Gustav Stresemann

Varasemad aastad

Stresemann sündis 10. mail 1878 Köpenicker Straße piirkonnas Kagu-Berliinis, noorimana seitsmest lapsest. Tema isa töötas õlle villija ja turustajana ning pidas perekonna kodus ka väikest baari, samuti rentis ta lisaraha saamiseks ruume. Perekond kuulus madalamasse keskklassi, kuid oli naabruskonna kohta suhteliselt jõukas ja neil oli piisavalt raha, et anda Gustavile kvaliteetne haridus.

Stresemann oli suurepärane õpilane, eriti saksa kirjanduse ja luule alal. Ühes koolist lahkudes kirjutatud essees kirjutas ta, et talle oleks meeldinud saada õpetajaks, kuid ta oleks saanud õpetada ainult keeli või loodusteadusi, mis ei olnud tema peamised huvialad. Ta astus 1897. aastal Berliini ülikooli, et õppida poliitökonoomikat. Õpingute ajal puutus Stresemann kokku oma aja peamiste poliitiliste argumentidega, eriti Saksamaa sotsialismidebatiga.

Oma ülikooliaastate jooksul hakkas Stresemann aktiivselt osalema ka üliõpilaskondade Burschenschafteni liikumises ning aprillis 1898 sai ta Burschenschafteni liberaalse osa liidri Konrad Kusteri juhitava Allgemeine Deutsche Universitäts-Zeitung (inglise keeles: General German Universities Newspaper) toimetajaks. Tema ajalehe juhtkirjad olid sageli poliitilised ja taunisid enamikku poliitilisi parteisid kui ühel või teisel viisil valesid. Nendes varajastes kirjutistes ühendas ta liberalismi ja rahvusluse. 1898. aastal lahkus Stresemann Berliini ülikoolist ja läks Leipzigi ülikooli, et õppida doktorantuuri. Ta lõpetas oma õpingud jaanuaris 1901, esitades doktoritöö Berliini õllepudelitööstuse kohta, mis sai suhteliselt hea hinde.

1902. aastal asutas ta Saksi tootjate ühingu. 1903. aastal abiellus ta Käte Kleefeldiga (1885-1970), jõuka Berliini juudi ärimehe tütrega. Sel ajal oli ta ka Friedrich Naumanni rahvuslik-sotsiaalse ühingu liige. Aastal 1906 valiti ta Dresdeni linnavolikogusse. Ehkki ta oli algselt töötanud kaubandusühendustes, sai Stresemannist peagi Saksimaa Rahvusliberaalse Partei juht. Aastal 1907 valiti ta Reichstagi, kus temast sai peagi partei esimehe Ernst Bassermanni lähedane kaastöötaja. Kuid tema toetus sotsiaalhoolekande programmidele ei meeldinud mõnele partei konservatiivsemale liikmeskonnale ning 1912. aastal kaotas ta oma ametikoha partei juhatuses. Hiljem samal aastal kaotas ta nii Reichstagi kui ka linnavolikogu kohad. Ta pöördus tagasi äritegevuse juurde ja asutas Saksa-Ameerika Majandusühingu. Aastal 1914 naasis ta Reichstagi. Kehva tervise tõttu vabastati ta sõjaaja teenistusest. Kuna Bassermann jäi kas haiguse või sõjaväeteenistuse tõttu Reichstagist eemale, sai Stresemannist peagi rahvusliberaalide de facto juht. Pärast Bassermanni surma 1917. aastal sai Stresemannist parteijuhi järeltulija.

Tema poliitilised ideed kasvasid ja muutusid. Alguses kuulus Stresemann Saksa impeeriumis rahvusliberaalide vasakule tiibale. Esimese maailmasõja ajal liikus ta järk-järgult paremale. Ta toetas monarhiat ja Saksamaa ekspansiivseid eesmärke. Samuti toetas ta piiramatut allveelaevasõda. Siiski pooldas ta endiselt sotsiaalhoolekande programmi laiendamist ja toetas ka seda, et rohkem tavalisi Preisimaa elanikke saaks hääletada.

Kui liitlaste rahutingimused teatavaks said, mõistis Constantin Fehrenbach need hukka ja väitis, et "tahtmine murda orjuse ahelad" istutatakse sakslaste põlvkonda. Stresemann ütles selle kõne kohta: "Ta oli sel tunnil Jumalast inspireeritud ütlema seda, mida Saksa rahvas tundis. Tema sõnad, mis kõlasid Fichte portree all, mille viimased sõnad sulandusid sõnadesse "Deutschland, Deutschland über alles", tegid sellest unustamatult piduliku tunni. Selles mõttes oli mingi ülestõstev suursugusus. Mulje, mis kõigile jäi, oli tohutu".

Stresemann liitus pärast sõda lühikest aega Saksa Demokraatliku Parteiga, kuid heideti välja oma seotuse tõttu parempoolsete parteidega. Seejärel koondas ta suurema osa vana Rahvusliberaalse Partei parempoolsest tiivast Saksa Rahvaparteisse (saksa keeles Deutsche Volkspartei, DVP), mille esimees ta ise oli. Suurem osa tema toetusest tuli kesk- ja kõrgema klassi protestantide hulgast. DVP platvorm propageeris kristlikke pereväärtusi, mittekonfessionaalset haridust, madalamaid tariife, vastuseisu sotsiaalkulutustele ja põllumajandustoetustele ning vaenulikkust "marksismi" (st kommunistide ja ka sotsiaaldemokraatide) suhtes.

DVP-d peeti esialgu koos Saksa Rahvaparteiga Weimari Vabariigi "rahvusliku opositsiooni" osaks, eriti sellepärast, et ta aktsepteeris demokraatia tõrksalt ja suhtus 1920. aastal Freikorpsi ja Kapp Putschi suhtes. Kuigi nad ei toetanud Freikorpsi, ei mõistnud partei neid ka avalikult hukka. 1920. aasta lõpuks liikus Stresemann järk-järgult koostööle vasakpoolsete ja keskerakondadega - tõenäoliselt reaktsioonina poliitilistele mõrvadele nagu Walther Rathenau tapmine. Sisimas jäi ta siiski monarhistiks.

Weimari Vabariigis

13. augustil 1923, keset Ruhri kriisi, nimetati ta suure koalitsioonivalitsuse kantsleriks ja välisministriks. Kantslerina tegi Stresemann palju tööd kriisi lahendamiseks. Nn. kriiside aastal (1923) näitas ta jõudu, kutsudes üles rahvaliku rahumeelse vastupanu Ruhri ääres. Kuna Saksamaa ei olnud enam võimeline streikivatele töölistele maksma, trükiti üha rohkem raha, mis lõpuks viis hüperinflatsioonini. Hans Luther, kes oli senine rahandusminister, lõpetas selle katastroofilise protsessi, võttes kasutusele uue valuuta, Rentenmarki, mis kinnitas rahvale, et demokraatlik süsteem on valmis ja võimeline lahendama pakilisi probleeme.

Stresemanni otsus lõpetada passiivne vastupanu oli ajendatud tema seisukohast, et heas usus tehtud jõupingutused Versailles' tingimuste täitmiseks olid ainus viis, kuidas saada vabastust lepingu karmimatest sätetest. Ta, nagu peaaegu kõik sakslasedki, pidas Versailles't koormavaks diktaadiks, mis rüvetas rahva au. Ta tundis siiski, et katse täita lepingu tingimusi oli ainus viis, kuidas Saksamaa saaks tõestada, et reparatsioonikulud ületasid tõepoolest tema võimekuse. Ta soovis ka Reinimaa tagasi saada - ta kirjutas 23. juulil 1923. aastal kroonprintsile: "Saksa poliitika tähtsaim eesmärk on Saksa territooriumi vabastamine välisriigi okupatsioonist. Kõigepealt tuleb meil eemaldada kuristaja oma kurku".

Mõned tema sammud - näiteks keeldumine kindlalt tegelda õllesaaliputši süüdlastega - võõrandasid aga sotsiaaldemokraadid. Nad lahkusid koalitsioonist ja põhjustasid selle kokkuvarisemise 23. novembril 1923. Stresemann jäi välisministriks oma järeltulija, tsentristliku Wilhelm Marxi valitsusse. Ta jäi välisministriks kogu oma ülejäänud eluks kaheksas järjestikuses valitsuses, mis ulatusid paremtsentristlikust kuni vasaktsentristlikuni.

Välisministrina oli Stresemannil mitmeid saavutusi. Tema esimene märkimisväärne saavutus oli 1924. aasta Dawes'i plaan, millega vähendati Saksamaa üldist reparatsioonikohustust ja reorganiseeriti Reichsbank.

Pärast seda, kui Sir Austen Chamberlainist sai Briti välisminister, soovis ta Briti garantiid Prantsusmaale ja Belgiale, kuna Ameerika Ühendriikide keeldumine Versailles' lepingu ratifitseerimisest oli viinud selleni, et Anglo-Ameerika garantii oli langenud. Stresemann kirjutas hiljem: "Chamberlain ei olnud kunagi meie sõber. Tema esimene tegu oli katse taastada vana Entente läbi Inglismaa, Prantsusmaa ja Belgia kolmikliidu, mis oli suunatud Saksamaa vastu. Saksa diplomaatia seisis katastroofilises olukorras". Stresemann mõtles välja, et Saksamaa garanteerib oma läänepiirid ja lubas, et ei tungi enam kunagi Belgiasse ja Prantsusmaale, koos Suurbritannia garantiiga, et nad tulevad Saksamaale appi, kui Prantsusmaa ründab teda. Saksamaa ei olnud sel ajal võimeline ründama, nagu Stresemann kirjutas kroonprintsile: "Sõjalisest konfliktist loobumisel Prantsusmaaga on ainult teoreetiline tähendus, kuivõrd sõja võimalus Prantsusmaaga puudub". Stresemann pidas läbirääkimisi Locarno lepingute üle Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Belgiaga. Läbirääkimiste kolmandal päeval selgitas Stresemann Prantsusmaa välisministrile Aristide Briandile Saksamaa nõudmisi. Nagu Stresemann kirja pani, kukkus Briand "peaaegu oma diivanilt maha, kui ta kuulis minu selgitusi". Stresemann ütles, et Saksamaa üksi ei tohiks rahu nimel ohvreid tuua; Euroopa riigid peaksid loovutama Saksamaale kolooniad; desarmeerimiskontrolli komisjon peaks lahkuma Saksamaalt; Inglise-Prantsuse okupatsioon Reinimaal tuleks lõpetada; ning Suurbritannia ja Prantsusmaa peaksid desarmeerima, nagu Saksamaa oli seda teinud. Lepingud allkirjastati 1925. aasta oktoobris Locarnos. Saksamaa tunnustas esimest korda ametlikult Esimese maailmasõja järgset läänepiiri, talle garanteeriti rahu Prantsusmaaga ning lubati Rahvasteliitu astuda ja evakueerida viimased liitlaste okupatsiooniväed Reinimaalt. Saksamaa idapiiri garanteeris Poolale ainult Prantsusmaa, mitte üldine kokkulepe.

Stresemann ei olnud nõus sõlmima sarnast lepingut Poolaga: "Ida Locarnot ei tule," ütles ta. Pealegi ei välistanud ta kunagi jõu kasutamist, et saada tagasi Saksamaa idapoolsed alad, mis olid Versailles' lepingu tagajärjel Poola kontrolli alla sattunud. Põhjuseks olid Poola valitsuse poolt toime pandud või tolereeritud julmused saksa vähemuse vastu endistel Saksa aladel, vt: ja Hermann Rauschning. Rahvasteliidu istungil 15. detsembril 1928 Luganos sõnastas Stresemann nende kuritegude tõttu, mis olid Rahvasteliidule hästi teada, raevuka süüdistuse Poola vastu. Eesistuja, Prantsusmaa välisminister Aristide Briand, lõpetas istungi pärast seda kõnet sõnadega: "Rahvasteliit ei tohi kunagi murda vähemusõiguste püha toetust".

Pärast seda leppimist Versailles' volitustega püüdis Stresemann leevendada kasvavat kahtlust Nõukogude Liidu suhtes. Ta ütles Nikolai Krestinskile 1925. aasta juunis, nagu on kirjas tema päevikus: "Ma olin öelnud, et ma ei tule Venemaaga lepingut sõlmima seni, kuni meie poliitiline olukord teises suunas ei ole selgunud, sest ma tahtsin eitavalt vastata küsimusele, kas meil on Venemaaga leping". 1926. aasta aprillis allkirjastatud Berliini leping kinnitas ja tugevdas 1922. aasta Rapallo lepingut. Septembris 1926 võeti Saksamaa julgeolekunõukogu alalise liikmena vastu Rahvasteliitu. See oli märk sellest, et Saksamaa oli kiiresti muutumas "normaalseks" riigiks, ja kinnitas Nõukogude Liidule Saksamaa siirust Berliini lepingus. Stresemann kirjutas kroonprintsile: "Kõik küsimused, mis tänapäeval Saksa rahvast vaevavad, võib üks osav kõnemees Rahvasteliidu ees muuta sama palju pahameelt tekitavaks Entente'ile". Kuna Saksamaal oli nüüd vetoõigus Liiga resolutsioonide suhtes, võis ta saavutada teistelt riikidelt järeleandmisi Poola piiril tehtavate muudatuste või Austria ühendamise osas, kuna teised riigid vajasid tema häält. Saksamaa võis nüüd tegutseda "kogu saksa kultuurikogukonna eestkõnelejana" ja sellega provotseerida saksa vähemusi Tšehhoslovakkias ja Poolas.

Stresemann oli nende saavutuste eest 1926. aastal Nobeli rahupreemia kaasvõitja.

Saksamaa kirjutas 1928. aasta augustis alla Kellogg-Briandi paktile. Selles loobuti vägivalla kasutamisest rahvusvaheliste konfliktide lahendamiseks. Kuigi Stresemann ei teinud ettepanekut pakti sõlmimiseks, veenis Saksamaa ühinemine paktiga paljusid inimesi, et Weimari Saksamaa oli Saksamaa, kellega oli võimalik nõu pidada. See uus arusaam aitas kaasa 1929. aasta veebruari Youngi plaanile, mis viis Saksamaa reparatsioonimaksete suurema vähendamiseni.

Gustav Stresemanni edu oli paljuski tingitud tema sõbralikust iseloomust ja valmisolekust muutustele. Ta oli paljude mõjukate välismaalastega lähedane isiklik sõber. Kõige tuntum oli Briand, kellega ta jagas rahupreemiat.

Stresemann ei olnud aga mingil juhul prantsusmeelne. Tema peamiseks mureks oli, kuidas vabastada Saksamaa Versailles' lepinguga Suurbritanniale ja Prantsusmaale kehtestatud reparatsioonimaksete koormast. Tema strateegia selleks oli sõlmida majandusliit Ameerika Ühendriikidega. USA oli Saksamaa peamine toidu- ja tooraineallikas ning üks Saksamaa suurimaid tööstuskaupade eksporditurgusid. Saksamaa majanduslik taastumine oli seega USA huvides ja andis USA-le stiimuli aidata Saksamaal vabaneda reparatsioonikoormast. Dawesi ja Youngi plaanid olid selle strateegia tulemus. Stresemannil olid tihedad suhted Herbert Hooveriga, kes oli aastatel 1921-28 kaubandusminister ja alates 1929. aastast president. See strateegia toimis märkimisväärselt hästi, kuni suur majanduslangus pärast Stresemanni surma selle rööbastelt maha tõmbas.

Välisministeeriumi ajal hakkas Stresemann üha enam nõustuma vabariigiga, mida ta algul tagasi lükkas. Olles palju kaasa aidanud nõrga demokraatliku korra (ajutisele) kindlustamisele, peeti Stresemanni 1920. aastate keskpaigaks Vernunftrepublikaneriks - inimeseks, kes aktsepteeris vabariiki kui vähimat kurja, kuid oli südames ikka veel lojaalne monarhiale. Konservatiivne opositsioon kritiseeris teda selle eest, et ta toetas vabariiki ja täitis liiga meelsasti lääneriikide nõudmisi. Koos Matthias Erzbergeri ja teistega rünnati teda kui Erfüllungspolitikerit ("täitmispoliitikut").

1925. aastal, kui ta tegi esimest korda ettepaneku sõlmida kokkulepe Prantsusmaaga, tegi ta selgeks, et kavatseb sellega "saada vabad käed, et tagada piiride rahumeelne muutmine idas ja [...] keskenduda idas asuvate Saksa alade hilisemale inkorporeerimisele". Samal aastal, kui Poola oli poliitilises ja majanduslikus kriisis, alustas Stresemann kaubandussõda selle riigi vastu. Stresemann lootis Poola kriisi eskaleerumisele, mis võimaldaks Saksamaal tagasi saada pärast Esimest maailmasõda Poolale loovutatud territooriumid, ning ta soovis, et Saksamaa saaks oma toodetele seal suuremat turgu. Seega keeldus Stresemann igasugusest rahvusvahelisest koostööst, mis oleks "enneaegselt" taastanud Poola majanduse. Vastuseks Briti ettepanekule kirjutas Stresemann Saksa suursaadikule Londonis: "[Poola lõplik ja kestev rekapitaliseerimine] tuleb edasi lükata, kuni riik on küps meie soovidele vastavaks piiride lahendamiseks ja kuni meie enda positsioon on piisavalt tugev". Stresemanni kirja kohaselt ei tohiks kokkulepet sõlmida "enne, kui [Poola] majanduslik ja rahaline häda on jõudnud äärmusesse ja viinud kogu Poola poliitilise keha jõuetusse seisundisse".

Gustav Stresemann suri 1929. aasta oktoobris 51-aastaselt insuldi tagajärjel. Tema massiivne hauaplats asub Berliini Luisenstadti kalmistul Südsternis Kreuzbergis ja sisaldab saksa skulptori Hugo Ledereri töid. Stresemanni ootamatu ja enneaegne surm, samuti tema "pragmaatilise mõõduka" Prantsuse kolleegi Aristide Briand'i surm 1932. aastal ja Briand'i järeltulija Louis Barthou mõrvamine 1934. aastal jätsid Euroopa riigijuhtimisse vaakumi, mis kallutas veelgi enam Teise maailmasõja poole.

Gustavil ja Käthe'l oli kaks poega, Wolfgang ja Joachim Stresemann.

Stresemann 1929. aasta septembris, vahetult enne oma surma, koos abikaasa Käthe ja poja Wolfgangiga.


Stresemanni matused


Stresemanni haud Luisenstädtischer Friedhofi kalmistul, Berliinis

Esimene kabinet, august - oktoober 1923

• Gustav Stresemann (DVP) - kantsler ja välisminister
• Robert Schmidt (SPD) - asekantsler ja ülesehitusminister
• Wilhelm Sollmann (SPD) - siseminister
• Rudolf Hilferding (SPD) - rahandusminister
• Hans von Raumer (DVP) - majandusminister
• Heinrich Brauns (Z) - tööminister
• Gustav Radbruch (SPD) - justiitsminister
• Otto Gessler (DDP) - kaitseminister
• Anton Höfle (Z) - postiminister
• Rudolf Oeser (DDP) - transpordiminister
• Hans Luther - toiduminister
• Johannes Fuchs (Z) - okupeeritud alade minister

Teine kabinet, oktoober - november 1923

• Gustav Stresemann (DVP) - kantsler ja välisminister
• Wilhelm Sollmann (SPD) - siseminister
• Hans Luther - rahandusminister
• Joseph Koeth - majandusminister
• Heinrich Brauns (Z) - tööhõiveminister
• Gustav Radbruch (SPD) - justiitsminister
• Otto Gessler (DDP) - kaitseminister
• Anton Höfle (Z) - postiminister
• Rudolf Oeser (DDP) - transpordiminister
• Gerhard Graf von Kanitz - toiduminister
• Robert Schmidt (SPD) - ülesehitusminister
• Johannes Fuchs (Z) - okupeeritud alade minister

Muudatused

• 3. november 1923 - Sotsiaaldemokraatlikud ministrid Sollmann, Radbruch ja Schmidt astusid tagasi. Sollmanni järgnes siseministrina Karl Jarres (DVP). Teisi ei asendatud enne ministeeriumi langemist.

Tsitaadid

Kui liitlased oleksid mind vaid üks kord kohustanud, oleksin ma Saksa rahva enda taha toonud, jah, isegi praegu veel saaksin ma neid enda toetuseks. Kuid nad (liitlased) ei andnud mulle midagi ja väikesed järeleandmised, mida nad tegid, tulid alati liiga hilja. Seega ei jää meile muud üle kui jõhker jõud. Tulevik on uue põlvkonna käes. Pealegi, nad, saksa noored, keda me oleksime võinud võita rahu ja ülesehituse jaoks, oleme me kaotanud. Selles seisneb minu tragöödia ja nende, liitlaste kuritegu.

- Stresemann, diplomaat Sir Albert Bruce Lockhartile 1929. aastal

Raamatud

• Turner, Henry Ashby Stresemann and the politics of the Weimar Republic, Princeton, N. J. : Princeton University Press, 1963.
• Wright, Jonathan Gustav Stresemann: Weimari suurim riigimees (2002).
• Enssle, Manfred J. Stresemanni territoriaalne revisionism (1980).