Richard II (hukkus 1026), keda tunti ka kui Le Bon („Hea”), oli Normandia hertsog aastatel 996–1026. Ta sündis tõenäoliselt 960ndate lõpus või 970ndate alguses ja oli Richard I „Hirmutaja” ning tema naise Gunnor'i järeltulija. Richard II valitsusajast jäid maha märkimisväärsed muutused hertsogkonna ajalises korralduses, õukonna võimustruktuuris ja kiriklikus patronaadis.

Richard II püüdis oma õukonda ja valitsemismaastikku kujundada kuningaliku eeskujuga: õukond muutus pidulikumaks, hertsogi autoriteet tugevnes ning ducal tiitli ja rüütellikeks rituaalideks tekkisid selgemad vormid. Ta kasutas hertsogi tiitlit regulaarselt ja töötas selle nimel, et Normandia hertsogi võim oleks mõjuvam nii sise- kui ka välissuhetes. Samas säilitas ta praktilise poliitika, mis võimaldas hertsogkonnal tegutseda suure autonoomiaga Prantsuse kuninga suhtes.

Üks Richard II tähtsamaid kultuurilisi ettevõtmisi oli ajaloo kirjutamise tellimine. Ta palkas Saint-Quentini Dudo, et koostada normannide hertsogite ajaloo, tuntud pealkirjaga De moribus et actis primorum Normanniae ducum. See teos rõhutas normannide aadlisust, perekondlikku järjekorda ja kristlikku patronaati ning aitas kujundada hertsogkonna ideoloogilist kuvandit nii sise- kui välismaistes ringkondades.

Religioonile ja kirikule pööras Richard II erilist tähelepanu: ta toetas kloostreid ja kiriklikke asutusi, soodustas vaimulike haridust ning aitas tugevdada kirikukorraldust Normandias. Tema patroonlus aitas kaasa ülikute ja kiriku koostööle, mis omakorda stabiliseeris hertsogkondlikku võimu ja ühiskondlikku korda.

Pereliin jätkus tema poegade kaudu: Richard III ja Robert I pärisid trooni ning viisid Normandia 11. sajandil veelgi suurema tähtsuseni. Richard II maine kui „head” valitsejat (Le Bon) põhines tema pühendumisel õiguse, kirikliku heakskiidu ja õukondlike kujunduste tugevdamisele. Tema valitsemine oli oluline etapp Normandia arengus — nii administratiivselt kui kultuuriliselt — ning andis aluse hilisematele sündmustele, sealhulgas Normandia laienemisele Euroopa poliitilisele maastikule 11. sajandil.