Pseudanthium (õisik): valelill ja koondõie struktuur
Pseudanthium (kreeka keeles "valelill") ehk õisik on eriline õisikuvorm. Paljud õied on koondunud kokku, et moodustada lillelaadne struktuur. Tegelikud õied ("õisikud") on tavaliselt väikesed ja oluliselt vähendatud, kuid mõnikord võivad nad olla ka üsna suured (nagu päevalille õisikupea). Seda koondstruktuuri nimetatakse sageli ka õisikupeaks või ladinakeelse terminiga capitulum.
Struktuur ja koostis
Pseudanthium koosneb paljudest väikestest õitest (florettidest), mis paiknevad tihedalt koos ühisele plaadile. Tüüpilised osad:
- Ketasõied – keskel paiknevad torujad õied, sageli kahepoolse sümmeetriaga ja täiesti reproduktiivselt arenenud (sageli kahepaarsete suguelunditega).
- Kiirõied – periferias paiknevad ühe kroonlehena laienevad õied, mis annavad õisikule "lille" välimuse; need võivad olla meessoost, emassugulised või sterilised, sõltuvalt liigist.
- Sulgedest koosnev keeris (involucre) – õite all asuv lehtede ehk kaitsemehhanismina toimiv kihistus, mis hoiab õisikut ja võib aidata tolmeldajaid juhatada.
Florettide suguline ülesehitus võib erineda: mõned on kahe- või enamapoolse sugukorraga (biseksuaalsed), teised üksnes emased või mehelised või täiesti sterilised, mis mõjutab tolmeldamist ja seemneproduktsiooni.
Tüübid ja varieeruvus
Pseudanthium tüübid Asteraceae perekonnas on erinevad:
- Radiate (kiir- ja ketasõitega) – näiteks tavalised neist koosnevad õisikupead, kus väliskülgedel on kiirõied ja keskosas ketasõied.
- Ligulate (ainult rihmjad ehk kiirõied) – nagu Taraxacum officinale, millel puuduvad ketasõied ja kogu õisik koosneb rihmjatest kiirõitest.
- Discoid (ainult ketasõied) – liigid, kus kiirõied puuduvad, näiteks osadel Senecio liikidel (Senecio vulgaris), kus õisiku moodustavad ainult torujad ketasõied.
Funktsioon ja evolutsioon
Pseudanthium näeb esmapilgul välja nagu üksik suur õis, kuid koosneb mitmest õiest. See on õisiku evolutsiooni tulemus, kus paljud väikesed õied toimivad koos reproduktiivse üksusena. Selline koondõis võib tolmeldamisel käituda nagu üksik õis — näiteks meelitada tolmeldajaid suurema märgatavuse ja suurema nektari- või õietolmuvaruga.
Eelised:
- Toodab korraga palju rohkem seemneid kui üksik õis, parandades paljunemisedukust.
- Vajab mõnikord vaid üht tolmeldamisakti, et paljud florettidest viljastuksid.
- Võimaldab spetsialiseerumist – mõned kinnistunud õied saavad olla sobilikumad tolmeldajatele, teised pakuvad lisaärritust või kaitset.
Viljastumine ja seemned
Pärast tolmeldamist moodustuvad paljudel Asteraceae liikidel ühest õiest ühe seemnega viljad, mis nimetatakse tsüpselaks (inglise keeles cypsela). Tsüpselaid võib sageli ümbritseda või lisanduda spetsiaalne moodustis, pappus, mis koosneb sulgede, karvade või skaalade meenutavast struktuurist ja aitab tuulega levitada seemneid.
Praktiline tähendus ja näited
Pseudanthium on Asteraceae (päevalillede ja sugukonnale) iseloomulik tunnus, kuid analoogseid koondstruktuure esineb ka teistes taimrühmades. Tuntumad näited on:
- Päevalill – väga suur õisikupea, mille keskel on arvukad ketasõied ja äärmel kiirõied.
- Taraxacum officinale (võilill) – ligulate õisikupea, kus kõik õied on rihmjad ja moodustavad "õielapi".
- Senecio vulgaris – näide liigest, kus kiirõied võivad puududa ning õisik koosneb vaid ketasõitest.
Oluline terminoloogia
- Pseudanthium / õisik – koondunud õite moodustatud "valelill".
- Florett – iga üksik õisikus paiknev väike õis.
- Involucre – sulgedest ehk kaitselehtedest koosnev keeris õie all.
- Tsüpsela – ühe seemnega viljaliik, mis tekib paljudel koondõisikutel.
Kokkuvõtlikult on pseudanthium tõhus ja mitmekülgne õisikuvorm: see suurendab tolmeldus‑ ja levimisvõimalusi, võimaldab erinevat tüüpi florettide spetsialiseerumist ning on paljudele taimedele evolutsiooniliselt väga edukas strateegia.
Päikeselill (Helianthus annuus) pseudanthium
Siguri õitel ei ole kettakujulisi õisi. Igal õisikul on üks suur kroonleht.
Seotud terminid
HeadSee
on samaväärne termin õiepeale ja pseudanthiumile, kui seda kasutatakse botaanilises tähenduses.
Capitulum (mitmuses capitula)
Capitulum võib kasutada pseudanthium'i ja lillepea täpse sünonüümina. Selle kasutamine piirdub üldiselt Asteraceae perekonnaga, kuigi vähemalt ühes allikas määratletakse seda kui väikest õiepead. Lisaks botaanilisele kasutamisele lillepea tähenduses kasutatakse seda terminit ka lilleseemne tipu tähistamiseks.
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis on pseudanthium?
V: Pseudanthium on eriline õisikutüüp, kus paljud õied on grupeeritud kokku, et moodustada lillelaadne struktuur.
K: Kuidas nimetatakse pseudanthiumis olevaid tõelisi õisi?
V: Pseudanthiumis olevaid tõelisi õisi nimetatakse "õisikuteks".
K: Millisele taimeperekonnale on iseloomulikud pseudanthiumid?
V: Pseudanthiad on iseloomulikud naistepuna- ja päevalillede sugukonnale (Asteraceae ehk Compositae).
K: Milliseid kahte tüüpi õisi leidub pseudanthiumil?
V: Pseudanthiumil leiduvad kahte tüüpi õied on kiir- ja ketasõied.
K: Mis on pseudanthium'i süsteemis ainulaadne?
V: Pseudanthium'i süsteem on ainulaadne päevalillede ja päevalillede sugukonnas, kus mõnel liigil võivad puududa nii kiirtäisõied kui ka ketasõied.
K: Mis on pseudanthiivi eelis?
V: Pseudanthium'i eelis on see, et ta toodab palju rohkem seemneid kui tavaline õis, kuid vajab ainult ühte tolmeldamisakti.
K: Kas pseudanthium kujutab endast õisiku evolutsiooni reproduktiivseks üksuseks, mis võib toimida tolmeldamisel nagu üks õis?
V: Jah, pseudanthium kujutab endast õisiku evolutsiooni reproduktiivseks üksuseks, mis võib tolmeldamisel toimida nagu üks õis, vähemalt taimede puhul, mida tolmeldavad loomad.
