Ulsteri istutamine: 17. sajandi Ulsteri koloniseerimine ja tagajärjed
Ulsteri istutamine 17. sajandil: organiseeritud koloniseerimine Šotimaalt ja Inglismaalt saabunud protestantide, maa konfiskeerimine ning pikaajalised poliitilised ja sotsiaalsed tagajärjed.
Ulsteri istutamine (inglise keeles Ulster Plantation) oli 17. sajandi alguses korraldatud Ulsteri koloniseerimine ehk koloniseerimine (istutamine). Ulster on Iirimaa provints, mida Inglise kuningriik püüdis panna enda kontrolli alla pärast 16.–17. sajandi sõjalisi kokkupõrkeid. Inglise valitsus julgustas ja toetas uute asunike – peamiselt Šotimaalt ja Inglismaalt pärit inimeste – sissevoolu, et nõrgendada kohalike gaeli hõimude vastupanu ja kindlustada kroonile lojaalne elanikkond. Algusena loetakse 1606. aastat, kuid 1609. aastal kujunes istutuse korraldus ametlikumaks ja laialdasemaks.
Taust ja põhjused
17. sajandi eelnevatel aastakümnetel olid Ulsteri gaeli pealikud – eelkõige O'Neilli ja O'Donnelli dünastiad – olnud Inglise troonile tugevaimaks vastupanuks. Pärast üheksa-aastast sõda ja 1603. aasta relvarahu ning 1607. aasta tuntud juhtumit, mil paljud gaeli pealikud põgenesid (nn Flight of the Earls), kasvas Inglise kuninga võimalus konfiskeerida laialdaselt maad. Kroon nägi istutamist nii julgeolekumeetmena kui ka võimalusena majanduslikuks moderniseerimiseks ning protestantliku ja ingliskeelse elanikkonna suurendamiseks.
Kuidas istutamine toimus
Kroon võttis ära kõik O'Neilli (gaeli keeles Uí Néill) ja O'Donnelli (gaeli keeles Uí Domhnaill) pealikutele kuulunud maad ning jagas need uute omanike ja kolonistide vahel. Need alad hõlmasid suurt osa Donegali (tol ajal Tyrconnell), Tyrone'i, Fermanaghi, Cavani, Coleraine'i ja Armaghi krahvkonnast ning suures osas ka Antrimi ja Downi krahvkonnast. Kokku võeti maad hinnanguliselt sadu tuhandeid akreid (sadu tuhandeid hektareid) ja jagati eri tüüpi rentnike ja investorite vahel.
Kolonisatsioon hõlmas mitut gruppi:
- Undertakers (suurmaaomanikud), kellele anti maa-ühikud tingimusega, et nad toovad teatud arvu protestantlikke peresid, ehitavad kindlustusi ja rajavad talusid;
- Servitors – endised sõjaväelased ja ametnikud, kes said maa tänuks teenete eest;
- Vabad ettevõtjad ja linnakompaniid, eriti Londonist, kes osalesid asustuste ja sadamakommuunide rajamises (nt Derry ümbrus).
Koloniste nimetati sageli ka "Briti rentnikeks". Nad olid enamasti pärit Šotimaalt ja Inglismaalt ning pidid olema ingliskeelsed ja protestantlikud. Šoti kolonistid olid valdavalt presbüterlased, inglased sageli Inglismaakiriku liikmed. Kolonistid pidid maa vastuvõtmise tingimuseks rajama elamisi, bastione (bawns) ja tooma kaasa mõõduka arvu talumehi, et maa aktiivselt tööle panna ning tagada piirkonna ohutus.
Majanduslikud ja kultuurilised muutused
Istutamine tõi Ulsterisse uusi põllumajandustavasid, kaupmehi ja käsitöölisi ning aitas kaasa linnade ja turunduse arengule. Eriti oluline oli laterne- ja linasektori ülesehitamine, mis andis piirkonnale majandusliku eelise võrreldes paljude muude Iirimaa aladega. Samas tähendas see algupäraste gaeli elukorralduse ja haldusstruktuuride lagunemist ning keele- ja kultuurilise nihe algust.
Konfliktid ja tagajärjed
Ulsteri istutamine tekitas tugevaid pingeid: paljudele iiri talupoegadele tähendas see maade kaotust, kolonisatsioonitingimuste survet ja sotsiaalset ebavõrdsust. Need pinged lõid aluse mitmele järgnevale konfliktile:
- 1641. aasta katoliiklik mäss pöördus osaliselt kolonistide-vastase vastureaktsiooni suunas ja viis laastavate vägivallatüüpide ning kinnimaksu tagajärgedeni mõlema poole jaoks;
- 17. ja 18. sajandi jooksul süvenesid religioossed ja etnilised lõhed, kuna protestantlikud päritolud kindlustasid maa- ja poliitilise mõju, mis aitas hiljem kujundada piirkondlikke poliitilisi jagunemisi;
- Pikaajaline tagajärg oli see, et Ulsteris tekkis suures osas protestantlik enamus või tugev vähemus, mis 20. sajandil mõjutas tugevalt Iirimaa jagunemist ja Põhja-Iiri tekkimist.
Pikaajaline tähendus
Ulsteri istutamine oli Iirimaa istutustest suurim ning selle poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurilised tagajärjed kestsid sajandeid. See protsess lõi eelduse usulistele ja identiteedipõhistele pingetele, mis mõjutasid Iirimaa ajalugu kuni 20. sajandi lõpu ja Põhja-Iiri konfliktideni. Samal ajal aitasid kolonistid kaasa linnade, kaubanduse ja tööstuse arengule, mis muutis Ulsteri majanduslikult üheks elujõulisemaks Iirimaa osaks.
Kuigi istutamise vorm ja ulatus varieerus piirkonniti, on selle mõju Ulsteri maastikule, rahvastikukoosseisule ja ühiskondlikule struktuurile olnud sügav ja püsiv.
Ulsteri krahvkonnad (tänapäeva piirid), mis koloniseeriti istanduste ajal. Tegemist on lihtsustatud kaardiga, kuna tegelikult koloniseeritud maa-ala ei hõlmanud kogu varjutatud ala.
Taust
Hugh O'Donnell ja Hugh O'Neill tundsid, et nende positsioon ja Ulsteri võim oli inglaste sissetungijate poolt ohus. Toimusid mitmed lahingute seeriad, milles võideti väikseid inglaste rühmitusi, mässu, mida tuntakse Üheksa-aastase sõja nime all. Järgmisel aastal kirjutasid nad Hispaania kuningale Philip II-le abi saamiseks. Hispaania abi saabus, kuid maandus Kinsale'is 1601. aasta oktoobris miilide kaugusel Ulsterist. O'Neill ja O'Donnell kogusid oma armee ja kohtusid Kinsale'is 1601. aasta jõuluõhtul. Nad said lüüa 20 000 mehelisest tugevast inglise armeest, mida juhtis lord asetäitja Mountjoy. Hispaanlased alistusid. Kahe aasta jooksul alistusid O'Neill ja teised liidrid Mellifonti lepingus. Mellifontis nõustusid Ulsteri pealikud aktsepteerima inglise võimu oma maadel (šerifid ja kohtunikud). Samuti nõustusid nad loobuma Brehon Law'st, iiri keelest ja igasugustest edasistest mässumeelsustest. Kuna nende rahva toetus vähenes ja inglise kontroll Ulsteri üle suurenes, põgenesid O'Neill ja peaaegu sada Ulsteri iiri perekondade juhtivat liiget Iirimaalt sündmuse käigus, mida tuntakse kui Earlite põgenemist. Nad läksid Hispaaniasse, Itaaliasse ja Rooma.
Sündmused
Inglismaa ametnikud Iirimaal veensid kuningas Jaakobust I kergesti, et parim viis Ulsteri tulevase lojaalsuse tagamiseks on istutamine. Kõigepealt anti Antrim ja Down kahele šoti aadlikule. See tõi kohale tuhandeid šoti asunikke, kes töötasid maa peal renditööna. Aastaks 1609 olid need istutajad kindlalt paigas. Istutatav ala hõlmas kuus krahvkonda - Donegal, Derry, Armagh, Fermanagh, Cavan ja Tyrone. Varasematest istutamistest oli saadud õppust. Kellelegi ei tohtinud anda rohkem kui 2000 aakrit ja seadused olid rangemad. Ulsteri istutamisel osalesid erinevad rühmad.
- Maakorraldajad: nende valdused olid tavaliselt 1000 aakri suurused. Nende aastane renditasu oli väga madal, umbes 5,33 naelsterlingit. Kõik matusekorraldajate valdused asusid üksteise lähedal. Kaitseks lubasid matusetööde tegijad sõltuvalt oma valduste suurusest ehitada tugeva õue või kivimaja, mida ümbritses tugev õu või bawn (kivimüür). Nad kohustusid kolme aasta jooksul võtma ainult inglise või šoti rentnikke.
- Teenrid: neid kutsuti teenriteks, kuna nad olid üheksa-aastases sõjas teeninud kroonile ametnike või sõduritena. Need olid suurim istutajate rühm. Neil lubati omada mõningaid iiri rentnikke, kui nad säilitasid nende üle range kontrolli. Teenrid pidid maksma 8 naelsterlingi suurust aastarenti.
- Emakeelne iirlane: See asunike rühm oli põliselanike iirlased, kes olid jäänud lojaalseks üheksavoorse sõja ajal. Nad asusid servituutide lähedal, kes lubasid neil silma peal hoida.
Küsimused ja vastused
K: Mis oli Ulsteri istutamine?
V: Ulsteri istutamine oli Iirimaa provintsi Ulsteri organiseeritud koloniseerimine (istutamine). Inglismaa valitsus saatis sinna 17. sajandi alguses inimesi Šotimaalt ja Inglismaalt.
K: Miks saatis Inglise valitsus inimesi Ulsteri koloniseerima?
V: Inglise valitsus saatis inimesi Ulsteri koloniseerima, et takistada seal elavaid inimesi võitlemast inglise võimu vastu. See oli eelmisel sajandil olnud inglise kontrollile eriti vastupanuvõimeline.
K: Kellele kuulus suurem osa kolonistide jaoks võetud maast?
V: Suurem osa kolonistide jaoks võetud maast kuulus kahte gaelikeelsesse dünastiasse - Uí Néill ja Uí Domhnaill - kuuluvatele iiri pealikutele.
K: Kui palju maad võeti koloniseerimiseks?
V: Koloniseerimiseks võeti hinnanguliselt pool miljonit aakrit (2000 km²) kuues krahvkonnas - Donegali (tollal Tyrconnell), Tyrone'i, Fermanaghi, Cavani, Coleraine'i ja Armaghi krahvkonnas. Suurem osa Antrimi ja Downi krahvkondadest koloniseeriti samuti eraviisiliselt.
K: Kelleks neid koloniste kutsuti?
V: Neid koloniste nimetati "Briti rentnikeks". Nad tulid enamasti Šotimaalt ja Inglismaalt ning pidid olema protestantlikud ja oskama inglise keelt.
K: Mis usku järgis enamik šoti koloniste?
V: Enamik Šoti koloniste järgis presbüterlust, samas kui Inglismaalt pärit kolonistid kuulusid peamiselt Inglismaa kirikusse.
K: Kuidas on see võrreldav teiste Iirimaa istandustega?
V: Ulsteri istutamine oli suurim kõigist sel perioodil Iirimaal läbi viidud istutustest.
Otsige