Lootsikala (Naucrates ductor) on kala, kes elab paljudes maailma paikades, eelkõige troopilistes ja subtroopilistes ookeanites. Nad eelistavad soojemat vett ja liiguvad tihti veepinnal või selle lähedal, kus on hõlpsam leida suuri peremeesliike ning toitu. Lootsikalad esinevad Aafrika, Aasia, Austraalia ja Lõuna- ja Põhja-Ameerika rannikualadel — nii Atlandi, India kui ka Vaikse ookeani vetes.
Elupaik ja levik
Lootsikalad on laialivalguvad ja neid kohtab nii ranniku lähedastes vetes kui ka avamerel. Tavaliselt liiguvad nad vabas vees koos haide ja teiste suurte mereimetajate või kaladega, kellega neil tekib sageli püsiv seos. Nad võivad olla nii pinnal kui ka mõõdukal sügavusel (epipelagiaalne tsoon) ning mõnikord järgivad laevu või triivivaid objekte, mis pakuvad varju ja toitu.
Käitumine ja suhted teiste liikidega
Lootskalad kogunevad tavaliselt haide (ka raide ja merikilpkonni) ümber. Nad kasutavad neid suurte kalade või kilpkonnade lähedust kaitseks, sest potentsiaalsed kiskjad kipuvad selliseid suuri ja võimsaid loomi vältima. Lootsikalade ja nende peremeeste vaheline suhe on tihti mutualistlik — kala saab toitu ja kaitset, samal ajal kui peremeesest kaovad parasiidid ning tema nahalt puhastatakse haavad ja prahid.
Väikseid lootsikalu on sageli nähtud ujumas haide suhu, et süüa väikeseid toidutükke haide hammastest või limast. Meremehed on isegi öelnud, et haid ja lootsikala käituvad nagu lähedased sõbrad. Kui laev püüdis haid, millele lootsikala järgnes, teatasid mõned inimesed, et lootsikala järgnes laevale kuni kuus nädalat.
Muudel juhtudel järgnevad nad laevadele mõnikord väga pikkade vahemaade taha. Paljusid lootsikalaid on nähtud Inglismaa rannikul, mis on kaugel nende tavalisest elukohast — see näitab, et nad võivad laevade ja triivivate objektide abil teha pikki rännakuid.
Toitumine
Lootsikalade põhitoit koosneb peamiselt väikestest kalastest, krabidest, kalmaaridest, planktonist ja peremeeste nahalt eemaldatud parasiitidest. Nad söövad suuremate kalade parasiite ja toidujääke, mida peremees ei söö, mis teeb neist kasuliku puhastaja. Noored lootsikalad kogunevad sageli meduuside ja triivivate merevetikate ümber, kust nad leiavad toitu ja varju.
Välimus ja suurus
Lootsikala on tumesinisest kuni hõbedase mustani ja on altpoolt veidi heledama värvusega. Neil on 5–7 tumedat triipu, mis kulgevad ülevalt alla. Kui kala on erutatud, võivad need triibud osaliselt kaduda ja seljale ilmuda kolm suurt sinakat laiku. Tavaliselt on lootsikala pikkus umbes 30 cm, kuid aeg-ajalt leidub isendeid, kes ulatuvad kuni 70 cm pikkuseni. Keha on piklik ja voolujooneline ning uimed suhteliselt suured, mis aitab neil ujuva eluviisiga hästi toime tulla.
Paljunemine ja eluiga
Lootsikala paljunemisest on kirjeldusi vähem kui mõnede teiste kalade puhul. Neil on ovipaariline paljunemine, kus emane vabastab mune ja isane viljastab neid vees. Vastsed on planktonilised ning noored isendid sõltuvad alguses rohkem triivivast materjalist ja meduusidest, kuni saavad iseseisvalt suhelda suuremate peremeestega. Täpsem eluiga sõltub keskkonnast, kuid täiskasvanud isendid võivad elada mitu aastat.
Suhted inimestega ja kasutus
Lootsikala ei tee inimestele haiget ja väidetavalt on see heade maitseomadustega. Neid kasutatakse mõnel pool kohalikus kalanduses ja toidukulinaarias, kuid nad ei ole laialdaselt püügil isegi siis, kui neid peetakse söödavateks — neid on raske püüda, sest nad liiguvad sageli koos suurte peremeestega ja ei püsigi kaua ühes kohas.
Kaitse ja ohud
Kuigi lootsikala ei ole laialdaselt sihtotstarbeline sihtkala, mõjutavad neid habitatikaotus, mere saastatus ja juhuslik püük (bycatch). Kuna nad sõltuvad suurtest rändavatest peremeestest, võivad haftöö või mereloomade populatsioonide vähenemine ja muutused ookeanitemperatuuris mõjutada ka lootsikalade arvukust.
Nimetuse päritolu
Nimetusele "lootsikala" on mitmeid seletusi. Tõenäoliselt tuleneb see sellest, et nad ümbritsevad haid nagu puksiirid ookeanilaeva.
