Phoronida ehk hobuserakad on väike mereloomade rühm, kuhu kuulub umbes kakskümmend liiki ja mis jaguneb kahele peamisele perekonnale. Phoronidid kuuluvad traditsiooniliselt Brachiozoa'de hulka, kuhu on paigutatud ka brachiopodid, kuid nende täpne evolutsiooniline positsioon on teadlaste seas olnud aruteluobjekt.
Morfoloogia ja eluviis
Phoroniidid on ümar- või ussikujulised ning elavad tavaliselt oma eritoodetud torudes. Torud koosnevad peamiselt kitiinist ja võivad olla mattunud mudasse või liivasse, kinnituda kivisele pinnasele või moodustada kolooniaid kaljudel, kus torud on üksteise ümber keerdunud ja annavad toestuse. Mõned liigid on võimelised ka lahustama kaltsiumkarbonaati sisaldavaid kive — näiteks lubjakivi või teisi lubjalisi kihte — ning elama neisse tekkinud aukudes, mis on sageli vooderdatud nende eritunud toruga; neid võib leida ka inimtekkelistes struktuurides nagu tsemendimüürides.
Iseloomulik tunnus on lofofor — suu ümber paiknev karvane ja haruline toitmisstruktuur, millega phoronidid filtreerivad planktonit ja orgaanilist tolmu veest. Just see lofofori kujunemine ja tihti hobuseraua-laadne rida tarvitsevaid harjakesi on põhjuseks nimesõna "hobuserakad". Neid lestaid ümbritseb tihti U-kujuline seedesüsteem: peaosas on suu ja lophophore, soolestik on paigutunud nii, et väljaheide väljub keha lähedal olevalt alalt.
Paljunemine ja areng
Enamasti on phoronidid suguliselt paljunevad: sugurakud väljutatakse vette ja toimub välisviljastus. Paljud liigid on erilised gazduvuses (dioetsiidsed), kuid on ka liike, kus esineb ühesoolisust. Viljastatud munast areneb vabaellu ujuv aktinotroška larv (actinotroch), mis veedab planktonis aega kuni mitu nädalat, levitades seeläbi liiki. Actinotroch kinnitub lõpuks sobivale aluspinnale, metamorfiseerub täiskasvanuks ja hakkab eraldama kitiinset toru. Mõnel liigil on leitud ka aseksuaalseid paljunemisviise (põhjarid või budimine) ning mõningane brooding‑käitumine, kus noored arenevad täiskasvanu torus.
Levik ja ökoloogiline roll
Phoronidid elavad peaaegu kõikides meredes ja ookeanides (välja arvatud polaarmered) ning enamik liike on geograafiliselt laialt levinud. Nad esinevad kuni umbes 400 meetri sügavusel, kuid sagedamini leitakse neid 0–70 meetri sügavusvahemikus. Nende eluiga on lühike — hinnanguliselt umbes aasta, kuid see võib liikide lõikes erineda.
Nad toimivad tähtsa filtritoitujana bentose ökosüsteemides: lofoforiga tarbitav plankton ja peenosakesed aitavad hoida vee kvaliteeti ja energiaringlust. Samal ajal mõjutavad nad substratuuri — nii torude kuhjumise kui ka kivide erosiooni kaudu — ning võivad pakkuda varjupaika ja elupaika väikestele organismidele. Phoronideid toituvad erinevad kalad, molluskid ja muud bentilised kiskjad ning neid võivad rünnata ka nudiibranchid ja teised selgrootud.
Süsteemaatika ja teadusuuringud
Phoronida paigutus loomade ehituslikus ja molekulaarses süsteemikas on olnud vaidluse objekt. Traditsiooniliselt liigitati nad koos Bryozoa ja Brachiopoda'ga lophophorate rühma põhinevalt ühest peamisest tunnusest — lofoforist. Kaasaegsed molekulaarsed uuringud kinnitavad siiski, et need rühmad kuuluvad laiemasse Lophotrochozoa ehk Spiralia hulka, kuid täpne sugulus ja sisemine jagunemine on osaliselt lahtine teema. Phoronidid on huvipakkuvad ka arengu- ja evolutsioonibioloogias, sest nende larvaareng ja lihtne organismi‑ehitus annavad infot lophophorate ja teiste lüliliste suguluste kohta.
Kaitse ja uurimise seis
Phoronide ökoloogia ja taksonoomia on võrreldes paljude teiste mererühmadega vähem uuritud. Enamikel liikidel puudub laialdane konserveerimisstaatus, kuid nende populatsioone võivad mõjutada elupaikade hävitamine, saastumine ja kliimamuutused. Uurimistööd keskenduvad sageli liigiomadustele, levikule, larvaalsele arengule ja nende rollile mereökosüsteemides.
Kiired faktid:
- Elupaik: torukujulised isendid liivas, mudas või kivisel alusel.
- Toitumine: vahevooluline filtritoitja, kasutab lofoforit.
- Levik: enamus maailma ookeanitest, peamiselt madalvesi.
- Areng: vaba ujuv actinotroch‑larv, mis kinnitub ja metamorfiseerub.
