Piciformes on linnuliikide seltskond, mis hõlmab umbkaudu 67 perekonda ja veidi üle 400 liigi. Suurima osa moodustab perekond Picidae (tuttvarblased ja nende sugulased), mis on tuntud rähniliste ja nendega sarnaste liikide poolest. Peaaegu kõik piciformid on peamiselt metsades elavad (arboreaalsed), kuid esineb nii troopika- kui ka parasvöötme liike.

Taksonoomia ja liigirikkus

Rühma kuuluvate liikide arv ja liigendatus sõltub taksonoomilisest käsitlusest, kuid üldiselt määratletakse Piciformes kui mitmeid selgelt eristatavaid perekondi ja liike, millest ligi pool kuulub rähniliste perekonda. Lisaks rähnidele on sellesse seltskonda liigitatud näiteks tuukanid, barbetid ja teised sarnased grupid.

Morfoloogia ja kohastumused

Piciformes’i iseloomustab mitmete morfoloogiliste tunnuste kombinatsioon, mis toetab puudeelamist ja puurimist:

  • Jalad: peaaegu kõigil on papagoi-sarnased zygodaktüüljalad — kaks varvast ees ja kaks taga —, mis annavad suurepärase haardevõime puutüvedel liikumiseks ja ronimiseks. Erandiks on mõned three-toed rähnilised.
  • Nägu ja nokk: rähnidel on tugev, terav nokk puurimiseks ning sageli ka elastne, pikk keel, mis on ette nähtud putukate kättesaamiseks. Tuukanitel on suur, kuid kerge nokk, mis sobib viljade väljapüüdmiseks ja teisteks funktsioonideks (nt soojusregulatsioon).
  • Sulestik: liigid varieeruvad värvikirevuse ja mustrite poolest. Paljudel noorlindudel on pesas veidi eriilmelik sulestik kui täiskasvanutel.

Toitumine

Üldiselt on piciformid peamiselt putuktoidulised, kuid toitumisstrateegiad on mitmekesised:

  • Rähnid otsivad putukaid kesta ja puuõõnsuste seest ning asjatavad puu kestas ja oksadel.
  • Barbetid ja tuukanid söövad sageli suures osas vilju ja seemneid ning osalevad seeläbi seemnete levitamises.
  • Erandlikud grupid, nagu mesikäpad, on tuntud kui vähesel määral vaha ja mesitarude tarbijad — mõned neist seedivad isegi mesilasvaha — kuigi putukad moodustavad siiski suure osa nende dieedist.

Elupaik ja levik

Piciformes on valdavalt arboreaalsed) linnud, kes elavad puude, metsade ja metsaservade elupaikades. Nende maailmlevik hõlmab nii troopilisi kui parasvöötme metsi; eri perekonnad on kohanenud vastavalt kohalikele tingimustele (nt sademete hulk, metsastruktuur, kõrgus).

Pesitsemine ja paljunemine

Enamik piciformes’i liike pesitseb koopapessa või puuõõnsuses — nad kaevavad tihti koopa ise või kasutavad vanu õõnsusi. Kutsuvaid tunnuseid on:

  • Pesakoopad: paljud rähnilised puurivad sobiliku pesa ise, mis kaitseb poegi ja pesitsust konkurentide eest.
  • Poegimine: enamik liike on poegimisvõimetud ehk altriciaalsed — poegivad välja abitud ja vanemate intensiivset hoolt vajavana; vanemad toitvad ja hooldavad pesas pikemat aega.
  • Paljud liigid näitavad tugevat paarisideme- ja vanemahoolduse käitumist; mõnel liigil esineb ka kooperatiivne pesitsus.

Käitumine ja kommunikatsioon

Rähniliste puhul on tähendusrikas nii heli- kui füüsiline kommunikatsioon. Näiteks rähnid koputavad sageli puu külge (drumming) — see on oluline signaal territooriumi ja paaritumise puhul. Tuukanid ja barbetid suhtlevad tihti häälitsuste kaudu; mitmete liikide langenud toitmine ja viljade jagamine on sotsiaalne käitumisnähtus.

Suurusevahemik

Piciformes’i liikide suurus varieerub märgatavalt: kõige väiksemad võivad olla vaid umbes 8 cm ja kaaluda kõigest paar grammi (nt väiksemad rähnilised), suurimate hulka kuuluvad kuni ligi 63 cm pikkused ja kuni mõnesajagrammise kehakaaluga liigikaaslased (nt tuukanid). Originaltekstis on näited ulatusega 8 cm/7 g kuni 63 cm/680 g, mis illustreerib suurt morfoloogilist mitmekesisust.

Ökoloogiline roll ja kaitsestatus

Piciformes mängivad ökosüsteemides olulist rolli: rähnid aitavad kontrollida puude putukasistest ja kahjuritest, tuukanid ja barbetid levitavad seemneid ning mesikäpad võivad mõjutada mesilasperesid. Mitmed liigid on aga ohustatud metsaraie, elupaikade killustumise ja inimese tegevuse tõttu. Hooldusmeetmed hõlmavad elupaikade kaitset, vanade puude säilitamist ja pesitsusõõnsuste hooldamist.

Kokkuvõte

Piciformes on mitmekesine ja ökoloogiliselt tähtis lindude rühm, mis ühendab nii putuktoidulisi rähne kui ka vili-, vaha- ja muu toitumisega kohastunud liike. Nende kohastumused — zygodaktüüljalad, tugevad nokad, spetsialiseerunud keeled ja koopapesitsemine — teevad neist omanäolise ja tähtsa osa paljude metsade elustikust.