Reichskantsler (Reichskanzler) — Saksa kantsleri ajalugu ja nimekiri

Reichskantsler — põhjalik ülevaade Saksa kantsleri ajaloost ja täielik nimekiri Bismarckist kuni natsiaja valitsusteni; tähtsamad kantslerid ja perioodid ühes kohas.

Reichskantsler (saksa keeles Reichskanzler) oli riigipea järel Saksamaa valitsuse juht — kantsler — ajavahemikul alates saksa keisririigi loomisest 1871. aastal kuni Teise maailmasõja lõpuni 1945. aastal. Ametikoha kandja juhtis ministrite kabinetti, vastutas poliitika elluviimise eest ja oli mandaadis võimuoksenikuks sõltuvalt riigikorra eripäradest (keiser, vabariigi president jms). Saksamaa kantsler oli eri ajajärkudes eriõiguslikult määratletud: Saksa keisririigi ajal määras kantsleri keiser, Weimari Vabariigis oli kantsler ametis presidenti kuulates ja sõltus sageli koalitsioonipoliitikast, samas kui Natsi-Saksamaal koondus võim kantsleri kätes tugevalt parteilise juhtimisega.

Amet ja volitused

Kantsleri peamised funktsioonid olid:

• valitsuse juhtimine ja ministrite nimetamine (sõltuvalt konstitutsioonist kas keisri või presidendi ettepaneku alusel);
• poliitika koordineerimine ja juhtimine Reichskanzlei kaudu;
• kontaktid parlamendi (Reichstag) ja riigipea (keiser või president) vahel;
• riigivõimu rakendamine eri erakorraliste volituste ajal (Weimari ajal tähtsus kasvas seoses presidendi erakorraliste dekreetidega).

Weimari Vabariigi aegne ebastabiilne parteisüsteem ja presidendi õigus kasutada erakorralisi dekreete (nt Artikkel 48) muutsid kantsleri töö tihti sõltuvaks presidenti toetusest ja parlamendikoosseisust. Natsi‑ajal kaotati demokraatlik kontroll ning kantsler (Adolf Hitler) koondas endale peaaegu kogu seadusandliku ja täidesaatva võimu.

Saksamaa kantslerid — nimekiri

Alljärgnevalt on järjestatud Saksa kantslerid peamistel ajaperioodidel: Saksa impeerium (Keisririik), Weimari Vabariik ja Natsi‑Saksamaa. Algallikavead ja kirjapildid on säilitatud vastavalt esialgsetele linkidele.

Saksa impeerium (kõik peale ühe — ei olnud partei liikmed):

1. Otto von Bismarck (1871-1890)
2. Leo von Caprivi (1890-1894)
3. Chlodwig zu Hohenlohe-Schillingsfürst (1894-1900)
4. Bernhard von Bülow (1900-1909)
5. Theobaldvon Bethmann Hollweg (1909-1917)
6. Georg Michaelis (1917)
7. Georg von Hertling (1917-1918, Zentrum)
8. Max Badeni (1918)

WeimariVabariik:

1. Friedrich Ebert (1918-1919, SPD, Reichskantsler/rahvasaadikute nõukogu esimees)
2. Philipp Scheidemann (1919, SPD, Reichsminister-president)
3. Gustav Bauer (1919-1920, SPD, Reichsminister-presidendi/Reichskantsler)
4. Hermann Müller (1920, SPD)
5. Konstantin Fehrenbach (1920-1921, Zentrum)
6. Joseph Wirth (1921-1922, Zentrum)
7. Wilhelm Cuno (1922-1923, partei puudub)
8. Gustav Stresemann (1923, DVP)
9. Wilhelm Marx (1923-1925, Zentrum)
10. Hans Luther (1925-1926, erakonda ei ole)
11. Otto Geßler (1926, DDP, näitleja)
12. Wilhelm Marx (1926-1928, Zentrum)
13. Hermann Müller (1928-1930, SPD)
14. Heinrich Brüning (1930-1932, Zentrum)
15. Franz von Papen (1932, Zentrum/no party)
16. Kurt von Schleicher (1932-1933, erakonda ei ole)

Natsi-Saksamaa:

1. Adolf Hitler (1933-1945, NSDAP) — kantslerina koondas kiiresti era- ja riigivõimu, muutes demokraatliku süsteemi üheparteivõimuks; pärast Paul von Hindenburgi surma 1934 võttis ta endale ka presidendi täidesaatvad õigused ja kasutusele tuli tiitel "Führer und Reichskanzler".
2. Joseph Goebbels (30. aprill 1945 – 1. mai 1945, NSDAP) — Hitler nimetas ta viimases testamendis Reichskanzleriks; Goebbels jäi ametisse üheks päevaks enne enesetappu.

Mõningad tähtsamad kantslerid ja nende roll

• Otto von Bismarck — Esimene Reichskanzler ja Saksa ühtsuse arhitekt; juhtis keisririigi sisepoliitikat ja välisstrateegiat ning kehtestas realistliku võimu- ja tasakaalupoliitika Euroopas.
• Friedrich Ebert — Esimene riigipea/valitsusjuht pärast keisririigi kokkuvarisemist; tema aeg hõlmas üleminekut monarhiast vabariiki ja rahvusliku rahutuse stabiliseerimist.
• Gustav Stresemann — Lühikese kantsleriperioodi jooksul püüdis ta parandada Saksamaa rahvusvahelist seisundit ning hiljem kui välisminister mängis keskset rolli reparatsiooniküsimustes.
• Heinrich Brüning — Tema valitsus ajas ranget eelarvepoliitikat ja kasutas presidendi erakorralisi dekreete, mis süvendas poliitilist polariseerumist.
• Franz von Papen ja Kurt von Schleicher — 1932. aasta poliitiline ebastabiilsus ja tagasilöögid nende poliitikas lõid tingimused Adolf Hitleri saabumiseks võimule; Papen aitas konstitutsiooniliselt viia Hitleri kantsleriks.
• Adolf Hitler — Muutsis kantsleri ametikoha käes koondunud autoritaarseks juhtimispoliitikaks; tema režiim viimane politiseerimine ja sõjapoliitika viisid Saksamaa katastroofi ja sõja kaotusele.

Järeldus

Reichskanzleri ametikoht peegeldas Saksamaa poliitiliste süsteemide muutumist alates monarhistlikust keisririigist läbi demokraatliku, kuid ebastabiilse Weimari Vabariigi kuni totalitaarse Natsi‑riigini. Pärast Teist maailmasõda ja Saksamaa jagunemist asendus Reichskanzler uue asjaajamisega: föderaalvabariigi juht on Bundeskanzler (liitvabariigis alates 1949). Reichskanzleri ajalugu on oluline, et mõista, kuidas institutsioonide muutused ja poliitilised valikud võivad viia kas stabiilsuse või autoritaarse võimu konsolideerumiseni.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Kes oli Saksamaa esimene liidukantsler?

K: Millisesse erakonda kuulus Friedrich Ebert?

Küsimus: Kui kaua oli Wilhelm Cuno liidukantsler?

Küsimus: Kes järgnes Wilhelm Marxile 1926. aastal liidukantslerina?

Küsimus: Kes oli viimane mitte-natsistlik Saksa kantsler enne Adolf Hitleri võimuletulekut?

K: Millisesse parteisse kuulus Gustav Bauer?

Küsimus: Mitu erinevat inimest teenis natsliku Saksamaa ajal liidukantslerina?

Otsing