Väikeettevõte, mida Ameerika Ühendriikides mõnikord nimetatakse ema ja papa kaupluseks, on ettevõte, mis on eraomanduses ning mida juhib omanik või omanikud. Väikeettevõtetel on tavaliselt piiratud arv töötajaid ja piiratud majanduslik maht võrreldes suurettevõtetega. See, kas ettevõte loetakse seaduslikult "väikeseks", sõltub riigi, tööstusharu ja kasutatavate kriteeriumide järgi — tihti vaadatakse töötajate arvu, aastakäivet või bilansi suurust.

Riiklikud kriteeriumid ja näited

  • Austraalia 2009. aasta õiglase töö seaduse kohaselt loetakse väikeettevõtteks ettevõtet, millel on vähem kui 15 töötajat.
  • Euroopa Liidus mõistet "väikeettevõte" täpsustatakse sageli osana mikro-/väike-/keskmise suurusega ettevõtete (SME) määratlusest: mikroettevõtted — vähem kui 10 töötajat ja väikseimad majandusnäitajad; väikeettevõtted — vähem kui 50 töötajat ning aastakäive või bilansimaht piirides (nt kuni 10 miljonit eurot); keskmise suurusega ettevõtted — vähem kui 250 töötajat ja vastavad kõrgemad piirid. Konkreetseid rahalisi piirmäärasid reguleerib EL-i õigusaktide ja liikmesriikide praktika.
  • Ameerika Ühendriikides varieeruvad kriteeriumid tööstusharuti: mitmetes valdkondades peetakse programmi tingimustele vastavaks ettevõtteks sellist, millel on vähem kui 500 töötajat, kuid riikliku väikeettevõtete administratsiooniga (SBA) seotud suurusepiirid määratakse sageli kas töötajate arvu või aastatulude järgi sõltuvalt NAICS-koodist.
  • Indias on ajalooliselt juriidilised ja statistilised jaotused eristanud organiseeritud ja organiseerimata sektori: väikesemahulises organiseerimata sektoris oli palju ettevõtteid, millel oli vähem kui kümme töötajat. Samas on India tänapäevaseks ettevõtete klassifitseerimiseks kasutusele võtnud ka MSME (micro, small and medium enterprises) definitsioone, mis rõhutavad investeeringuid ja käivet (neid kriteeriume on viimasel ajal uuendatud ja täpsustatud riikliku seadusandlusega).

Mõõdikud, mida riigid kasutavad

  • Töötajate arv — kõige levinum kriteerium töötajate arvuga piirides.
  • Aastakäive (turnover) — paljudes riikides kasutatakse maksukategooriate määramisel ja toetuste andmisel käibepiire.
  • Bilansimaht või investeeringute suurus — seda kasutatakse sagedamini EL-i ja teiste majanduse reguleerimise kontekstis.

Miks väikeettevõtted on olulised

  • Nad pakuvad tööhõivet ja toetavad kohalikku majandust — väikeettevõtted loovad suur osa töökohtadest eriti teenindussektoris.
  • Paindlikkus ja innovatsioon — väikesed ettevõtted suudavad tihti kiiresti kohaneda ning katsetada uusi ärimudeleid ja lahendusi.
  • Kohalikud teenused ja kogukonnaelu — kohalikud väikepoed ja teenusepakkujad hoiavad kogukondi elus ning pakuvad isikupärast teenindust.

Väljakutsed ja toetusmeetmed

  • Raskused rahastuse leidmisel — väikeettevõtted seisavad sageli silmitsi piiratud juurdepääsuga laenudele ja riskikapitalile.
  • Bürokraatia ja regulatsioonid — maksusüsteemid ja regulatiivsed nõuded võivad olla võrreldes suurte ettevõtetega koormavamad.
  • Digitaalne üleminek ja turundus — tehnoloogia kasutuselevõtt ja internetiturundus on tähtsad, ent nõuavad oskusi ja ressursse.
  • Riiklik tugi — paljudes riikides pakutakse väikeettevõtetele toetusi, laene, maksusoodustusi, koolitusi ja konsultatsiooni (näiteks eriprogrammid, kohalikud inkubaatorid ja ettevõtluse tugiorganisatsioonid).

Väikeettevõtted on paljudes riikides tavalised ja esindavad laia valikut tegevusalasid. Mõned näited on: väikepoed, muud väikesed kauplused (näiteks pagariäri), juuksurid, kaupmehed, juristid, raamatupidajad, restoranid, külalistemajad, fotograafid, väikesemahuline tootmine ja veebiettevõtlus, näiteks veebidisain ja programmeerimine. Lisaks võivad väikeettevõteteks olla vabakutselised, frantsiisiettevõtted, käsitöömeistrid ja sotsiaalse ettevõtluse algatused.

Kuidas teada, kas sinu ettevõte loetakse väikeseks? Kontrolli oma riigi ametlikke määratlusi (näiteks majandus- või ettevõtlusministeeriumi, maksuhalduri või väikeettevõtete toetuse veebilehel), vaata töötajate arvu ja majandusnäitajaid ning vajadusel konsulteeri ärinõustaja või raamatupidajaga. Õigete kriteeriumide tundmine on oluline nii regulatiivsete kohustuste kui ka toetuste taotlemise seisukohalt.