Ulsteri istutamine (inglise keeles Ulster Plantation) oli 17. sajandi alguses korraldatud Ulsteri koloniseerimine ehk koloniseerimine (istutamine). Ulster on Iirimaa provints, mida Inglise kuningriik püüdis panna enda kontrolli alla pärast 16.–17. sajandi sõjalisi kokkupõrkeid. Inglise valitsus julgustas ja toetas uute asunike – peamiselt Šotimaalt ja Inglismaalt pärit inimeste – sissevoolu, et nõrgendada kohalike gaeli hõimude vastupanu ja kindlustada kroonile lojaalne elanikkond. Algusena loetakse 1606. aastat, kuid 1609. aastal kujunes istutuse korraldus ametlikumaks ja laialdasemaks.

Taust ja põhjused

17. sajandi eelnevatel aastakümnetel olid Ulsteri gaeli pealikud – eelkõige O'Neilli ja O'Donnelli dünastiad – olnud Inglise troonile tugevaimaks vastupanuks. Pärast üheksa-aastast sõda ja 1603. aasta relvarahu ning 1607. aasta tuntud juhtumit, mil paljud gaeli pealikud põgenesid (nn Flight of the Earls), kasvas Inglise kuninga võimalus konfiskeerida laialdaselt maad. Kroon nägi istutamist nii julgeolekumeetmena kui ka võimalusena majanduslikuks moderniseerimiseks ning protestantliku ja ingliskeelse elanikkonna suurendamiseks.

Kuidas istutamine toimus

Kroon võttis ära kõik O'Neilli (gaeli keeles Uí Néill) ja O'Donnelli (gaeli keeles Uí Domhnaill) pealikutele kuulunud maad ning jagas need uute omanike ja kolonistide vahel. Need alad hõlmasid suurt osa Donegali (tol ajal Tyrconnell), Tyrone'i, Fermanaghi, Cavani, Coleraine'i ja Armaghi krahvkonnast ning suures osas ka Antrimi ja Downi krahvkonnast. Kokku võeti maad hinnanguliselt sadu tuhandeid akreid (sadu tuhandeid hektareid) ja jagati eri tüüpi rentnike ja investorite vahel.

Kolonisatsioon hõlmas mitut gruppi:

  • Undertakers (suurmaaomanikud), kellele anti maa-ühikud tingimusega, et nad toovad teatud arvu protestantlikke peresid, ehitavad kindlustusi ja rajavad talusid;
  • Servitors – endised sõjaväelased ja ametnikud, kes said maa tänuks teenete eest;
  • Vabad ettevõtjad ja linnakompaniid, eriti Londonist, kes osalesid asustuste ja sadamakommuunide rajamises (nt Derry ümbrus).

Koloniste nimetati sageli ka "Briti rentnikeks". Nad olid enamasti pärit Šotimaalt ja Inglismaalt ning pidid olema ingliskeelsed ja protestantlikud. Šoti kolonistid olid valdavalt presbüterlased, inglased sageli Inglismaakiriku liikmed. Kolonistid pidid maa vastuvõtmise tingimuseks rajama elamisi, bastione (bawns) ja tooma kaasa mõõduka arvu talumehi, et maa aktiivselt tööle panna ning tagada piirkonna ohutus.

Majanduslikud ja kultuurilised muutused

Istutamine tõi Ulsterisse uusi põllumajandustavasid, kaupmehi ja käsitöölisi ning aitas kaasa linnade ja turunduse arengule. Eriti oluline oli laterne- ja linasektori ülesehitamine, mis andis piirkonnale majandusliku eelise võrreldes paljude muude Iirimaa aladega. Samas tähendas see algupäraste gaeli elukorralduse ja haldusstruktuuride lagunemist ning keele- ja kultuurilise nihe algust.

Konfliktid ja tagajärjed

Ulsteri istutamine tekitas tugevaid pingeid: paljudele iiri talupoegadele tähendas see maade kaotust, kolonisatsioonitingimuste survet ja sotsiaalset ebavõrdsust. Need pinged lõid aluse mitmele järgnevale konfliktile:

  • 1641. aasta katoliiklik mäss pöördus osaliselt kolonistide-vastase vastureaktsiooni suunas ja viis laastavate vägivallatüüpide ning kinnimaksu tagajärgedeni mõlema poole jaoks;
  • 17. ja 18. sajandi jooksul süvenesid religioossed ja etnilised lõhed, kuna protestantlikud päritolud kindlustasid maa- ja poliitilise mõju, mis aitas hiljem kujundada piirkondlikke poliitilisi jagunemisi;
  • Pikaajaline tagajärg oli see, et Ulsteris tekkis suures osas protestantlik enamus või tugev vähemus, mis 20. sajandil mõjutas tugevalt Iirimaa jagunemist ja Põhja-Iiri tekkimist.

Pikaajaline tähendus

Ulsteri istutamine oli Iirimaa istutustest suurim ning selle poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurilised tagajärjed kestsid sajandeid. See protsess lõi eelduse usulistele ja identiteedipõhistele pingetele, mis mõjutasid Iirimaa ajalugu kuni 20. sajandi lõpu ja Põhja-Iiri konfliktideni. Samal ajal aitasid kolonistid kaasa linnade, kaubanduse ja tööstuse arengule, mis muutis Ulsteri majanduslikult üheks elujõulisemaks Iirimaa osaks.

Kuigi istutamise vorm ja ulatus varieerus piirkonniti, on selle mõju Ulsteri maastikule, rahvastikukoosseisule ja ühiskondlikule struktuurile olnud sügav ja püsiv.