Ulsteri istutamine

Ulsteri istutamine oli Ulsteri organiseeritud koloniseerimine (istutamine). Ulster on Iirimaa provints. Inglise valitsus saatis sinna elama inimesi Šotimaalt ja Inglismaalt. See algas 17. sajandi alguses, alates 1606. aastast. See koloniseeriti, et peatada seal elavate inimeste võitlus inglise võimu vastu. Ulster oli eelmisel sajandil olnud piirkond, mis oli inglise kontrollile kõige enam vastu seisnud.

Kõik O'Neilli dünastia (gaeli keeles Uí Néill) ja O'Donnelli dünastia (gaeli keeles Uí Domhnaill) iiri pealikutele kuulunud maad võeti neilt ära ja kasutati kolonistide jaoks. See maa moodustas hinnanguliselt pool miljonit aakrit (2000 km²) Donegali (tollal Tyrconnell), Tyrone'i, Fermanaghi, Cavani, Coleraine'i ja Armaghi krahvkonnas. Suurem osa Antrimi ja Downi krahvkondadest oli erakoloniseeritud.

Koloniste kutsuti ka "Briti rentnikeks". Nad olid enamasti pärit Šotimaalt ja Inglismaalt. Nad pidid olema ingliskeelsed ja protestantlikud. Šoti kolonistid olid enamasti presbüterlased ja inglased enamasti Inglismaakiriku liikmed. Ulsteri istutamine oli Iirimaa istutustest suurim.

Ulsteri krahvkonnad (tänapäeva piirid), mis koloniseeriti istanduste ajal. Tegemist on lihtsustatud kaardiga, kuna tegelikult koloniseeritud maa-ala ei hõlmanud kogu varjutatud ala.

Taust

Hugh O'Donnell ja Hugh O'Neill tundsid, et nende positsioon ja Ulsteri võim oli inglaste sissetungijate poolt ohus. Toimusid mitmed lahingute seeriad, milles võideti väikseid inglaste rühmitusi, mässu, mida tuntakse Üheksa-aastase sõja nime all. Järgmisel aastal kirjutasid nad Hispaania kuningale Philip II-le abi saamiseks. Hispaania abi saabus, kuid maandus Kinsale'is 1601. aasta oktoobris miilide kaugusel Ulsterist. O'Neill ja O'Donnell kogusid oma armee ja kohtusid Kinsale'is 1601. aasta jõuluõhtul. Nad said lüüa 20 000 mehelisest tugevast inglise armeest, mida juhtis lord asetäitja Mountjoy. Hispaanlased alistusid. Kahe aasta jooksul alistusid O'Neill ja teised liidrid Mellifonti lepingus. Mellifontis nõustusid Ulsteri pealikud aktsepteerima inglise võimu oma maadel (šerifid ja kohtunikud). Samuti nõustusid nad loobuma Brehon Law'st, iiri keelest ja igasugustest edasistest mässumeelsustest. Kuna nende rahva toetus vähenes ja inglise kontroll Ulsteri üle suurenes, põgenesid O'Neill ja peaaegu sada Ulsteri iiri perekondade juhtivat liiget Iirimaalt sündmuse käigus, mida tuntakse kui Earlite põgenemist. Nad läksid Hispaaniasse, Itaaliasse ja Rooma.

Sündmused

Inglismaa ametnikud Iirimaal veensid kuningas Jaakobust I kergesti, et parim viis Ulsteri tulevase lojaalsuse tagamiseks on istutamine. Kõigepealt anti Antrim ja Down kahele šoti aadlikule. See tõi kohale tuhandeid šoti asunikke, kes töötasid maa peal renditööna. Aastaks 1609 olid need istutajad kindlalt paigas. Istutatav ala hõlmas kuus krahvkonda - Donegal, Derry, Armagh, Fermanagh, Cavan ja Tyrone. Varasematest istutamistest oli saadud õppust. Kellelegi ei tohtinud anda rohkem kui 2000 aakrit ja seadused olid rangemad. Ulsteri istutamisel osalesid erinevad rühmad.

Maakorraldajad: nende valdused olid tavaliselt 1000 aakri suurused. Nende aastane renditasu oli väga madal, umbes 5,33 naelsterlingit. Kõik matusekorraldajate valdused asusid üksteise lähedal. Kaitseks lubasid matusetööde tegijad sõltuvalt oma valduste suurusest ehitada tugeva õue või kivimaja, mida ümbritses tugev õu või bawn (kivimüür). Nad kohustusid kolme aasta jooksul võtma ainult inglise või šoti rentnikke.
Teenrid: neid kutsuti teenriteks, kuna nad olid üheksa-aastases sõjas teeninud kroonile ametnike või sõduritena. Need olid suurim istutajate rühm. Neil lubati omada mõningaid iiri rentnikke, kui nad säilitasid nende üle range kontrolli. Teenrid pidid maksma 8 naelsterlingi suurust aastarenti.
Emakeelne iirlane: See asunike rühm oli põliselanike iirlased, kes olid jäänud lojaalseks üheksavoorse sõja ajal. Nad asusid servituutide lähedal, kes lubasid neil silma peal hoida.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Ulsteri istutamine?

V: Ulsteri istutamine oli Iirimaa provintsi Ulsteri organiseeritud koloniseerimine (istutamine). Inglismaa valitsus saatis sinna 17. sajandi alguses inimesi Šotimaalt ja Inglismaalt.

K: Miks saatis Inglise valitsus inimesi Ulsteri koloniseerima?

V: Inglise valitsus saatis inimesi Ulsteri koloniseerima, et takistada seal elavaid inimesi võitlemast inglise võimu vastu. See oli eelmisel sajandil olnud inglise kontrollile eriti vastupanuvõimeline.

K: Kellele kuulus suurem osa kolonistide jaoks võetud maast?

V: Suurem osa kolonistide jaoks võetud maast kuulus kahte gaelikeelsesse dünastiasse - Uí Néill ja Uí Domhnaill - kuuluvatele iiri pealikutele.

K: Kui palju maad võeti koloniseerimiseks?

V: Koloniseerimiseks võeti hinnanguliselt pool miljonit aakrit (2000 km²) kuues krahvkonnas - Donegali (tollal Tyrconnell), Tyrone'i, Fermanaghi, Cavani, Coleraine'i ja Armaghi krahvkonnas. Suurem osa Antrimi ja Downi krahvkondadest koloniseeriti samuti eraviisiliselt.

K: Kelleks neid koloniste kutsuti?

V: Neid koloniste nimetati "Briti rentnikeks". Nad tulid enamasti Šotimaalt ja Inglismaalt ning pidid olema protestantlikud ja oskama inglise keelt.

K: Mis usku järgis enamik šoti koloniste?

V: Enamik Šoti koloniste järgis presbüterlust, samas kui Inglismaalt pärit kolonistid kuulusid peamiselt Inglismaa kirikusse.

K: Kuidas on see võrreldav teiste Iirimaa istandustega?

V: Ulsteri istutamine oli suurim kõigist sel perioodil Iirimaal läbi viidud istutustest.