Stickney on Phobose suurim kraater. Phobos on Marsi satelliit. Kraater asub ligikaudu koordinaatidel 1° N 49° W (1°N, 49°W) ja on umbes 9 km (5,6 mi) läbimõõduga, moodustades seega märkimisväärse osa Phobose pinnast — Phobos on ise ainult mõnekümne kilomeetri suurune. Stickney on üks kõige silmatorkavamaid tunnusmärke selle väikese satelliidi peal.
Omadused ja teke
Stickney on suhteliselt suur löögikraater väikesel kehal, mistõttu on selle mõju Phobose struktuurile olnud märgatav. Kraatri äär on terav ja paljudest foto- ning sondivaatlustest on näha suuri kivimükke ja kraatri serva murdumisi. Kraatri ümbrusest lähtuvad sügavad radiaalsed sooned ja triibud, mis katavad osa Phobose pinnast — need jooned on uurijate seas saanud palju tähelepanu.
Soontest on välja pakutud mitu tekkemehhanismi: neid võivad põhjustada Stickney'ga seotud sekundaarmõjud (ejettahelad), suure löögi põhjustatud sisemised praod ja nõrgendused või hilisemad kosmilised mõjud ning tidalsed pinged Marsi suhtes. Üks kandev hüpotees on, et Stickney'ga toimunud löök oleks peaaegu lõhkunud Phobose, jättes maha suured pragud ja triibud.
Uurimised ja pildistamine
Stickney'd ja Phobost on pildistanud mitmed Marsi-missioonid. Kõrge resolutsiooniga fotod on aidanud kaardistada kraatri kuju, servade struktuuri ja pinnavorme. Need andmed on olulised, et mõista väikeste kera- ja asteroidilaadsete kehade mehaanilist käitumist ning löökprotsesside mõjusid väga väikestel taevakehadel.
Nimetus ja ajalugu
Stickney on nime saanud Phobose avastaja Asaph Halli naise Chloe Angeline Stickney Halli järgi. Asaph Hall avastas Phobose 1877. aastal; Hiljem anti kraatrile perekonnanime järgi nimekuju, tunnustamaks seost avastaja eluga.
Stickney on teaduslikult oluline näide sellest, kuidas suur löök võib mõjutada väikeses kehas nii pinnavorme kui ka sisemist sidusust. Edaspidine uurimine aitab paremini mõista Phobose tekkelooga seotud protsesse ja väikeste satelliitide evolutsiooni Marsi ümber.