Chancellorsville'i lahing

Taust

Pärast Fredericksburgi lahingut oli liidu armee segaduses. Potomac'i armeed juhtis kindralmajor Ambrose Burnside. Kuid tema kindralid olid Burnside'i vastu peaaegu avalikus mässus, arvates, et ta ei ole võimeline juhtima. Burnside näis nendega isegi nõustuvat. Ta oli kaks korda keeldunud Potomac'i armee juhtimisest, öeldes, et ta ei ole selleks võimeline. Lõpuks nõustus president Abraham Lincoln ja asendas Burnside'i kindral Joseph Hookeriga. Hookeril õnnestus paari nädalaga taastada oma armee tervis ja moraal. Ta nimetas neid uhkelt "maailma parimaks armeeks".

Hooker töötas välja kevadkampaania plaani, mis sunniks Lee Põhja-Virginia armee Fredericksburgist (Virginia) tagasi tõmbuma. Ta lootis, et see hävitab ka Lee armee. Tema plaan oli saata oma 10 000-meheline ratsavägi ründama Richmondit, Virginia osariigis, et katkestada Lee sidepidamisliinid konföderatsiooni pealinnaga. Ta saadaks suurema osa oma jalaväest üle Rappahannocki ja Rapidani jõe 40 miili põhja pool konföderatsioonidest. Ülejäänud armee ületaks jõe Fredericksburgi juures, et rünnata Lee'd rindelt. See oli kavandatud näpuvajutusena, mis õnnestumise korral oleks vaenlase ümber piiranud.

Lahing

Avamine

Hookeri armee ületas Rappahannocki 30. aprillil 1863. aastal. See asetas tema armee Lee küljele. Hookeri föderaalarmee koosseisus oli 97 382 meest. See oli kaks korda suurem kui Lee armee (57 352 meest). Kuid taganemise asemel jagas Lee oma väed. Ta otsustas rünnata Hookerit, kui tema armee oli veel paksus kõrbes. Lee saatis Jacksoni 30 000 konföderatsiooni sõduriga liidu parempoolset külge ründama. Fredericksburgi kaitsma määras ta kindralmajor Jubal A. Early 10 000 sõduriga. 30. aprilli pärastlõunaks oli 50 000 liidu sõdurit koos 108 suurtükiväeüksusega sattunud tähtsale teeristmikule. Ristmikul asus Chancellorsville'i nime kandev kõrts. Selle asemel, et edasi minna ja kõrbes puhtaks saada, otsustas Hooker peatuda ja oodata, kuni saabub rohkem liidu vägesid. Konföderatsiooni vastuseisu selles kohas polnud. Sellegipoolest tahtsid Hookeri ohvitserid edasi minna.

1. mail leidis Stonewall Jackson Zoan Churchi juures kaks diviisi konföderatsiooni, kes kindlustasid harju. Ta käskis neil oma labidad maha lasta ja püssid kätte võtta ning liikuda liidu sõdurite poole, et neid rünnata. Liidu armee oli just otsustanud uuesti edasi liikuda ja ei oodanud konföderatsiooni vastupanu. Hooker käskis oma sõdurid tagasi ja laskis neil moodustada kaitsepositsioonid kõrbes. 2. mai hommikul liikus Jackson oma korpus liidu vasaku külje vastu. Kogu päeva kestis lahingutegevus. Kell 17.20 ründas Jackson liidu XI korpust. Föderaalid läksid vasturünnakusse, kuni pimedus lõpetas lahingud. Sel ööl tegi Jackson koos ühe oma staabiohvitseriga öist luuret, kui ta ekslikult omaenda sõdurite poolt maha lasti. Ta suri 8 päeva hiljem kopsupõletikku pärast vasaku käe kaotamist. Kindral J. E. B. Stuart võttis Jacksoni korpuse ajutise juhtimise üle.

Raskeim võitlus

3. mail jätkasid konföderatsioonlased oma rünnakuid, sundides Hookeri armeed kaitsma jõeületusi. See oli lahingutegevuse kõige raskem päev. Konföderatsiooni mõlemad tiivad ründasid, samal ajal kui nende suurtükivägi keskendus liidu liinile Hazel Grove'i juures. Suurem liidu armee hoidis peaaegu kõiki strateegiliselt tähtsamaid kohti lahinguväljal. Neist võtmetähtsusega oli Hazel Grove, kõrge avatud platoo, kust avanes vaade kõigile liidu positsioonidele. Stuart sai sellest aru ja varahommikul ründasid konföderatsioonlased Hazel Grove'i nõlvadel ülespoole ning võtsid vangi umbes 100 meest ja neli suurtükki. Teadmata põhjustel oli Hooker käskinud suurtükiväe Hazel Grove'ist tagasi. Rünnaku ajal oli enamik suurtükiväge juba ära viidud. See oli kulukas viga, sest konföderatsiooni suurtükivägi sai nüüd väga kergesti liidu positsioone alla tulistada. See sundis liidu liini lõpuks tagasi kaitsepositsioonile, kus ta oli seljaga jõele. Vahepeal tungisid teised liidu väed ida poolt Lee peale. Lee jagas oma armee uuesti ja kohtus föderaalide vastu Salemi kiriku (Fredericksburg) lähedal ning võitis neid. See oli kaugelt kõige verisem lahingupäev. Salem Churchi juures peetud lahingutes hukkus rohkem inimesi kui kogu esimeses Bull Runi lahingus.

Kindral T.J. "Stonewall" Jackson


Chancellorsville'i lahingu kaart

Aftermath

6. mail ületas Hooker uuesti Rappahannocki jõe. Ta kaotas kokku 17 278 ohvrit, samas kui Lee kaotas 12 826. See oli Lee jaoks tohutu võit. Kuid Lee ei suutnud Jacksonit asendada. Hooker oli teine Potomac'i armee kindral, kes asendati pärast ühte lahingut. Hooker väitis, et ratsaväe rünnakuga ei õnnestunud lõigata Lee varustusliine. Ta kurtis, et XI korpus, mis koosnes peamiselt saksa-ameeriklastest ja teistest hiljutistest sisserändajatest, põgenes, selle asemel et jääda võitlema. Oliver O. Howardi XI korpus sai selle vahejuhtumi tõttu nimetuse "lendavad hollandlased". Kuid nad lunastasid end Missionary Ridge'i lahingus. Howard edutati hiljem Hookeri asemel. Kuid hoolimata sellest, et Hookerile pandi süü mujale, asendati ta kindral George G. Meade'iga. Mõne nädala pärast liigub Lee põhja poole, et astuda Gettysburgi lahingus taas vastu liidu vägedele.