Salamandroidea: salamandroidid — levik, bioloogia ja paljunemine
Salamandroidea (salamandroidid): ülevaade levikust, bioloogiast ja paljunemisest — sisemine viljastamine, fossiilid ja elupaigad. Loe põhjalik artikkel.
Salamandroidea on salamandrite alamjärk, arenenud salamandrid. Selle alamkorra liikmeid leidub kogu maailmas, välja arvatud Antarktikas, Lõuna-Saharas ja Okeaanias.
Kõik liikmed kasutavad sisemist viljastamist. Emane viljastatakse spermatofooriga, spermat sisaldava korgiga, mille isane on pannud tema kloaakasse. Spermat hoiustatakse kloaagi katusel, kuni seda on vaja munemise ajal.
Varaseimad teadaolevad salamandroidide kivistised pärinevad Tiaojishani formatsioonist. Need on dateeritud hilisjura perioodile umbes 157 miljonit aastat tagasi.
Levik ja elupaigad
Salamandroidea esindajad on laialt levinud Põhja- ja Kesk-Ameerikas, Euroopas, Aasias ning osades Aafrika piirkondades. Nad asustavad väga erinevaid elupaiku: niisked metsad, sood ja ojakesed, mägialad, samuti maa-aluseid ja koopalisi ökosüsteeme. Mõned liigid on täielikult vesised ja elavad vaid vees, teised on peamiselt maismaised või puudeharudel elavad liigid.
Bioloogia ja morfoloogia
Salamandroidid on enamasti pikliku kehakuju ja saba ning neil on neli jäset. Nende nahk on tavaliselt niiske ja näärmerikas — paljudel liikidel on limanäärmed ja mõnedel ka mürk-näärmed, mis pakuvad kaitset kiskjate eest ning on sageli seotud erksate hoiatavärvidega. Paljud rühmad suudavad regeneratsiooni teel tagasi kasvatada kahjustatud sabasid või jäsemeid.
Mõned salamandrite rühmad hingavad peamiselt läbi naha või suuõõne limaskesta (nt plethodontiidid), teistel on kopsud. Toitumiselt on nad peamiselt karnivoorid: söövad putukaid, usse, vähikesi konnaluike ja mõnel juhul kalu või väikseid selgroogseid. Mõnede liikide saagi püüdmise tehnikasse kuulub keele kiire pikendamine.
Paljunemine ja areng
Salamandroidea iseloomulik tunnus on sisemine viljastamine: isased asetavad maapinnale või veele spermatofoore, mida emane hõlmab oma kloaaki. Paljudel liikidel on keerulised paaritumisrituaalid ja tantsud, mille käigus isane meelitab emast spermatofori peale astuma. Emane võib spermat säilitada spermatheka sees kuni munemise ajani, mis võimaldab ajastada viljastamist soodsate tingimuste korral.
Areng võib olla väga varieeruv: traditsiooniliselt on levinud vesine larvaalne etap — munadest kooruvad rästikud, kellel on lõpused ning laterne kasvab ja hiljem toimub metamorfoos. Samas esineb otsearenemist (direct development), kus munadest kooruvad väikesed sabaga täiskasvanud isendid, ning ka ovovivipaarseid või vivipaarseid arenguid, kus emane sünnitab elusaid noori. Mõnel liigil säilib noorloomeline tunnus (neoteenia), näiteks tuntud akvaliid (Ambystoma mexicanum) püsib eluaeg larvaalse välimusega.
Fossiilid ja evolutsioon
Varaseimad salamandroidide kivistised, leitud Tiaojishani formatsioonist ja dateeritud hilisjurasse (~157 miljonit aastat tagasi), näitavad, et see rühm tekkis ja hakkas eristuma juba mesosoikumis. Molekulaarsed uuringud toetavad seda varajast päritolu ning näitavad edasiarenguid ja radiatsiooni kenozoikumis, mil tekkisid paljud tänapäevased perekonnad ja sugukonnad.
Kaitse ja ohud
Paljud salamandroidid on looduskaitse all või ohustatud. Peamised ohud on elupaikade kadumine ja killustumine (metsaraiumine, märgalade täitmine), mürgised kemikaalid, kliimamuutused, invasiivsed liigid ning haigused. Viimasel ajal on tõsine oht olnud kitsaribalise seennakkuse taoline patogeen Batrachochytrium salamandrivorans (Bsal), mis võib põhjustada kiireid populatsioonikahjusid.
Kaitsemeetmed hõlmavad elupaikade kaitset ja taastamist, haiguste jälgimist ning vajadusel kaitsealusliikide aretust ja taasasustamist. Samuti on tähtis avaliku teavitustöö ja lepingud loodusliku kauplemise reguleerimiseks, et vähendada inimeste poolt põhjustatud survet salamandritele.
Märkus: salamandroidid on bioloogiliselt mitmekesine ja kohanemisvõimeline rühm. Nad mängivad ökosüsteemides olulist rolli putukate kontrollijate ja toiduahelate osana ning on olulised nii teaduse kui looduskaitse seisukohalt.
Otsige