seljal mingi kõva kilp. See on osa rindkerest, mis ulatub tagasi üle kõhu. Samuti on neil esimese ja teise jalapaari vahel näärmed. Need näärmed toodavad haisevat vedelikku. Kilp ja haisev vedelik peletavad võimalikke kiskjaid. Ka nende poegadel, mida nimetatakse nümfideks, on haisunäärmed.
Selles rühmas on 15 perekonda. Üks neist, Pentatomidae, on eriti tuntud kui haisukärbsed. See on Pentatomoidea suurim perekond, kus on umbes 900 perekonda ja üle 4700 liigi.
Morfoloogia ja määratlemise tunnused
Pentatomoidea iseloomustab kompaktne, sageli kilbi- või kilbikujuline keha. Tavalised tunnused:
- Suulauad: pistikulised/imavad, sobivad taimevedelike või mõnikord saagi imemiseks.
- Scutellum (kilp): paljudel liikidel on suur ja kõva scutellum, mis katab keskmise osa seljast; mõnel, nt Scutelleridae-sugukonnas, on see eriti arenenud.
- Haisunäärmed: paiknevad rinnal esimese ja teise jalapaari vahel ning eraldavad kaitsvat lõhna- või maitseainet.
- Antennid ja jalad: antennid on sageli mitmeosalised (tavaliselt 4–5), tarsid (jalatalad) 2–3-liikmelised sõltuvalt perekonnast.
Elutsükkel
Pentatomoidea lõigub hemimetaboolselt ehk mittetäieliku arenguga: muna → nümf (mõnejärguline kasv ilma röövikujulise staadiumita) → isend. Nümfid meenutavad väikseid täiskasvanuid, kuid puudub tiibede areng kuni viimaste staadiumiteni. Nümfidel on samuti haisunäärmed ning nad läbivad mitmeid väliskoorimisperioode (instaarid).
Toitumine ja käitumine
Suur osa kilbikärakatest on taimeimijad — nad toituvad lehtedest, õitest, seemnetest ja viljadest, põhjustades vahel märgatavat kahju põllukultuuridele ja viljapuuaedadele. Samas leidub ka kiskjaid ja üldtoidulisi liike, kes söödavad väikseid putukaid või surnud orgaanikat. Paljud liigiti on aktiivsed päeval; mõned võivad koguneda talvitumiseks hoonetesse või vegetatsiooni tihedate alade taha.
Kaitsestrateegiad
Põhilised kaitsevõtted on:
- Keemiline kaitse: haisunäärmeid kasutatakse ründajate eemalepeletamiseks või hoiatamiseks.
- Mehaaniline kaitse: kõva kilp ja kehakuju raskendavad kiskjate rünnakut.
- Kombineeritud käitumine: mitmed liigid kogunevad koos ja näitavad kollektiivset hoiakut või varjepaiku.
Levinumad perekonnad ja majanduslik tähtsus
Pentatomoidea hõlmab mitmeid perekondi, millest mõned on eriti tuntud:
- Pentatomidae — haisukärbsed, paljud põllukahjurid (nt marmor-kilbikärakas Halyomorpha halys on levinud invasiivne liik).
- Scutelleridae — kilbkärakad, kelle scutellum on eriti ulatuslik ja katab suure osa kehalt.
- Cydnidae — pinnasesse kaevuvad liigid (burrowing bugs), kes toituvad sageli taimejuurtest.
- Acanthosomatidae ja Thyreocoridae — sisaldavad nii taimeimijaid kui ka spetsiifilisemaid liike.
Paljud kilbikärakad on olulised põllumajanduse mõttes: mõned on tõsised kahjurid, kahjustades vilju ja seemneid, teised aga aitavad kontrollida kahjulikke putukaid. Seetõttu on nende määramine ja bioloogia uurimine tähtis nii põllumeestele kui ka looduskaitsjatele.
Levik ja liigiline mitmekesisus
Pentatomoidea esinevad üle maailma, kuid liigirikkus on suurim troopikas. Kokku on grupis hinnanguliselt umbes 7000 liiki, eri perekondades ja ökoloogilistes niššides — kodudes, metsades, põldudel ja isegi maa-alustes keskkondades.
Tuvastamise nõuanded harrastajale
Kui soovid kilbikärakaid määrata, vaata tähelepanelikult järgmisi tunnuseid:
- keha kuju (kas scutellum on suur või väike),
- suuosa pikkus ja tüüp (imav/pistikuline),
- antennide ja tarside liigendite arv,
- värvus- ja mustritunnused ning iseloomulik lõhn taltsutamisel (haisunäärmete toime).
Kokkuvõtvalt on Pentatomoidea mitmekesine ja ökoloogiliselt oluline ülemperekond, mille liikide elustiilid ulatuvad taimeimijatest kiskjateni ning kelle kaitse- ja adaptsioonistrateegiad on hästi arenenud. Mõned liigid on majanduslikult märkimisväärsed kahjurid, mistõttu nende tundmine ja uurimine on oluline.
