Püha jäälind (Todiramphus sanctus) on keskmise suurusega metsajäälind, keda tuntakse laialdaselt Vaikse ookeani lääneosa rannikualadel ja sisemaal.

Kirjeldus

Püha jäälind on enamasti türkiissinine selja- ja tiibasulgedega ning valge või roosakaspuna alumise osaga. Isased ja emased on välimuselt sarnased, kuid emased on sageli natuke tuhmimad. Noorukitel on krae- ja kõhusulgedel roostepruunid servad, mis annavad neile pintseldatud välimuse. Linnu pikkus jääb tavaliselt 19–23 cm (7,5–9,1 tolli) kanti; nokk on tugev ja suhteliselt lai, sobitudes nii putukate kui ka väiksemate kalade ja selgrootute püüdmisega. Hääleks on terav, kähisev või korduvalt korratav kõmin, mida kuuleb sageli peremeheai väljalangemistel.

Levik ja elupaigad

Nad elavad mangroovides, metsades, metsades ja jõeorgudes Austraalias, Uus-Meremaal ja mujal Vaikse ookeani lääneosas. Liigil on mitu alaliiki, mis paiknevad erinevatel saartel ja rannikualadel. Mõned populatsioonid on paiksed, teised teevad rändeliikumisi – eriti põhjapoolsemad linnud võivad rännata soojematele aladele talvekuudel.

Toitumine ja käitumine

  • Püha jäälind sööb peamiselt putukaid, väikseid koorikloomi, kalu ning aeg-ajalt väikseid närilisi ja roomajaid.
  • Tavapärane saagipüügi viis on “ootamine ja ründamine”: lind istub madalal oksal, vaatleb ja laskub rünnakule, haarab saagi ning toob selle sageli tagasi istmele või oksale, et see maha tappa või koorida.
  • Võib ka õhuhanguda lühikest aega, kui otsib saaki pehmematel aladel; mõnikord otsib toitu ka maapinnalt või rannikualadel.

Paljunemine

Paaritumisel kaevavad mõlemad linnuliikmed pesa. Pesa asub tavaliselt jõe kaldal asuvas koopas, õõnsuses puus, termiitmüüris või suure oksa õõnsuses. Munade arv sõltub piirkonnast, kuid tavaliselt on pesakonnas 3–6 muna (keskmiselt umbes viis). Mõlemad vanalinnud hauduvad mune ja hoolitsevad pojade eest. Inkubatsiooniperiood on ligikaudu 17–21 päeva ning poegade lennuvõime tekkimine võtab tavaliselt veel paar nädalat pärast koorumist.

Kaitse ja inimestevaheline tähendus

Püha jäälind ei ole praegu laiaulatuslikult ohustatud (rahvusvahelised hinnangud näitavad tavaliselt väikseima mure kategooriat), kuid kohalikul tasandil võivad linnurühmad kannatada elupaikade kadumise, rannikualade arendamise ja pesitsemiskohtade häirimise tõttu. Pesitsusalade säilitamine, mangroovide ja ripaarmetsade kaitse ning inimtegevuse mõju vähendamine aitavad säilitada liigi levikut.

Kultuuriline tähtsus

Uus-Meremaal on lind tuntud ka oma māori nime Kōtare all ning tal on kohalikes kultuurides eriline koht — teda on kujutatud müütides ja tahetakse tihti lindude rännuteede ja looduse hoolekorrana tõlgendada.

Kuigi püha jäälind eelistab looduslikke elupaiku, kohaneb ta mõnel pool ka inimkeskkonnaga, kus leidub sobivaid pesitsemis- ja toitumisvõimalusi. Hoolikas elupaikade kaitse aitab tagada, et see värvikas ja osav saagiheitja püsiks tulevastele põlvedele nähtavaks osaks rannikualade ja sisemaa maastikest.