Kilkenny põhikiri (1367) oli hulk seadusi, mille inglased koostasid 1367. aastal eesmärgiga pidurdada anglo-iirlaste assimileerumist ja taastada inglise võim Iirimaal. Seadused kehtestati Iirimaa parlamendi koosolekul, mis toimus Kilkennys, ja nende algatajaks oli Iirimaa lordleitnant, Antwerpeni Lionel, 1. Clarence'i hertsog.

Taust

13.–14. sajandil moodustasid Inglismaalt saabunud asunikud Iirimaal eraldi rühma, keda nimetatakse anglo-iirlasteks. Pikaajalisel kohalolul ja lähedasel kokkupuutel kohalike gaeli traditsioonidega hakkasid paljud neist omaks võtma iiri keelt, kombestikku ja abielutavasid ning tegutsema tihti oma huvidest lähtudes rohkem kui Inglismaa võimu huvidest. Inglise valitsust muretses see tendents eriti pärast mitut sõjalist lööki — näiteks Edward Bruce’i rünnakud — ning pärast 14. sajandi keskpaiga Musta Surma, mis nõrgestas nii keskuses kui ka väljaspool seda olevat võimu.

Inglismaa Edward III saatis Iirimaale oma kolmanda poja Lionel’i, et tugevdada kuninglikku kontrolli. Kilkenny seadustik oli osa sellest katsetusest joonestada selgem piir „inglaste” ja „iirlaste” vahel ning pidurdada anglo-iirlaste sulandumist gaeli kultuuriga.

Sisu ja peamised sätted

Kilkenny põhikiri koosnes mitmest sättest, mis puudutasid nii avalikku elu kui ka isiklikke suhteid. Peamised kohustused ja keelud hõlmasid:

  • Keeld astuda abielu iirlastega või osaleda iirlastega ühisel turvavõrgustikul (nt kasuperedus ja kasvatamine), et vältida perekondade ja varaliste sidemete tekke anglo-iirlaste ja gaelite vahel.
  • Keeld võtta omaks iiri keelt, iiri nimesid ja iiri riietust ning nõue säilitada inglise tava ning õigussüsteemi.
  • Brehoni (iiri tavaõiguse) ja teiste mitte-inglise kohtupraktikate kasutamise keelamine inglaste seas; kohtumenetluste pidamine peab toimuma inglisekeelsete tavadę kohaselt.
  • Keelduda iirlaste sõjalise abi kasutamisest, piirata sõjalist koostööd ja nõuda, et inglased teeniksid Inglismaa huvides.
  • Kehtestati sunnid ja formaalsed astmed, millega püüti tagada, et maaõigused ja vallutatud alad jääksid inglaste kontrolli alla, mitte ei läheks gaeli kätte läbi abiellumise või kohalike tavadega sulandumise.

Jõustamine ja karistused

Kilkenny seadused olid rangelt sõnastatud ja rikkumisi võidi käsitleda julma kuriteona: mõnede rikkumiste eest võis määrata rängaid karistusi, sealhulgas tõsiseid riigi huvide rikkumist käsitlevaid süüdistusi, mida mõnikord käsitleti lausa reetmiseks. Praktikas oli seaduste jõustamine aga keeruline: Inglise võim Iirimaal oli killustunud, administratiivsed ressursid piiratud ja seaduste mõju jäi tugevamaks peamiselt Pale’i ehk otse Inglismaaga seotud alade ümbruses.

Mõju ja pärand

Kuigi Kilkenny seadustik näitas Inglismaa püüdlust säilitada etnilist ja poliitilist eraldatust, ei olnud selle mõju üheselt edukas. Paljud anglo-iirlased jätkasid kohalikku kultuuri omastamist ja inglise kontroll laienes ning tõmbus aja jooksul eri piirkondades. Seadused aga jäid ajalooliselt olulisteks, sest nad näitasid varajast katset kasutada seadusandlust etnilise eristamise ja koloniseeritud rahvaste assimileerumise pidurdamiseks.

Pärimuses ja teaduskirjanduses käsitletakse Kilkenny põhikirja tihti kui olulist sammu inglise koloniaalimõtlemise arengus Iirimaal — näidet sellest, kuidas seadused püüdsid säilitada kolonialistlikku hierarhiat ja piirata kohaliku kultuuriga sulandumist. Hoolimata range sõnastuseist ei suutnud need seadused peatada iirlaste ja anglo-iirlaste vahelist kultuurilist ja sotsiaalset suhtlust täielikult; järgmiste sajandite jooksul muutusid suhted taas vastavalt poliitilistele ja sõjalistele oludele.