Raphael Lemkin, Poola: Rafał Lemkin (24. juuni 1900 Valgevene - 28. august 1959 New York City) oli poola-juudi päritolu jurist. Enne Teist maailmasõda tundis Lemkin huvi armeenlaste genotsiidi vastu ja võitles Rahvasteliidus selle eest, et keelustada see, mida ta nimetas "barbaarsuseks" ja "vandalismiks". Ta on kõige paremini tuntud oma töö eest genotsiidi vastu, mille sõna lõi ta 1943. aastal sõnade genos (kreeka keeles perekond, hõim või rass) ja -cide (ladina keeles tapmine) juurest.
Karjäär ja teadustöö
Lemkin õppis õigusteadust ning süvenes rahvusvahelisse õigusse, rahvusvahelisse kriminaalõigusse ja riikidevastastesse kuritegudesse. Ta hõlmas oma uurimustes nii ajaloolisi näiteid kui ka kaasaegseid õiguslikke käsitlusi, püüdes koondada erinevaid taktikad, mida riigid ja võimud kasutavad rühmade hävitamiseks — alates tapmisest kuni kultuurilise identiteedi hävitamiseni.
Genotsiidi mõiste ja võitlus selle kriminaliseerimise eest
1943. ja 1944. aastal sõnastas Lemkin genotsiidi ideele selge õigusliku raamistikku ja avaldas sellelaadseid analüüse, kus kirjeldas, kuidas organiseeritud vägivalla, deportatsioonide, kultuurilise hävitamise ja muude meetmetega püütakse hävitada rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi gruppe. Ta esitas konkreetsed ettepanekud, kuidas rahvusvaheline kogukond võiks selliseid tegusid karistada. Tema aktiivne lobitöö aitas luua eeldused ÜRO 1948. aasta genotsiidi konventsiooni vastuvõtuks, mis kriminaliseeris genotsiidi rahvusvahelisel tasandil.
Ränne, tegevus Ameerikas ja hilisem elu
Sõja ajal põgenes Lemkin otsides varjupaika ja töövõimalusi väljaspool Euroopat; hiljem asus ta elama Ameerika Ühendriikides. Seal töötas ta nii uurijana kui ka autorina, jätkates genotsiidi mõiste arendamist ja propageerimist. Kuigi tema töö oli otsustava tähendusega genotsiidi tunnustamiseks ja selle kriminaliseerimiseks, ei olnud Lemkin sageli rahaliselt hästi kindlustatud ning ta pidas pidevat võitlust selle eest, et tema ideed ja õigusalased ettepanekud saaksid laiemat tunnustust.
Pärand ja tähtsus
Lemkini töö on jätnud sügava jälje rahvusvahelisele õigusele ja inimõiguste kaitsele. Tema mõiste aitas panna aluse genotsiidi vastastele seadustele, rahvusvahelistele tribunalidele ja sellele, kuidas valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid suhtuvad massiliste kuritegude vastasele vastutusele. Samas jäi Lemkin kriitikaks selle suhtes, et 1948. aasta genotsiidi definitsioon ei hõlmanud kõiki tema algseid muresid — näiteks poliitiliste gruppide kaitset — ning ta soovis laiemat käsitlust, mis sisaldaks ka kultuurilist hävitamist ja assimileerimist.
Tänapäeval tunnustatakse Lemkini panust muuseumide, uurimuste, akadeemiliste uuringute ja eri riikides tehtavate mälestustalgute kaudu. Tema töö aitab meil paremini mõista, kuidas õigussüsteemid saavad ennetada ja karistada massilisi inimõiguste rikkumisi, ning meenutab vajadust valvsuse, uurimise ja rahvusvahelise koostöö järele, et sellised kuriteod ei korduks.
