Kaljukotkas (lumepüü, Lagopus muta) — kirjeldus, levik ja käitumine

Avasta kaljukotkas (lumepüü, Lagopus muta): välimus, levik Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias, käitumine, ränne ning kaitse — põhjalik ja illustreeritud juhend.

Kaljukotkas (Lagopus muta) on metskitsede sugukonda kuuluv keskmise suurusega jahilind. Seda tuntakse Ühendkuningriigis ja Kanadas, kus see on Kanada Nunavuti territooriumi ametlik lind ning Kanada Newfoundlandi ja Labradori provintsi ametlik ulukilind. Ameerika Ühendriikides on ta tuntud kui lumekana. Jaapanis on ta tuntud kui raichō (雷鳥), mis tähendab "äikeselindu". See on Gifu, Nagano ja Toyama prefektuuride ametlik lind ning on üleriigiliselt kaitstud liik.

Välimus ja tunnused

Kaljukotkas on jässaka kehaehitusega, lühikeste tiibade ja lühikese sabaga lind. Täiskasvanud isase pikkus on tavaliselt 32–38 cm, tiibadeulatus umbes 54–60 cm ning kaal 300–700 g (sõltuvalt piirkonnast ja aastaajast). Emane on tavaliselt veidi väiksem ja vähem kontrastse värvusega.

Iseloomulik on aastaaegadega muutuv sulestik: talvel on enamik populatsioonidest peaaegu täielikult valged, mis aitab varjuda lume keskel; suvel muutub sulestik laikuliseks halli, pruuni ja mustaga, sobitudes känguplatsi ja kiviktaimla värviga. Jalad ja varbad on tihti sulgedega kaetud, mis pakub soojust ja aitab kõndida lumel. Sabasulgede ja pea mustad või tumedad laigud võivad erineda vastavalt alaliigile.

Levik ja elupaik

Liik on laialt levinud arktilistes ja alpides piirkondades: Põhja-Euroopa, Skandinaavia, Island, Šotimaa mäestikud, Sise-Venemaa, Siber, Mongoolia, Alaska ja osa Kanada põhjapoolsetest piirkondadest. Jaapanis elab ta kõrgetes mägialadel (nt Honsu mäestikes).

Kaljukotkas eelistab avatud, kivist ja madala taimkattega alasid — tundrat, alpi- ja subalpi lagesid, rabalaiu ja kaljuseid kõrgustikke. Talvel võib mõnel alal rännata veidi madalamale, et leida toitu ja varju.

Käitumine ja toitumine

• Toitumine: peamiselt taimne — lehed, õrnad varred, samblad, urvad, pohlad ja muud marjad. Suvel lisanduvad putukad ja nende vastsed, mis on olulised kasvavatele kutsikatele.
• Eluviis: enamasti maapinnal liikuv; lend on kiire ja tugev, aga lühikeste tiibade tõttu pigem lühikesemagajaline. Talvel koondub vahel väiksematesse parvedesse.
• Kaitse: sulestiku aastaajaline kamuflaaž on peamine kaitse; ohu korral varjub põõsaste või kivide lähedusse või lendasest aeg-ajalt üle lageda.

Paljunemine

Pesitsusaeg on tavaliselt kevadest suvesse, sõltuvalt piirkonna kliimast. Isased võivad olla territoriaalsed ja näidata käitumuslikke esitusi, sealhulgas helisid ja rivaali eemalepeletavaid sõnelevaid liigutusi. Emane pesitseb maapinnal väikese kraavi- või kaevulise pesa sees, tavaliselt kasvava taimestiku vahekaalul.

Pesakonnas on tavaliselt 6–10 muna (vahemik võib varieeruda), inkubatsioon kestab umbes 21–24 päeva ja inkubeerib peamiselt emaslind. Poegad on varakult liikuvad (precocial) ja lahkuvad pesast peagi pärast koorumist, saades toitumiselt alguses osa vanemate juhendamisest.

Ohud ja kaitse

IUCN hindab kaljukotka rahvusvahelist seisundit üldiselt kui vähem murettekitav (Least Concern), kuid paljud kohalikud populatsioonid on surve all. Peamised ohud on:

• elanikkonna vähenemine kliimamuutuste tõttu — soojenemine vähendab sobiva elupaiga pindala ja lühendab lumeperioodi, mis mõjutab kamuflaaži ja sulestiku kohastumist;
• elupaikade kadumine ja kahjustumine inimtegevuse (mäetööstus, suusarajad, turism) tõttu;
• rehabilitatsioonist tulenev jahindus mõnedes piirkondades — reguleeritud jahipidamine on lubatud, aga liigse küttimise korral võivad kohalikud populatsioonid kannatada;
• kiskjad ja haigused, mis võivad koos teiste teguritega populatsiooni mõjutada.

Paljudes riikides on kaljukotkas kaitse all (nt Jaapanis üleriigiliselt), mõnes piirkonnas on kehtestatud jahikeelud või limiidid, ning säilitusprogrammid ja elupaikade kaitse aitavad vähendada riske.

Kultuur ja inimeste suhe

Kaljukotkas on paljudes piirkondades kultuuriliselt oluline: ta on sümboliks jaemärgilistes ja administratiivsetes tähistustes (näiteks Jaapani prefektuuride ja Kanada territoriaalsed sümbolid). Jaapanis peetakse raichō'd heaks õnne ja mäestiku ilu sümboliks ning tema pildid on laialt kasutusel turismis ja rahvuslikus kultuuripärandis.

Lisaks köidab liik teadlaste huvi kliimamuutuste indikaatorina — kuna ta tunnetab kiiresti elupaikade temperatuuri- ja lumeolude muutusi ja reageerib neile muutustes levikus ja pesitsusaegades.

Kokkuvõte

Kaljukotkas (Lagopus muta) on kohanemisvõimeline, kuid kliimamuutuste ja inimtegevuse tõttu kohati ohustatud tundra- ja alpiliik. Tuvastamine on lihtne tänu aastaaegadevahelisele sulestiku muutumisele, jalasulgedele ja kompaktsele kehakujule. Kaitsemeetmed ning elupaikade hoidmine on olulised selle liigi pikaajalise säilimise tagamiseks.

Otsing