Rütmiline võimlemine (RG): määratlus, reeglid, aparaadid ja ajalugu

Rütmiline võimlemine (RG) — reeglid, aparaadid, tehnika ja ajalugu: olümpia, võistlused, trenninõuanded ja inspiratsioon nii algajale kui edasijõudnule.

Rütmiline võimlemine (lühend: RG) on võimlemise liik, kus kombineeritakse akrobaatilisi, tantsulisi ja aparaadiga manipuleerimise elemente. Harjutus sooritatakse põrandal individuaalselt või rühmades muusika saatel. Võimlejad kasutavad ühte või kahte aparaati: köis, karikas, pall, kepp ja lint. Rütmilise võimlemise eesmärk on esitada tehniliselt keerukaid harjutusi, kus hinnatakse hüppeid, pöördeid, painduvust, tasakaalu ja aparaadi kontrolli nii, et kogu kava oleks esteetiliselt väljendusrikas ja muusikaga kooskõlas. Võistleja, kes kogub žürii määratud punktidest enim, on võitja — hindamisel arvestatakse hüpete, tasakaalu, piruettide, painduvuse, aparaadikäsitluse, soorituse ja kunstilise efekti eest ning punkte annavad vastavad kohtunikud (žürii).

Mida sisaldavad aparaadid ja nende ülesanded

• Köis — kasutatakse nii hüpeteks ja svingideks kui ka keerutamiseks; valmistatud spetsiaalsetest materjalidest, pikkus kohandatakse võimleja pikkuse järgi.
• Karikas — tihti nimetatud hoop'iks; võimaldab keerutusi, pöörlemisi, viskeid ja kiireid rullimisi.
• Pall — rõhutab õrnat käsitlemist, põrkeid ja viskeid; nõuab suurt kontakti- ja tundlikkusoskust.
• Kepp — koosneb kahest eraldi keppidest (clubs), kasutatakse keerutusteks, viseteks ja rütmiliseks löömiseks.
• Lint — loob ruumis visuaalseid mustreid; nõuab sujuvaid liigutusi ja täpset rütmitunnetust.

FIG (Rahvusvaheline Võimlemisföderatsioon) kindlustab aparaadi tehnilised nõuded; täpseid mõõtmeid ja kaalu reguleeritakse vanuseklasside ja võistlusreeglite järgi.

Reeglid ja võistlusformaadid

• Võistlused jagunevad individuaalvõistlusteks ja rühmvõistlusteks. Rühmas esinevad tavaliselt viis võimlejat, kes teevad kahe erineva kava kombinatsiooni (näiteks üks kava ühetaoliste aparaadiga ja teine kombinatsioon kahe erineva aparaadiga).
• Rahvusvahelised vanuseklassid eristatakse tavaliselt juunioride (alla 16) ja seniorklassi (16 ja vanemad) järgi — vanusepiirid pannakse paika sünniaasta alusel.
• Võistlusvormid hõlmavad individuaalset mitmikvõistlust (all-around), eraldi aparaadifinaale ja rühmade üldkokkuvõtet või eraldi rühmafinaale.
• Igale kavale on etteantud maksimaalne esitusaeg ning lubatud elemendid ja riskid kirjeldatakse FIG koodis (Code of Points).

Hindamine ja skoorimine

Skoor koosneb tavaliselt mitmest komponendist: raskusastme punktid (D — Difficulty), soorituse punktid (E — Execution) ja kunstiline osa/artistic impression. Hindajad vaatlevad:

• Tehnilisi elemente: hüpped, pöörded, tasakaalu- ja painduvusdetailid;
• Aparaadikäsitlust: täpsus, ohutus, visete ja püüdmiste kvaliteet;
• Kunstilist väljendust: rütm, muusika ja liikumise kooskõla, koreograafia;
• Vigu ja karistusi: kukkumised, aparaadi kadumine, ajapiirangute rikkumine jm.

Žürii koosneb eraldi hindajatest, kes vastutavad D- ja E-komponentide ning üldhindamise eest; lõplik tulemus on nende komponentide liit ja võimalikud lisakarikud/karistused.

Ajaloost ja arengust

Rütmiline võimlemine arenes välja mitmete liikumissüsteemide ja tantsuvormide mõjudest — oluliselt on mõjutanud rühmvõimlemine, klassikaline ballett, Saksa aparaaditöö ja Rootsi vabaharjutuse meetod. FIG tunnustas rütmilist võimlemist ametlikult 1963. aastal, mille järel hakkasid välja kujunema rahvusvahelised reeglistikud ja võistlusformaat.

Rütmiline võimlemine tuli esimest korda olümpiamängude kavasse 1984. aastal Los Angeleses — individuaalvõistluse võitis Kanada võimleja Lori Fung. Rühmvõistlused lisati olümpiamängude programmis 1996. aastal. Sellest ajast on spordiala pidevalt arenenud: tehnilised elemendid on muutunud keerulisemaks, koreograafia detailsemaks ning hindamissüsteemid rangemaks ja täpsemaks.

Suurvõistlused ja võistluskalender

• Olümpiamängud (olümpiamängud) — iga nelja aasta tagant; kõrgeim prestiiž.
• Maailmameistrivõistlused — toimuvad regulaarselt ja koguvad maailma parimaid võimlejaid nii individuaal- kui rühmavõistlustes.
• Maailmakarikasarjad, kontinentaalsed meistrivõistlused ja rahvuslikud meistrivõistlused — annavad võimaluse koguda rahvusvahelist kogemust ja punkte.

Treening, oskused ja ohutus

Treeningud ühendavad endas painduvusharjutusi, tugevustööd, akrobaatikat, balleti- ja rütmitreeningut ning aparaadispetsiifilisi harjutusi. Edu saavutamiseks on vaja head painduvust, koordinatsiooni, rütmitunnetust ja vastupidavust. Ohutus on oluline — aparaadi kontrolli, õiget tehnilist sooritust ja sobiva soojenduse abil vähendatakse vigastuste riski. Treenerid ja meditsiinipersonal jälgivad noorte sportlaste arengut, et säilitada pikaajaline tervis ja õige koormuse planeerimine.

Tähtsamad oskused võimlejalt

• Kõrge painduvus ja dünaamiline jõudlus;
• Peen aparaadikontroll ja visete-püüdmiste täpsus;
• Koreograafiline väljendus ja muusika interpretatsioon;
• Psühholoogiline ettevalmistus — keskendumisvõime ja võistlusstrateegia.

Rütmiline võimlemine on esteetiliselt nauditav ja tehniliselt nõudlik spordiala, mis nõuab pühendumist, loovust ja täpsust. See sobib nii harrastusele kui ka tippspordile ning pakub võimalusi esinemiseks individuaalselt ja meeskonnas.

Küsimused ja vastused

K: Mis on rütmivõimlemine?

K: Mida teevad rütmivõimlejad?

K: Kuidas selgitatakse võitja rütmilise võimlemise võistlustel?

K: Millised spordialad mõjutasid rütmilise võimlemise arengut?

K: Milliste vanuserühmade vahel on võistlused rütmilises võimlemises jagatud?

K: Millised on rütmilise võimlemise suurimad võistlused?

K: Millal tunnustas FIG rütmilist võimlemist ametlikult ja millal esines see esimest korda olümpiamängudel?

Otsing