Osariikide ratifitseerimiskonverentsid on üks kahest Ameerika Ühendriikide põhiseaduse viienda artikliga kehtestatud viisist, kuidas ratifitseerida kavandatavaid põhiseaduse muudatusi. Ratifitseerimiskonvente on kasutatud ainult ühel korral. See oli 1933. aastal ja seda kasutati 21. muudatusettepaneku ratifitseerimiseks. Kõik teised põhiseaduse muudatusettepanekud on pakutud ratifitseerimiseks osariikide seadusandjatele.
Põhiseaduse viies artikkel annab kaks eraldi mehhanismi: (1) Kongress võib esitada muudatusettepaneku ja otsustada, kas selle ratifitseerimine toimub osariikide seadusandjate kaudu või osariikides kokku kutsutavate ratifitseerimiskonventside kaudu; ning (2) Kongress võib, osariikide seadusandjate kahe kolmandiku taotluse korral, kokku kutsuda konventsi, mis teeb ettepanekuid uute muudatuste kohta (tuntud kui Artikkel V konvent või konvent ettepanekute tegemiseks). Need kaks mõistet — ratifitseerimiskonventsid (mis ratifitseerivad Kongressi juba esitatud muudatusi) ja Artikkel V järgi kokku kutsutav konvent (mis teeb ettepanekuid uute muudatuste kohta) — on erinevad ja neid ei tohiks omavahel segi ajada.
Praktika ja ajalugu
Ajaloos on ratifitseerimiskonventse tegelikult kasutatud vaid korra: 21. muudatus ära kaotas 18. muudatuse (keelu) ja selle ratifitseerimiseks otsustas Kongress, et osariigid peavad ratifitseerima eraldi kokku kutsutud konventside kaudu. See võimaldas mööda minna mõnedes osariikides tugevast seadusandlikust vastuseisust, kuna konventsid valiti sageli otsevalimistel ja nende koosseis võis olla teistsugune kui jooksval seadusandjal.
Kui Kongress määrab ratifitseerimise toimuma konventside kaudu, mõjutavad konkreetset käiku osariikide ja Kongressi õigusaktid. Iga osariik korraldab oma konventsi vastavalt oma põhiseadusele ja seadustele: konventsiooni delegaadid võidakse valida erivalimistel, nimetada seadusandjate poolt või määrata muul osariigis kehtival viisil. Kui kolmandik (praegu kolm neljandikku ehk 38 osariiki) on ratifitseerinud, saab muudatus osaks põhiseadusest.
Menetluse põhipunktid
- Kongress esitab muudatusettepaneku. Kongress otsustab, millist ratifitseerimisviisi kasutada: osariikide seadusandjate või osariikide konventside kaudu.
- Kui ratifitseerimine toimub konventside kaudu, kutsub iga osariik kokku oma konventsi vastavalt riigi õigusaktidele; Kongressi resolutsioon määrab tavaliselt ainult, et ratifitseerimine peab toimuma konventsioonide kaudu, kuid konkreetse protseduuri määrab osariigi seadusandlus ja konventsiooni korraldus.
- Ratifitseerimise künnis. Üldtingimus on, et muudatus jõustub, kui selle on ratifitseerinud kolm neljandikku osariike (tänapäeval 38 osariiki), välja arvatud kui Kongress on määranud muu erinõude.
- Aja piirangud. Kongress võib kehtestada ratifitseerimise tähtaja (näiteks seitse aastat), kuid see on erand ja sõltub iga konkreetse muudatusettepaneku resolutsioonist.
Õiguslikud ja praktilised küsimused
Ratifitseerimiskonventside kasutamine on olnud haruldane, mistõttu mõned protseduurilised aspektid jäävad juriidiliselt ja praktiliselt vähe proovile panduks. Konventside moodustamise vorm ja delegaatide valimine võivad riigiti erineda, ning mõned juriidilised küsimused — näiteks, kui täpselt peab osariik konventsi kokku kutsuma või millised on volitused konventsi delegaatidel — võivad vajada tulevikus kohtulahendite täpsustust.
Kokkuvõttes on osariikide ratifitseerimiskonventsid seaduslik ja konstitutsiooniline võimalus põhiseaduse muudatuste kinnitamiseks, kuid senini on seda meetodit kasutatud vaid korra, ning suurem osa muudatustest on läbinud traditsioonilise tee läbi osariikide seadusandjate.