Tarantula udukogu (30 Doradus) — Suures Magellani pilves H II piirkond

Tarantula udukogu (tuntud ka kui 30 Doradus) on H II piirkond Suures Magellani pilves (LMC). Algselt peeti seda täheks, kuid 1751. aastal tunnistas Lacaille, et tegemist on udukoguga.

Tarantula nebula näiline heledus on 8. Arvestades selle 49 kpc (160 000 valgusaastat) kaugust, on tegemist äärmiselt heleda objektiga. Selle heledus on nii suur, et kui ta oleks Maale sama lähedal kui Orioni udukogu, heidaks Tarantula udukogu varju.

Tegemist on kõige aktiivsema tähesära piirkonnaga, mis on teadaolevalt aktiivseim kohalikus galaktikagrupis. See on ka üks suurimaid selliseid piirkondi Lokaalses grupis, mille hinnanguline läbimõõt on 200 ruutkilomeetrit.

30 Doraduse keskmes on NGC 2070 tähesammas, mis sisaldab R136 nime all tuntud tähtede rühma. See rühm annab suurema osa energiast, mis muudab udukogu nähtavaks. Tähehunniku hinnanguline mass on 450 000 Päikesemassi. Tulevikus võib see muutuda gloobulaarseks tähehunnikuks.

Lisaks NGC 2070 on Tarantula nebulas ka teisi täheparved, sealhulgas palju vanem Hodge 301. Hodge 301 kõige massiivsemad tähed on juba supernoovades plahvatanud. Lähim teleskoobi leiutamisest saadik täheldatud supernoova, Supernova 1987A, toimus Tarantula udukogu ääres. Paljude teiste supernoovade jäänuseid on keerulises udukogus raske avastada.

Täiendav selgitus ja täpsemad andmed

Ülaltoodud lõikudes on säilitatud algsed lingid ja formulatsioonid. Siiski on mõningad täpsustused olulised: Tarantula udukogu tegelik iseloom on palju mitmekesisem — see hõlmab ultraaktiivset täheteket, tugevat ioniseerivat kiirgust, laiaulatuslikke gaasipilvi, filamente ja superbubble'e, mis on tekkinud massiivsete tähtede tuule- ja supernoovapuhangute mõjul.

Kaugus LMC-st on ligikaudu 49–50 kiloparsekit (kpc), mis vastab umbkaudu 160 000 valgusaastale. Tarantula udukogu suurus pole ruutkilomeetrite vaid kõrgeastme tähtsusetusega; piirkonna hinnanguline lineaarne läbimõõt on umbes 200 parsekit (u. 650 valgusaastat), mis teeb sellest ühe suurima ja eredama H II piirkonna Lokaalses grupis.

R136 ja massiivsed tähed

NGC 2070 ja selle süda R136 on eriti huvipakkuvad, sest R136 sisaldab väga noori ja väga massiivseid O-tüüpi ning Wolf–Rayet tüüpi tähti. Paljud üksiktähed selles rühmas on hinnatud massiga üle 100 Päikesemassi — need tähed annavad tohutu hulga ultraviolettkiirgust, mis ioniseerib ümberoleva gaasi ning paneb selle eredalt kiirgama. R136-i vanus on väga väike (mõned miljonid aastad või vähem), mis teeb selle väärtuslikuks näidiseks massiivsete tähtede moodustumise ja varajase arengu uurimiseks.

Supernoovad, Hodge 301 ja SN 1987A

Hodge 301 on vanem täheparv kui R136 (vanuselt üldjuhul mõnekümne miljoni aasta kandis), mistõttu on selles piirkonnas juba toimunud mitu massiivsete tähtede lõppu supernoovana. Supernoova 1987A, mis oli lähim ja üks paremini jälgitud supernoovasündmusi 20. sajandil, tekkis Tarantula udukogu ümbruses ning andis väärtuslikku informatsiooni tähe tuumafüüsikast, supernoova dünaamikast ja kompaktsete jäänuste tekkest.

Vaadeldavus ja mitmepikkuslikud uuringud

Tarantula udukogu on intensiivselt vaadeldud kogu elektromagnetilise spektri ulatuses: optiliselt ja ultravioletselt (Hubble Space Telescope), infrapunas ja raadiosagedusel (Spitzer, ALMA jt), ning röntgenis (Chandra). Need vaatlusandmed aitavad eristada erinevaid protsesse — näiteks tähtede moodustumist, gaasi sisestruktuure, tuulte ja plahvatuste mõju ümbrusele ning tekkinud supernoovajäänuseid.

Teaduslik tähtsus

• Tarantula udukogu on lähim näide väga intensiivsest tähetekkepiirkonnast, s.t. „tähepärismaise“ starburst-tüüpi keskkonnast, mis sarnaneb aktiivsetele tähetekkepiirkondadele kaugemates galaktikates.
• See võimaldab uurida massiivsete tähtede algset massijaotust (IMF), tähtedevahelist tagasisidet (feedback) ning seda, kuidas energiline kiirgus ja tuuled rikuvad ja vormivad ümbritsevat gaasi.
• Tõsiselt massiivsete tähtede olemasolu ja nende kiire evolutsioon annab võimaluse testida teoreetilisi mudeleid tähekehade, tuulte ja supernoovade kohta.

Kokkuvõtlikult on Tarantula udukogu üks tähtsamaid ja huvitavamaid sihtmärke galaktikatevahelistes uuringutes — see on lähim labor massiivse täheteke, tugevate tagasisideprotsesside ja supernoovade mõjude mõistmiseks. Tänu sellele on 30 Doradus püsivaks uurimisobjektiks nii amatööridele kui professionaalidele ning andnud palju olulist teaduslikku teadmisi lähitähte kujunevate protsesside kohta.

Küsimused ja vastused

K: Mis on tõrvasudu?

K: Millal see esimest korda avastati?

K: Kui hele on Tarantula udukogu?

K: Kui suur on Tarantula udukogu?

K: Milline tähehunnik asub selle keskmes?

K: Milline on selle täheparve hinnanguline mass?

K: Milline supernoova toimus selle udukogumi lähedal?

Otsing