Selena on oma karjääri jooksul välja andnud 22 muusikavideot ja 12 video/livealbumit. Tema videograafia hõlmab nii lavalisi kontsertiklippe kui ka lavastatud muusikavideoid, koduvideomaterjali ja järelehüüdeid, mis avaldati pärast tema surma. Muusikavideod aitavad hästi mõista tema esteetikat: lavaline energia, cumbia-temaatika, Ameerika ja mehhiko-ameerika kultuuride ühendamine ning emotsionaalsed lugudejutustused.
Varajane looming ja esimesed videod
Tema esimene muusikavideo oli "Buenos Amigos", mis on duett Salvadori laulja Alvaro Torresiga. See ilmus 1991. aasta suvel ja videos mängis Selena ja Torresi taga orkester. Selena esimene muusikavideo sooloartistina, "La Carcacha", ilmus neli kuud pärast "Buenos Amigos". Selles videos kasutati chroma key'i, mille abil loodi tiheda liiklusega maanteed ja tänavaskeneid meenutavaid taustu ning selgelt rõhutati tema tantsu- ja lavakarisma.
1993–1995: tantsulised ja linateose sarnased videod
1993. aasta kevadel ilmunud "La Llamada" esitleb Selanat ja mitmeid tantsijaid, kes esitavad cumbia tantsu Malibu rannahoones Californias. Sama aasta lõpus filmitud "DondeQuiera Que Estes" salvestati New Yorgis ja see näitas Selenat koos Barrio Boyzz'iga hiphopi-mõjutustega tantsujadusena.
1994. aasta sõbrapäeval avaldatud "Amor Prohibido" filmiti dramaatilises maastikus, Joshua Tree rahvuspargis (California) — video rõhutas lauluteksti emotsiooni ja vabadusemotivi. Lainetavat lõõtsa ja lõbusust leidis "Bidi Bidi Bom Bom Bom", mis filmiti Santa Monica kai ääres. Sel ajal salvestatud "No Me Queda Mas" filmiti San Antonios, Texase Amtraki jaamas; see oli Selena viimane muusikavideo, mis ilmus tema eluajal.
1995: lõpetatud ja avaldamata materjal
1995. aasta jooksul avaldati mitmeid erinevat laadi videoid: "No Debes Jugar" tuli välja 1995. aasta juulis Telemundo vahendusel, kus esitati lugu otse televisioonisaates Padrisimo. Sama kuu jooksul avaldatud "Fotos y Recuerdos" kasutas palju koduvideoid ja arhiivimaterjali Selenast, andes intiimsema pilgu tema eraelule.
1995. aasta augustis ilmunud "I Could Fall in Love" oli rahvusvahelise kõlapinnaga ballaad, mille video koosnes nii uuest videomaterjalist kui ka fotokollaažist Selenast. Video singlile "Dreaming of You" kasutati linateose sarnast narratiivi: näitlejanna kujutab üksildast ja masendunud tüdrukut, kes pakib oma asju ja plaanib põgenemist koos oma poiss-sõbraga. Video rõhutab suhteid ja sõnumit, et lähedastega koosolemine on elus oluline.
Remiksid, postuumsed videod ja eriprojektid
"Techno Cumbia" sisaldas seni avaldamata stseene videost "Bidi Bidi Bom Bom Bom" ning rühma tantsijaid, kes esitavad energilist koreograafiat. "Tú Sólo Tú", mis jõudis avalikkuse ette 1995. aasta septembris, koosnes samuti arhiivist ja videoklippidest Selenast; videos osales ka Mariachi Sol de México, kes laulus oli taustabänd.
"I'm Getting Used To You", mis oli Dreaming of You albumi viimane muusikavideo, näitas kahte paralleelset stseeni: ühes "Selena wannabe'id", kes konkurentsiks valmistuvad, ja teises noor paar, kes on armunud. Remix-kava raames ilmus "Siempre Hace Frio" remix-albumi reklaamimiseks; video tutvustas rollis "Selena" tegelaskuju, keda kujutas Jennifer Lopez, kuigi kogu tema keha oli kaetud chroma key'ga.
Remix-versioon "No Quiero Saber" ilmus 1996. aasta detsembris ning sisaldas ülesvõtteid Selena kontsertesinemistest. Postuumselt ilmunud austus- ja tribuutvideod hoidsid tema pärandit elus: "Viviras Selena" (austajana) ja teised väljaanded kogusid kokku kolleegide ja esinejate tervitusi.
Austuslood, tribüüdid ja hilisemad videod
"Viviras Selena" (austuslaul) ilmus 1997. aasta märtsis; video filmiti Q-Productionsi stuudios ning osalesid mitmed tuntud Tejano- ja latinamuusika artistid, näiteks Pete Astudillo, Bobby Pulido, Emilio Navaria, Jennifer Peña, Graciela Beltran ja Barrio Boyzz. Need salvestused andsid edasi kolleegide austust ja illustreerisid, kuidas Selena mõjutas kogu kogukonda.
"A Boy Like That" ilmus 1997. aasta suvel ja selle lavastas Kenny Ortega. Videoklipis on märgata taustatantsijaid, keda kostümeeriti ereda (pimedas helendava) värviga shirtidega, mis rõhutasid visuaalset stiili. "Missing My Baby" oli VH1 poolt tehtud reklaamvideo, mis ilmus 1998. aasta sügisel koos box-seti Anthology väljatoomisega. "Disco Medley" dokumenteeris Selena esinemist Houston Astrodome'is (26. veebruar 1995) ning esitles tema lavalist karismat ja mitmekülgsust.
Järgnevatel aastatel kasutati Selenalt säilinud arhiivimaterjali ja koostööd teiste artistidega: 2001. aastal avaldas Los Tres Reyes duettversiooni "No Me Queda Mas" muusikavideost, kus Selena ilmub vaid mõnes stseenis. 2003. aastal ilmus David Byrne'i käe all live-videoklipp, kus Selena osaleb loos "God's Child (Baila Conmigo)". Selena vaiksema mälestuse kümnenda aastapäeva puhul avaldas tema venna bänd Kumbia Kings 2005. aasta märtsis remiksi loole "Baila Esta Cumbia", mis oli veel üks näide sellest, kuidas tema muusika püsivalt kõlas pärast tema surma.
Muusikavideote tähtsus ja pärand
Selena videod olid olulised tema karjääri visuaalse identiteedi kujundamisel: need kombineerisid tantsu, lavashowd ja isikliku lugu jutustust. Paljud videod kasutasid arhiveeritud koduvideosid, et luua intiimset sidefaktorit, samas kui kontsertivideod rõhutasid tema energia ja publiku vastukaja. Postuumsed avaldamised ja tribüüdid aitasid tutvustada Selenat uutele põlvkondadele ning säilitasid tema mõju ladina-ameerika muusikale ja crossover-tähtede arengule.
Kokkuvõte
Selena 22 muusikavideot ja 12 video/livealbumit moodustavad rikkaliku visuaalse pärandi, mis dokumenteerib tema arengut noorest tantsijast rahvusvaheliselt tunnustatud superstaariks. Videod varieeruvad intiimsetest koduvideo- ja ballaadiklippidest suurte lavashow'de ja filmitud narratiividega — kõik need elemendid aitavad mõista, miks Selena mõju muusikale ja kultuurile on püsiv.