Keele helimuutus (fonoloogiline muutus): määratlus, põhjused ja näited

Ülevaade keele helimuutusest: fonoloogilised mehhanismid, põhjused ja selged näited (nt Great Vowel Shift, cot–caught) — miks keeled aja jooksul muutuvad.

Keele helimuutus on see, kui keele helid muutuvad aja jooksul teistsuguseks. Kuna eri keeltes või murdes kõnelevad inimesed räägivad sageli omavahel, siis muutub inimeste kõneviis sarnasemaks teiste kõneviisiga. Seetõttu on loomulik, et keeled kõlavad aja jooksul erinevalt. Mõnikord toimub see aeglaselt, teinekord aga kiiresti.

Üks näide inglise keele helimuutusest on suur vokaalimuutus (Great Vowel Shift), mil kõik keskinglise keele pikad vokaalid muutusid selliseks, nagu nad praegu on. Seetõttu on inglise keele õigekiri nii erinev sellest, kuidas seda räägitakse.

Õigekirjasüsteemid, mis ei muutu koos keele häälikumuutustega, on õppijal sageli raskem õppida selles keeles lugema. Selliseid õigekirjasüsteeme nimetatakse kivistunud õigekirjaks. Nende hulka kuuluvad sellised õigekirjasüsteemid nagu inglise, prantsuse, mongoli kirjaviis ja tai keel. Kõik need õigekirjasüsteemid on viimase paarisaja aasta jooksul vähe muutunud, kuigi nende kõnekeeled kõlavad väga erinevalt sellest, kuidas nad varem kõlasid. Õigekirjasüsteeme, mis muutuvad koos helimuutustega, on õppijal sageli lihtsam õppida lugema. Selliste keelte hulka kuuluvad jaapani, türgi ja saksa keel.

Teine palju väiksem helinihke paljudes inglise keele murretes on cot-caught ühinemine, kus sõnad, millel on madalamad tagavokaalid nagu cot ja caught, kõlavad teatud inglise keele murrete emakeele kõnelejate jaoks täpselt samamoodi ja neid räägitakse ilma igasuguse erinevuseta.

Põhjused ja mehhanismid

Helimuutused võivad käivituda mitmel põhjusel ja töötavad läbi erinevate mehhanismide. Peamised põhjused on:

• Keel ja häälduse lihtsustamine: inimestel on kalduvus muuta keerulisi helikombinatsioone kergemini hääldatavaks (nt tihendamine, lõtvumine ehk lenitsioon või tugevnemine ehk fortitsioon).
• Keelekontakt ja dialektide segunemine: kui erinevad keelerühmad suhtlevad, laenatakse häälikuid ja liigutakse ühtlustumise ehk dialect leveling suunas.
• Sotsiaalsed ja identiteediga seotud tegurid: inimesed võivad muuta hääldust, et väljendada kuulumist teatud rühma või vastupidiselt eristuda teistest.
• Analoogia: keelevormide tasakaalustamise püüe võib muuta häälikuid vastavalt sagedasematele mustritele keeles.
• Kirjapildi ja hariduse mõju: kui õigekiri ei muutu (kivistunud õigekiri), tekib kõne ja kirjutuse vahel pinge; vastupidisel juhul kirjapilt võib mõnikord aeglustada või juhtida helimuutust.

Tüübid ja levinud näited

Helimuutused jagunevad laias laastus vokaali- ja konsonandimuutusteks. Näited ja tüübid:

• Vokaalimuutused: suure vokaalimuutuse näide inglise keeles (Great Vowel Shift). Samuti vokaalõhenemine, monoftongimine (liitvokaalidest lihtvokaalide tekkimine) ja vokaalse nasalisatsioon (nt prantsuse keeles).
• Konsonandimuutused: Grimm'i seadus (protoindoeuroopa -> proto-germanic), kõrgsaksa konsonandimuutus (High German consonant shift) ja häälikute häälestumine (voicing/devoicing).
• Heliassimilatsioon ja dissimilatsioon: helide muutumine teiste läheduses olevate helide mõjul (nt nasalisatsioon või häälikute sünkrooniline kohanemine).
• Metatees ja kadumine/taastekkimine: tähtsate helide paigutuse muutused sõnas (metatees) või helide kadumine sõna alguses või lõpus.
• Lexical diffusion: helimuutus ei tabagi kõiki sõnu korraga, vaid levib järk-järgult läbi sõnavara.

Muud näited ajaloo ja tänapäeva keeltest

Lisaks inglise suurele vokaalimuutusele ja cot-caught ühinemisele leidub palju tuntud näiteid:

• Grimm'i seadus — häälikumuutused, mis eristavad germaani keeli teistest indoeuroopa keeleharudest.
• Kõrgsaksa konsonandimuutus — selgitas näiteks miks saksa p vastab inglise p asemel sageli f-le (näiteks saksa Apfel vs inglise apple).
• Prantsuse lõpp-s konsonantide kadumine — kirjapildis sageli veel säilinud, häälduses enamasti vaikiv.
• Eesti keeles on ajaloolisi muutusi näiteks vokaalide ja konsonantide kvaliteedis ja pikkuses, samuti konsonantgradatsiooni ja rõhunihked, mille tulemused on nähtavad murretes ja kirjakeeles.

Kuidas helimuutusi uuritakse

Keelimuutusi uurivad ajalooline fonoloogia ja sotsiolingvistika. Tavapärased meetodid:

• Võrdlev meetod: võrreldakse sugulaskeeli ja vanemaid tekste, et taastada varasemaid häälikuseise.
• Dialektouuringud ja korpusanalüüs: salvestused, dialektikaardid ja suurtekstikogud võimaldavad jälgida muutuste levikut reaalses ajas.
• Eksperimendid ja sünteetilised mudelid: foneetilised uuringud ja arvutuslikud mudelid aitavad mõista, millised muutused on häälduslikult või kommunikatiivselt tõenäolised.

Mõjud ja praktilised tagajärjed

Helimuutused mõjutavad keele mõistetavust, õigekirja ja keeleõpet. Mõned praktilised tagajärjed:

• Sõltuvalt sellest, kas õigekiri kohandub, võib tekkida kitsaskoht õppimisel (kivistunud õigekirjad teevad lugemise ja kirjutamise õppimise raskemaks).
• Murreline mitmekesisus võib suureneda või väheneda sõltuvalt sellest, kuidas helimuutused levivad.
• Keelimuutus võib ajapikku mõjutada grammatika- ja sõnavaraehitust, sest helimuutused võivad muuta morfeeme ja sidusrakendusi.

Kokkuvõttes on helimuutused loomulik osa keele evolutsioonist: need peegeldavad nii lihtsustamise fooni, sotsiaalseid protsesse kui ka ajaloolisi kontakte. Keeleuurijad kasutavad mitmeid vahendeid, et neid protsesse mõista ja kirjeldada, ning paljud helimuutused jätkuvad ka tänapäeval — nii aeglaselt, et me ei pruugi neid igapäevases kõnes kohe märgata.

Küsimused ja vastused

K: Mis on helimuutus keeles?

K: Kuidas see toimub?

K: Mis on näide inglise keele kõlamuutusest?

K: Milliseid õigekirjasüsteeme on õppijatel raskem õppida lugema?

K: Milliseid õigekirjasüsteeme on õppijatel lihtsam lugeda õppida?

K: Milline on näide paljude inglise keele murrete väikesest helimuutusest?

Otsing