Kasserine'i väina lahing 1943: Rommeli ja USA esimene suur kokkupõrge
Kasserine'i väina lahing, mis sai oma nime Atlase mägedes asuva väina järgi, oli Tuneesias peetud lahing ja oluline episood Põhja-Aafrika kampaaniast. Lahing toimus 19. veebruarist 1943 kuni 24. veebruarini 1943 ning kujutas esimest suurt kokkupõrget ameeriklaste ja sakslaste vahel Aafrika rindel.
Taust ja pooled
Teljeriikide vägesid juhtis Erwin Rommel. Need koosnesid peamiselt Aafrika Korpusest ja Itaalia Centauro soomusdiviisist ning hõlmasid ka mõningaid Saksa 5. panzerarmee üksusi ja itaalia tuneeslaste jõude. Rommel kasutas oma kogenud ja mobiilseid üksusi, et rünnata liitlaste nõrgemaid kohti.
USA armee II korpust juhtis Lloyd Fredendall, kelle väed olid suurel määral rohemakate ja vähem kogenud võrreldes vastasega. Briti 1. armeed juhtis Kenneth Anderson ning britid osalesid lahingutes liitlaste tugevdustena ja koordineerides vasturünnakuid.
Lahingu käik
19. veebruaril alustasid teljeriikide väed rünnakut Kasserine'i väina suunas, saades algul edu tänu paremale maastiku- ja paikvaatlusele, paremale tankide kasutamisele ning ameeriklaste vähesele taktikalisele kogemusele suurte üksuste vastasseisus. Ameeriklased olid halvasti seotud, neil puudus adekvaatne kaardistamine ja juhtimine kohalikul tasandil ning nende vastutulek jäi sageli segaseks.
Esialgne rünnak sundis ameeriklaste väeosi taganema — mõned allüksused pidid taanduma kuni umbes 50 miili (80 km) kaugusele oma algpositsioonist Faidi väina juures. Sel perioodil tekitas Rommeli manööverlikkus liitlastele suuri raskusi ja mitmed ameerika üksused kannatasid raskeid kaotusi.
Kaasaegsete liitlaste kiiret reageerimist ja täiendavate väeüksuste saabumist (sh briti ja USA tugevdused) kasutati vasturünnakute korraldamiseks. See, koos teljeriikide piiratud varustuse ja täiendavate üksuste puudumisega, sundis Rommelit lõpuks taganema ja stabiliseerima rindet paremini kaitstud positsioonidel.
Tulemus ja tagajärjed
Kuigi lahingu algfaasis oli teljeriikide löök taktikaline edu, lõppes kampaania liitlaste vasturünnakutega ja teljeriikide edasist edasiliikumist takistasid varude nappus ning kasvav liitlaste õhuülemvõim. Kasserine'i lahing meenub eelkõige kui raske katsumus Ameerika vägedele, kuid samas ka olulise õppimise algus.
Poliitiliselt ja organisatsiooniliselt oli lahingu mõju suur: see paljastas nõrkused Ameerika juhtimises, logistikas ja ühikunõustamises lahingus ning kiirendas muudatusi. Mitmed komandörid vahetati välja ja II korpuse juhtimist muudetigi, et parandada juhtimist, distsipliini ja taktikat. Ka treeningkava ja ühendatud relvaliikide (tanki-, jalaväe- ja õhu) koostöö sai tugeva rõhuasetuse.
Õppetunnid ja tähtsus
Kasserine'i väina lahingust võeti kaasa mitu tähtsat õppetundi: vajadus paremaks luureks ja sidepidamiseks, tankide ja rasketulejõudude õigeaegsemaks toetamiseks, kindlamate taktikaliste juhtimiskompetentside arendamiseks ja ühise planeerimise tähtsusest erinevate relvaliikide vahel. Need parandused avaldasid mõju, kui ameeriklased ja liitlased paar nädalat hiljem uuesti kokku puutusid ning suutsid paremini hakkama saada.
Strateegiliselt avaldas lahing mõju ka Põhja-Aafrika kampaania edasisele kulgemisele: kuigi teljeriigid näitasid võimekust läbimurreteks, ei suutnud nad Kasserine'i edust pikaajalist strateegilist eelist tuua ning lõpuks kindlustasid liitlased 1943. aasta mais Põhja-Aafrika vallutuse.
Kokkuvõttes jäi Kasserine'i väina lahing mällu kui karm, kuid õppetundidega lahing — algeline ameeriklaste tagasilöök, mille tulemusena toimusid olulised ümberkorraldused ja õppimine, mis aitasid USA armeel muutuda tõhusamaks vastasega edaspidistes suuremates kokkupõrgetes.
Seotud leheküljed
- Tuneesia
Küsimused ja vastused
K: Milline oli Kasserine'i väina lahing?
V: Kasserine'i väina lahing oli Tuneesias peetud lahing Tuneesia kampaania raames. See toimus 19. veebruarist 1943 kuni 24. veebruarini 1943 ja seda mäletatakse kui esimest suurt lahingut ameeriklaste ja sakslaste vahel Teises maailmasõjas.
K: Kes juhtis teljeriikide vägesid?
V: Teljeriikide vägesid juhatas Erwin Rommel, mis koosnesid peamiselt Aafrika Korpsi ja Itaalia Centauro soomusdiviisist, millele lisandusid mõned Saksa 5. panzerarmee diviisid.
K: Kes juhtis Ameerika II korpust?
V: Ameerika II korpust juhtis Lloyd Fredendall.
K: Kes juhtis Briti 1. armeed?
V: Briti 1. armeed juhtis Kenneth Anderson.
K: Kuidas mõjutas see lahing Ameerika sõjalist korraldust?
V: See lahing põhjustas muudatuse Ameerika sõjalises organisatsioonis, et paremini valmistuda sõjaks Põhja-Aafrikas. Kindralmajor Lloyd Fredendal saadeti pärast seda lahingut koju Ameerika Ühendriikidesse.
K: Mis juhtus selle lahingu alguses?
V: Selle lahingu alguses oli see väga kulukas ameeriklastele, kes olid sunnitud taganema 50 miili (80 km) kaugusele oma lähtepositsioonist Faid Passis.
K: Kuidas aitasid tugevdused selle lahingu käigus olukorda muuta?
V: Tugevdused aitasid selle lahingu käigus olukorda muuta, sest nad sundisid Rommelit taganema parematele positsioonidele, kui nad saabusid mõlemalt poolt - Ameerika ja Briti tugevdused.
